Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-123-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 1996. a. kohtuotsus A. M.-i ja V. M.-i süüdistusasjas KrK § 141 lg. 2 p. 1 ja § 185 lg. 2 järgi — RT III, 1996, 32, 411

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 26. novembril 1996. a. 3-1-1-123-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. M.-i ja V. M.-i süüdistuses KrK § 141 lg. 2 p. 1 ja § 185 lg. 2 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa V. M.-i kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. A. M. ja V. M. anti kohtu alla süüdistuses KrK § 141 lg. 2 p.-de 1 ja 2 järgi selles, et nad 9. detsembril 1995. a. kella 00.30 ajal Harjumaal Maardu linnas Stardi tn. maja nr. 5 juures tungisid kallale A. S.-ile, peksid kannatanut käte ja jalgadega, põhjustades talle kerged terviserikkega kehavigastused — põrutused ja marrastused peas, rindkeres ja nimme piirkonnas. Süüdistuse kohaselt kägis­tas A. M. kannatanut salliga. Seejärel varastasid vennad M.-id kannatanult rahakoti väärtusega 45 kr., raha 1600 kr., pudeli šampanjat väärtusega 30 kr., tekitades kokku varalise kahju 1684 kr. Samuti anti A. M. ja V. M. kohtu alla süüdista­tuna KrK § 185 lg. 2 järgi selles, et nad eelkirjeldatud tegevuse käigus riisusid A. S.-ilt tähtsad isiklikud dokumendid — juhiload, passi jt. Harju Maakohtu otsusega 13. juunist 1996. a. kvalifitseeriti kohtualuste süüdistus röövimises ümber KrK § 140 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 järgi. A. M.-i karistati KrK § 140 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 järgi 1-aastase vabadusekao­tusega ja KrK § 185 lg. 2 järgi 4-kuulise vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks 1-aastane vabadusekaotus kinnises vanglas. V. M.-i karistati KrK 140 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 järgi 2-aastase vabadusekaotu­sega ja KrK § 185 lg. 2 järgi 4-kuulise vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks 2-aastane vabadusekaotus kinnises vanglas. KrK § 41 alusel liideti nimetatud karistusele täielikult eelmise kohtuotsusega mõis­tetud karistuse ärakandmata osa ja lõplikuks karistuseks mõisteti 3 aastat 7 kuud ja 16 päeva vabadusekaotust kinnises vanglas. Maakohus tuli järeldusele, et kohtualuste tegevus — kannatanu peksmine ja esemete vargus — tuleb kvali­fitseerida avaliku vargusena, sest vägivald, mida nad A. S.-i suhtes kasutasid, ei olnud elule ega tervisele ohtlik. Samuti puuduvad tõendid kannatanu salliga kägistamise kohta. Harju Maakohtu 13. juuni 1996. a. otsuse peale esitasid apellatsioonkaebu­sed A. M. ja V. M. ning apellatsioonprotesti Harju prokuröri abi K. El­jaste. A. M. apellatsioonkaebuses väitis, et tema ei peksnud A. S.-i ning palus kergemat karistust. V. M. kinnitas oma kaebuses, et tal olid kannatanuga võlasuhted ning palus kuritegu ümber kvalifitseerida omavoliks KrK § 188 järgi. Esitatud apellatsioonprotestis taotleti Harju Maakohtu otsuse osalist tühistamist ja kohtualuste süüditunnistamist KrK § 141 lg. 2 p.-de 1 ja 2 järgi ning vastavate karistuste mõistmist. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. augusti 1996. a. otsusega tühistati Harju Maakohtu otsus A. ja V. M.-i süüdimõistmises KrK § 140 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 järgi ning lõplike karistusmäärade osas. A. M. tunnistati süüdi KrK § 141 lg. 2 p. 1 järgi ja teda karistati 6-aastase vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks 6 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. V. M. tunnistati süüdi KrK § 141 lg. 2 p. 1 järgi ja teda karistati 7-aastase vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks 7 aastat vabadusekaotust. KrK § 41 alusel mõisteti kohtu­otsuste kogumi eest V. M.-ile lõplikuks karistuseks 8 aastat vabadusekao­tust kinnises vanglas. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asus seisukohale, et maakohus, hinnates kõiki tõendeid kogumis, tuli õigele järeldusele, et kohtualuste süü kannatanu peksmises ja tema vara hõivamises on tõendatud. Kriminaalkol­leegium ei nõustunud toimepandud kuriteo ümberkvalifitseerimisega avalikuks varguseks, sest kannatanu suhtes rakendatud vägivald oli reaalselt ohtlik tema tervisele, salliga kägistamine aga oli ohtlik elule. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. augusti 1996. a. otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetu A. M.-i kaitsja vandeadvokaat Veera Tolli, V. M.-i kaitsja vandeadvokaat L. Olovjanišnikov ja kannatanu A. S. Kaitsjad leiavad oma kaebustes, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkol­leegiumi otsus tuleb tühistada kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu, mille põhjustas kohtuotsuses sisalduvate järelduste mittevastavus faktilistele asjaolu­dele. Kaitsja V. Tolli kaebuses leitakse, et A. M. aitas teostada oma venna V. M.-i oletatavat õigust nõuda kannatanult talle tekitatud kahju hüvitamist, kuid tegi seda ebaseaduslikult ning pani seega toime omavoli, mis on kvalifitsee­ritav KrK § 188 järgi. Kaitsja leiab, et A. M.-i teod on hõlmatud KrK § 188 dispositsiooniga ja puudub konkurents KrK §-ga 113. Kaitsja L. Olovjanišnikovi kaebuses leitakse, et vendadel M.-idel oli õigus nõuda A. S.-ilt tema poolt tekitatud kahju hüvitamist ning dokumendid ja rahatasku võtsid nad pandiks tasumata võla eest. Kaitsja on seisukohal, et V. M.-i tegevus tuleb kvalifitseerida omavolina KrK § 188 järgi, kannatanule kehavigastuse tekitamine tuleb kvalifitseerida KrK § 113 järgi. Kannatanu A. S. kassatsioonkaebuses väidab, et vennad M.-id nõudsid temalt õigustatult tekitatud kahju hüvitamist ning tema lõi neid esimesena. Äravõetud rahatasku koos dokumentidega lubasid M.-id talle tagastada pärast kahju hüvitamist. A. S. palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaal­kolleegiumi 15. augusti 1996. a. otsuse ja leiab, et õige on Harju Maakohtu 13. juuni 1996. a. otsus. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud V. M.-i kaitsja L. Olovjanišnikovi seletuse, milles ta toetas kassatsioon­kaebust, ja prokuröri seletuse, milles ta taotles kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmist, tuvastas: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. augusti 1996. a. otsus on seaduslik ja muutmisele ei kuulu. Kaitsjate väited, et süüdimõistetute tegevus tuleb kvalifitseerida omavolina KrK § 188 järgi, sest vendadel M.-idel oli õigus nõuda kannatanult tema poolt tekitatud kahju hüvitamist, on ekslikud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. augusti 1996. a. otsuses J. B. ja I. N.-i süüdistuses KrK § 140 lg. 2 p-de 1 ja 2 järgi on rõhutatud, et oletatava õiguse all ei mõisteta KrK § 188 tähenduses mitte igasugust isiku subjektiivset arusaama oma õigustest, vaid üksnes sellise õiguse oletamist, mis on seadusega tagatud ning ainult siis on isiku eksitus aktsepteeri­tav. Kriminaalasjas on tuvastatud, et kannatanu A. S.-i ja süüdimõis­tetute vahel ei olnud mingeid õigussuhteid ning seega ei saanud vennad M.-id kannatanu suhtes mingeid varalisi õigusi teostada. Süüdimõistetute endi sele­tustega kohtueelsel uurimisel on samuti tõendatud, et neil mingeid varalisi nõudmisi kannatanu suhtes ei ole (tl. 68, 69). Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks rõhutada, et avaliku varguse ja röövimise eristamisel tuleb kindlaks teha, kas vägivald oli konkreetsel juhtu­mil elule ja tervisele ohtlik. See on konkreetses asjas fakti küsimus ja selle küsimuse otsustamisel tuleb füüsilise vägivalla korral arvesse võtta ründe intensiivsust, selle suunda ja vahendeid, mis on ründaja käes. Kannatanu A. S.-ile tekitati rusikate ja jalgadega peksmise tagajärjel nii näole kui ka kehale hulgaliselt nahamarrastusi ja nahaaluseid verevalumeid ning pea, rindkere ja nimmepiirkonna põrutus. Samuti on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium õigesti hinnanud eluohtliku vägivallana kannatanu salliga kaelast kägistamist. Kohtu­meditsiini eksperdi arvamuse kohaselt tekitati kannatanule kerge ter­viserikkega kehavigastus. Sõltumata sellest, et kriminaalseadus ei tee enam vahet kerge terviserikkega ja terviserikketa kehavigastuse vahel, on ringkonnakohus vägivalla ohtlikkuse hindamisel lugenud põhistatult kannatanule tekitatud kehavigastuse tervisele ohtlikuks. Sama seisukoht on väljendatud Riigikohtu kriminaalkollee­giumi 12. septembri 1995. a. otsuses D. A. ja O. S.-i süüdistuses KrK § 141 lg. 2 p. 1 järgi. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on tõendeid kogumis hinnates tulnud õigele järeldusele ning andnud õige juriidilise hinnangu A. ja V. M.-i tegevusele. Kriminaalasja arutamisel ringkonnakohtus ei ole aset leidnud seaduserikkumisi, mis AKKS § 64 sätete kohaselt oleks aluseks kohtuotsuse tühistamiseks. Juhindudes AKKS § 63 p.-st 1 ja § 65 lg.-st 3, Riigikohtu kriminaalkol­leegium otsustas: 1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. augusti 1996. a. otsus A. ja V. M.-i süüdistuses KrK § 141 lg. 2 p. 1 ja § 185 lg. 2 järgi muutmata. 2. Süüdimõistetute kaitsjate vandeadvokaatide Veera Tolli ja Leonid Olovjanišnikovi ning kannatanu A. S.-i kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 26. novembril 1996. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Jüri RÄTSEP Peeter VAHER