Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-118-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. novembri 1996. a. kohtuotsus T. S.-i süüdistus­asjas KrK § 184 lg. 2 järgi — RT III, 1996, 32, 409

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 12. novembril 1996. a. 3-1-1-118-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kas­satsiooni korras läbi kriminaalasja T. S.-i süüdistuses KrK § 184 lg. 2 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kohtualuse kaitsja vandeadvo­kaat Karl Saavo ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. T. S. anti esialgselt kohtu alla süüdistatuna KrK § 113 järgi selles, et tema 7. aprillil 1995. a. kella 14.30 paiku Viljandi linnas Tallinna ja Uue tänava ristmiku lähedal kõnniteel omavahelise sõneluse käigus lõi tahtlikult rusikaga näkku A. P.-le, tekitades kannatanule kerge kehavigastuse. Kohtuliku arutamise käigus Viljandi Maakohtus esitas prokurör kohtu­alusele T. S.-ile uue süüdistuse KrK § 1842 järgi selles, et T. S. eelpool toodud ajal ja kohas lõi tahtlikult kehavigastuse tekitamise eesmärgil rusikaga näkku teenistuskohustusi täitvale, end politseiametnikuna tutvustanud Viljandi Poltsei­prefektuuri välipolitsei konstaabel A. P.-le, tekitades kannatanule terviserikkega kerge kehavigastuse. Viljandi Maakohtu 27. detsembri 1995. a. otsusega tunnistati T. S. süüdi KrK § 113 järgi ja talle mõisteti karistuseks kolm kuud aresti. Maakohus leidis, et eeluurimisel on T. S.-i poolt toimepandud kuritegu õigesti kvalifitseeritud ning prokuröri poolt kohtuistungil süüdistuse muutmine KrK § 1842 järgi on põhjendamatu. Viljandi Maakohtu 27. detsembri 1995. a. otsuse peale esitasid kannatanu esindaja Indrek Paukštys apellatsioonkaebuse ning Viljandi prokuröri abi Kadri Päeva apellatsioonprotesti. Kannatanu esindaja I. Paukštys leidis, et on tõendatud T. S.-i poolt vägivalla tarvitamine (temale teadvalt) politseiametniku suhtes seoses viimase teenistus­alase tegevusega. Viljandi prokuröri abi K. Päeva leidis oma protestis, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning T. S. tuleb süüdi tunnistada vägivalla tarvitamise eest poltseiametniku suhtes, kohaldades vabadusekaotuslikku karistust. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 1996. a. otsusega tühistati Viljandi Maakohtu 27. detsembri 1995. a. otsus T. S.-i süüditunnista­mises ja karistamises KrK § 113 järgi. T. S. tunnistati süüdi KrK § 184 lg. 2 järgi ning teda karistati 3-kuulise arestiga. Kriminaalkolleegium nõustus maakohtu otsuses esitatud tõendite ana­lüüsiga, kuid leidis, et nimetatud analüüsi põhjal on kohus tulnud järeldustele, mis ei vasta faktilistele asjaoludele. Kuivõrd kriminaalasjas ei ole leidnud usaldusväär­selt tõendamist asjaolu, et A. P., tõkestades korrarikkumist, oleks end esitlenud politseitöötajana, siis tuleb teda vaadelda isikuna, kes osales õigusvastase teo tõkestamisel. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 1996. a. otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse kannatanu A. P. A. P. ei nõustunud kuriteo kvalifikatsiooniga KrK § 184 lg. 2 järgi ja pidas karistust liiga leebeks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. mai 1996. a. otsusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 1996. a. otsus T. S.-ile mõistetud karistuse osas ja saadeti kriminaalasi selles osas samale kohtule uueks arutamiseks. Riigikohus leidis, et ringkonnakohus on andnud T. S.-i käitumisele õige juriidilise hinnangu. Samas on ringkonnakohus ebaõigesti käsitanud AKKS § 29 lg.-s 5 sätestatut ning nõustudes Viljandi Maakohtu poolt mõistetud karistusega, jätnud karistuse mõistmise oma kohtuotsuses motiveerimata. Viljandi Maakohus mõistis T. S.-i süüdi kolmanda astme kuriteo toimepanemises, mille sanktsioonis ei ole vabadusekaotuslikku karistust ette nähtud, ringkonnakohus aga leidis, et kuritegu tuleb kvalifitseerida KrK § 184 lg. 2 järgi, s.o. teise astme kuriteona, mille raskus on oluliselt suurem. Sellise lahendi korral pidanuks ringkonnakohus arvestama KrK §-s 36 sätestatut ja mõistma T. S.-ile uue karistuse toimepandud kuriteo eest. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. septembri 1996. a. otsusega tühistati Viljandi Maakohtu 27. detsembri 1995. a. otsus T. S.-ile mõistetud karistuse osas ja teda karistati KrK § 184 lg. 2 järgi 4-kuulise vabadusekaotu­sega. Vastavalt KrK §-le 41 liideti mõistetud karistusele osaliselt eelmise kohtu­otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ja lõplikuks karistuseks mõisteti vabadusekaotus 2 aastat ja 6 kuud kinnises vanglas. Tartu Ringkonnakohtu 5. septembri 1996. a. otsuse peale on esitanud kassatsioonkaebuse süüdimõistetu T. S. Kassaator väidab oma kaebuses, et tema pole talle süüksarvatud kuriteos süüdi, kuna löömise algatajaks oli kannatanu A. P. ise. Samas palub kassaator talle mõistetud karistuse kergenda­mist. Kas­saator väidab, et kuna ta on kohtuotsusega mõistetud aresti ära kandnud, kujutab nüüdne karistus korduvat karistamist ühe ja sama kuriteo eest. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud kaitsja taotluse kvalifitseerida kuritegu ümber KrK § 113 järgi, lugeda mõistetud karistus kantuks ja vabastada T. S. vahi alt, ning prokuröri seletuse, milles ta taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist, tuvastas: Kassatsioonkaebuses rõhutab T. S. korduvalt seda, et ta ei ole süüdi kannatanu löömises. Samas ei esitanud ta apellatsioonkaebust Viljandi Maa­kohtu 27. detsembri 1995. a. otsuse peale, mille järgi ta mõisteti süüdi A. P. löömises. Vastavalt AKKS § 37 lg.-le 3 võivad menetlusosalised, kes pole apellatsioonkaebust esitanud, esitada kassatsioonkaebuse vaid ringkonnakohtu otsusega tühistatud või muudetud kohtuotsuse osa kohta — antud kriminaalasja puhul kuriteo kvalifikatsiooni, mitte aga süü osas. Kassaatori väide süü puudu­mise kohta tuleb seega jätta tähelepanuta. T. S.-i kassatsioonkaebuses esitatud väide, mille järgi ta ei olnud teadlik kassatsioonkaebuse esitamisest ja kriminaalasja läbivaatamisest Riigikohtus 7. mail 1996. a., on alusetu. Kriminaalasja materjalidest nähtub (tl. 166, 179, 182), et T. S.-ile on teatatud kassatsioonkaebuse esitamisest, kriminaalasja edasta­misest Riigikohtule ja selle läbivaatamisest Riigikohtus 7. mail 1996. a. Ebaõige on kassaatori väide selle kohta, et teda on ühe ja sama kuriteo eest karistatud kaks korda, sest olles ära kandnud Viljandi Maakohtu poolt mõistetud 3 kuud aresti, mõisteti talle veel vabadusekaotuslik karistus. Tühis­tanud Viljandi Maakohtu 27. detsembri 1995. a. otsuse T. S.-ile mõistetud karistuse osas, karistas Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium teda vaba­dusekaotusega 4 kuuks, lugedes sealjuures karistusest kantuks 3 kuud, s.o. aja, mil ta kandis aresti. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses kriminaalmenetluse seaduse olulisi rikkumisi, kohtuotsuses sisalduvate kohtu järelduste mittevastavust faktilistele asjaoludele ega kriminaalseaduse ebaõiget kohaldamist. Samuti on järgitud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. mai 1996. a. otsuses toodud seisukohta T. S.-ile karis­tuse mõistmise osas. Juhindudes AKKS § 63 p.-st 1 ja § 65 lg.-st 3, Riigikohtu kriminaalkol­leegium otsustas: 1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. septembri 1996. a. otsus T. S.-i süüdistuses KrK § 184 lg. 2 järgi muutmata. 2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 12. novembril 1996. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Eerik KERGANDBERG Jüri RÄTSEP