Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-103-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. novembri 1996. a. kohtuotsus S. I. süüdistusasjas KrK § 108 lg. 1

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 12. novembril 1996. a. 3-1-1-103-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest, Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja S. I. süüdistuses KrK § 108 lg. 1; § 195 lg. 2; § 15 lg. 2 — 100 ja § 101 p.-de 2, 3, 5 järgi ning V. N.-i süüdistuses KrK § 195 lg. 2; § 15 lg. 2 — § 100; § 101 p.-de 2, 3, 5 ja § 15 lg. 2 — § 101 p.-de 3, 6, 8 järgi. Menetlusosalisena võtsid kohtuistungist osa S. I. kaitsja vandeadvokaat Aleksander Glikman, V. N.-i kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ning Riigi­prokuratuuri prokurör Toivo Vee. Ida-Viru Maakohtu 19. aprilli 1996. a. otsusega mõisteti S. I. süüdi KrK § 108 lg. 1, § 195 lg. 2; § 101 p.-de 2, 3, 5 ja § 15 lg. 2 — § 100 järgi. Süüdis­tuses KrK § 195 lg. 3; § 15 lg. 2 — § 101 p. 2, § 17 lg.-te 4, 5, 6 ja § 15 lg. 2 — § 101 p.-de 3, 5, 6, 8 järgi mõisteti kohtualune õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Vastavalt KrK §-le 40 mõisteti talle lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest surmanuhtlus. Sama otsusega mõisteti V. N. süüdi KrK § 195 lg. 2; § 101 p.-de 2, 3, 5; § 15 lg. 2 — § 100 ja § 15 lg. 2 — § 101 p.-de 3, 6, 8 järgi. Süüdistuses KrK § 15 lg. 2 — § 101 p. 2 järgi mõisteti kohtualune õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Vastavalt KrK §-le 40 mõisteti talle lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest surmanuhtlus. S. I. ja V. N. mõisteti KrK § 195 lg. 2 järgi süüdi selles, et nad 8. augusti 1995. a. öösel, olles alkoholijoobes ja otsides taga D. D.-d, tungisid lärmates korterisse Oru, Kesk tn. 4—2, kus magasid E. H. ja kolm alaealist last. Nime­tatud korterist võtsid nad vägisi kaasa R. Š., ähvardades allumatuse korral tappa tema sugulased. Jätkates oma kuritegelikku käitumist, otsides endiselt taga D. D.-d, S. I. ja V. N. tungisid korterisse Oru, Vikerkaare tn. 7—15, kus magasid J. S. ja T. S. Kohtualused lõikasid läbi telefonijuhtmed, V. N. murdis katki riidekapi ukse. Samal ööl tungisid nad jalaga ukse lõhkumise teel korterisse Oru, Viker­kaare tn. 1—4, kust leidsid nende poolt tagaotsitava D. D. Jätkates 8. augusti 1995. a. öösel kuritegude toimepanemist, sõitsid S. I. ja V. N. mikrobussiga «Toyota Hiace» korterisse aadressiga Oru, Viker­kaa­re tn. 1—4, kus magasid A. Š., L. S. nende poeg A. D. Kohtualused peksid A. Š.-d, V. N. mõnitas L. S.-i, ähvardades teda vägistada. Kohtualused jätkasid A. Š. ja nendega vägisi kaasavõetud R. Š. peksmist. Seejärel tassisid S. I. ja V. N. vägivaldselt mikrobussi A. Š., L. S.-i ning selleks ajaks kohalejõudnud D. D. Kohtualused toimetasid A. Š., L. S.-i ja D. D. nende tapmise eesmärgil Ontika järsakule, kus S. I. peksis D. D.-d. Seejärel tirisid kohtualused A. Š. mikrobussist välja ja viskasid ta paekaldast alla, mille tagajärjel viimane suri kohapeal. Tunnistajast vabanemise eesmärgil viskasid kohtualused ka L. S.-i järsakust alla, põhjustades kannatanu surma. Eelkirjeldatud tegevuse eest mõisteti mõlemad kohtualused süüdi KrK § 101 p.-de 2, 3 ja 5 järgi. S. I. ja V. N. mõisteti KrK § 15 lg. 2 — § 100 järgi süüdi selles, et nad eesmärgiga tappa D. D., viskasid ka tema järsakust alla, kuid D. D. jäi ellu ning ta toimetati vigastatuna haiglasse. V. N. mõisteti süüdi KrK § 15 lg. 2 — § 101 p. 3, 6, 8 järgi selles, et tema 8. augustil 1995. a. kella 6.00—7.00 paiku, naastes Ontika paekaldalt, läks tagasi korterisse Oru, Virmalise 1—4, eesmärgiga tappa A. Š. ja L. S.-i peksmist pealtnäinud alaealine A. D. V. N. loobus esialgsest kavatsusest tappa poiss kööginoaga ja otsustas poisi tablettidega mürgitada. V. N. söötis A. D.-le sisse umbes 50—60 tabletti ning seejärel viis ta S. I. korterisse, kust kannatanul õnnestus põgeneda M. B. juurde, kes kutsus esile oksenduse. Ida-Viru Maakohtu 19. aprilli 1996. a. otsuse peale esitasid apellatsioonkae­bused kohtualune S. I. ja tema kaitsja Sergei Politšev ning kohtualune V. N. ja tema kaitsja Eduard Kozik. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 1996. a. otsusega jäeti Ida-Viru Maakohtu 19. aprilli 1996. a. otsus muutmata ning esitatud apellat­sioon­kaebused rahuldamata. Kriminaalkolleegium leidis, et maakohtu otsus on tehtud kooskõlas KrMK § 274 p.-de 3 ja 4 sätetega ning kohtualuste poolt toimepandud kuriteod on õigesti kvalifitseeritud. Samas leidis ringkonnakohus, et kohtualustele mõistetud erakorraline karistus — surmanuhtlus — on põhjendatud. Viru Ringkonnakohtu 20. juuni 1996. a. otsuse peale esitasid kassatsioon­kae­bused V. N. ja tema kaitsja E. Kozik ning S. I. S. I. tunnistab kassatsioonkaebuses end KrK § 108 lg. 1 järgi osaliselt süüdi, kuid eitab täielikult oma süüd KrK § 195 lg. 2; § 101 p.-de 2, 3, 5 ja § 15 lg. 2 — § 100 järgi. Süüdimõistetu kinnitab, et kannatanud lükkas Ontika paekaldast alla V. N., tema selles ei osalenud. S. I. selgitab, et andis nii eeluurimisel kui ka kohtutes ebaõigeid ütlusi juhtunu kohta, kuna soovis ära hoida hilisemaid probleeme kaaskohtualusega. Kassaator palub end vaidlustatud kuriteoepisoo­dides õigeks mõista ning määrata kergem karistus. V. N. kinnitab oma kassatsioonkaebuses, et tema üksinda lükkas kolm kannatanut paekaldast alla ning S. I. pole süüdi nende surmas. Kassaator tunnistab, et on aru saanud oma kuritegelikust käitumisest, palub kohtul teha õiglane otsus ja mõista humaanne karistus. Kohtualuse V. N.-i kaitsja vandeadvokaat E. Kozik taotleb oma kassatsioon­kaebuses Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 1996. a. otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule. Vaidlustamata V. N.-i süüdimõistmist KrK § 195 lg. 2 järgi, leiab kaitsja, et maakohtu järeldused A. Š. ja L. S.-i surma ja D. D.-le tekitatud kehavigastuste kohta on rajatud kohtualuste endi ning tunnistaja J. G. poolt antud vastuolulis­tele ütlustele. Samas leiab kassaator, et V. N.-i loobumist A. D. noaga tapmisest tuleb käsitleda kuriteo toimepanemisest vabatahtliku loobumisena KrK § 16 mõttes. Kaitsja on seisukohal, et kuna A. D.-le tablettide sissesöötmine ei kutsusnud esile tema tervise kahjustust, tuleb seda episoodi käsitleda kui tapmiskatset kõlbmatute vahenditega, mis ei moodusta kuriteokoosseisu. Kassaator on seisukohal, et Viru Ringkonnakohtu otsuses toodud järeldused V. N.-i süü kohta A. Š., L. S.-i ja A. D. tapmisel ei vasta kriminaalasja faktilistele asjaoludele. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil taotlesid vandeadvokaadid A. Glik­man ja K. Kuusmaa Viru Ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist, jättes kohtuotsusest välja S. I. ja V. N.-i süüditunnistamise KrK § 101 p.-de 2 ja 3 järgi ning mõista karistuseks vabadusekaotus. Riigiprokuratuuri prokurör T. Vee taotles jätta kohtuotsus S. I.-le ja V. N.-ile inkrimineeritud KrK § 101 p.-de 2, 3 ja 5 ning mõistetud karistuse osas muutmata, kuid kohaldada AKKS § 49 lg. 3 sätteid ning kvalifitseerida süüdimõistetute tegevus D. D. tapmiskatses KrK § 15 lg. 2 ja § 101 p.-de 2, 3 ja 5 järgi. Kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leidis: Ida-Viru Maakohtu otsus ei vasta KrMK §-s 274 sätestatud nõuetele. Maakohtu otsuses kirjeldatakse, millises süüdistuses on S. I. ja V. N. kohtu alla antud. Kohtuotsuses (lk 3) nenditakse, et süüdlased panid läbipekstud A. Š., J. S.-i ja D. D. tapmise eesmärgil mikrobussi ja sõitsid Soome lahe suunas. Seega kinnitatakse, et kohtualused tegutsesid ühtse tahtlusega tappa kõik kolm isikut. Samuti nenditakse, et D. D.-d taheti tappa väidetava vägistamise eest. Hilisemas analüüsis ei ole kohus neid versioone kahtluse alla seadnud. Hinnates tõendeid nende kogumis on kohus leidnud, et S. I. ja V. N.-i käitumine tuleb ümber kvalifitseerida KrK § 101 p.-de 2, 3 ja 5 järgi, s.o. tahtliku tapmise toimepanemisena huligaansel ajendil kahe isiku, s.o. A. Š. ja J. S.-i suhtes, teise kuriteo varjamise eesmärgil. Kohtuotsusest ei selgu, millise tunnuse järgi hindab kohus süüdlaste ajendi huligaanseks. Samuti ei selgu kohtuotsusest, millist konkreetset kuritegu süüdlased A. Š. ja J. S.-i tapmisega varjata tahtsid. Seega ei sisalda kohtuotsus vastuolus KrMK § 274 p.-de 2 ja 4 nõuetega viidet sellele, millised asjaolud on kohtulikul uurimisel kindlaks tehtud ning millises süüdistuses kohus iga kohtualuse süüdi tunnistab. Riigikohus osundab siinkohal, et süüdlaste tegevuse kvalifitseerimiseks KrK § 101 p. 2 järgi ei piisa vaid tehiolude kirjeldusest. Kohus peab neil juhtudel otsuses konkreetselt näitama, milles huligaanne ajend väljendus. Tuvastanud, et süüdlased tegutsesid ühtse tahtlusega tappa kolm isikut, sh. ka D. D., ei saanud kohus viimase tapmise katset kvalifitseerida mõne muu KrK eriosa paragrahvi järgi kui A. Š. ja J. S.-I tapmist. Viru Ringkonnakohus, jättes Ida-Viru Maakohtu otsuse muutmata, ei ole ülalmärgitud puudusi kõrvaldanud, rikkudes seega AKKS § 31 p.-de 3 ja 4 ning § 39 lg. 2 p. 7 nõudeid. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 49 lg.-st 3, § 63 p.-st 3, § 64 p.-st 2 ja 3 ning § 65 lg.-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 1996. a. otsus ja Ida-Viru Maakohtu 19. aprilli 1996. a. otsus S. I. ja V. N.-i süüdimõist­mise osas KrK § 101 p.-de 2, 3 ja 5 järgi, KrK § 15 lg. 2 ja § 100 järgi ja nende kuritegude eest mõistetud karistuste osas, samuti KrK § 40 järgi mõistetud lõpliku karistuse osas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Ida-Viru Maa­kohtule teises kohtukoosseisus. Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata. Kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt Otsus jõustub 12. novembril 1996. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Jüri ILVEST Lea KALM Eerik KERGANDBERG Herbert LINDMÄE Jüri RÄTSEP