Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-113-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. oktoobri 1996. a. kohtuotsus J. B. jt süüdistusasjas KrK § 139 lg. 2 p.-de 1 ja 3 järgi — RT III, 1996, 31, 399

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 29. oktoobril 1996. a. 3-1-1-113-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassat­siooni korras läbi kriminaalasja J. B. jt süüdistuses KrK § 139 lg. 2 p.-de 1 ja 3 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa vandeadvokaat Natalia Laus­maa ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Lääne-Viru Maakohtu 12. aprilli 1996. a. otsusega tunnistati J. B. süüdi KrK § 139 lg. 2 p.-de 1 ja 3 järgi ning karistati ühe aasta ja kolme kuulise vabaduse­kaotusega. KrK § 41 alusel mõisteti talle lõplikuks karistuseks üks aasta ja seitse kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Kohtualuse J. B. kaitsja vandeadvokaat N. Lausmaa apellatsioonkaebuses taotleti maakohtu otsuse tühistamist seoses kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega. Apellatsioonkaebust põhjendati asjaoluga, et kohtus kuulati tunnistajatena üle politseinikud, kes eelnevalt olid kriminaalasja menetlemisel täitnud juurdlusorgani ülesandeid. Sellega rikuti kaitsja arvates KrMK § 51 lg.-s 4 sätestatut. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 1996. a. otsusega jäeti Lääne-Viru Maakohtu 12. aprilli 1996. a. otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus asus seisukohale, et KrMK § 51 lg. 4 keelab tunnistajal kriminaalasjast osa võtta küll prokurörina, mitte aga juurdlust teostava isikuna. Viru Ringkonnakohtu 21. mai 1996. a. otsuse peale on esitanud kassatsioon­kaebuse süüdimõistetu J. B. kaitsja N. Lausmaa. Kassaator taotleb Lääne-Viru Maakohtu 12. aprilli 1996. a. ja Viru Ring­konnakohtu 21. mai 1996. a. otsuse tühistamist seoses kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtusse. Kaitsja väidab, et isik, kellele on teada kriminaalasjas tähtsust omavaid asjaolusid, peab jääma tunnistajaks kuni kohtuotsuse tegemiseni. Samuti rõhutab kaitsja oma veendumust selles, et ka KrMK § 100 korras juurdlusorgani funktsioone täitev ametiisik täidab sellega samaaegselt ka süüdistaja funktsioone. Kohtuistungil esitatud seletuses jäi kaitsja kassatsioonkaebuses esitatud taotluse juurde. Prokuröri seletuses taotleti kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis: Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. oktoobri 1996. a. otsuses A. H. ja R. P. süüdistusasjas on rõhutatud kriminaalmenetluse õiguse mõttest tulenevat ning kriminaalmenetluse teoorias üldtunnustatud seisukohta, et kriminaalmenetluse käigus menetleja — juurdleja, uurija, prokuröri või kohtuniku — sattumisel mingi teise kriminaalmenetluse subjekti rolli tuleb menetlejarollist loobuda. Eeskätt peab aga menetlejarollist loobuma isik, kes on kriminaalmenetluses üle kuulatud tunnistajana: ei ole mõeldav, et menetleja kasutab kriminaalmenetluses tõendit, mille allikas on ta ise olnud ja mille vormistamisel ise osalenud. Menet­leja saab olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Seda arvestades ja tuginedes KrMK § 20 lg.-s 1 ning § 51 lg.-s 4 sätestatule märgitigi Riigikohtu kriminaal­kollee­giumi 1. oktoob­ril 1996. a. otsuses A. H. ja R. P. süüdistusasjas, et prokurör, kes on tunnista­jana üle kuulatud, ei saa edasises kriminaalmenetluses osaleda süüdistajana. Samas aga ei kehtiva kriminaalmenetluse seaduse ega ka kriminaalmenet­luse teoorias enamlevinud seisukohast lähtuvalt ei ole põhimõtteliselt välistatud kriminaalasja menetleja, sealhulgas ka juurdleja ülekuulamine tunnistajana. Vastavalt KrMK § 90 lg. 1 p.-le 5 võib kriminaalasja algatamise ajendiks muuhulgas olla ka kuriteo tunnuste avastamine juurdleja poolt. Juurdleja, kes avastab kuriteo tunnused, võib KrMK § 51 lg.-s 1 sätestatu kohaselt põhimõtte­liselt kahtlemata olla nende tunnuste suhtes tunnistajaks: kuriteo tunnused avastanud menetleja teab neid tunnuseid, neil tunnustel on kriminaalasjas tähtsust ja oma tööülesandeid täitev menetleja peab olema võimeline andma kõnealuste tunnuste kohta õigeid ütlusi. Samas aga ei keela kriminaalmenetluse seadus juurdlejal, kes on avastanud kuriteo tunnused ja seega võiks põhimõtte­liselt olla tunnistaja, tegutsemist kriminaalasja menetlejana. Vastupidi: KrMk §-st 94 tuleneb, et selline juurdleja peab algatama kriminaalasja ja sama seadus­tiku § 97 p. 3 kohaselt peab ta alustama juurdlust ja viima läbi menetlus­toi­minguid. Mõistetavalt saab juurdleja ka juurdluse käigus, menetlejana tegutsedes teavet faktilistest asjaoludest, millel on kriminaalasjas tähtsust. Need juurdleja poolt kogutud faktilised asjaolud peab juurdleja menetlusseaduses sätestatud korras vormistama, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. Nende, juurdleja enda tegevusega kogutud teabe suhtes aga ei saa juurdleja olla tun­nistaja KrMK § 51 lg. 1 mõttes põhjusel, et teabekoguja ei või ise muutuda kogutava teabe allikaks ja sellega teatud mõttes ka selle teabe loojaks. Küll aga võib juurdleja muutuda juurdluse käigus tunnistajaks asjaolude osas, mis ei seondu tema menetlustegevusega — näiteks toimiku hävitamise osas süüdista­tava poolt. Käsitletava kriminaalasja menetlemisel olid juurdleja funktsioone täitnud politseitöötajad A. J., R. S. ja A. R. tunnistajatena üle kuulatud asjaolude osas, mis said neile teatavaks nende poolt kuriteo tunnuste avastamisel — enne kriminaalasja algatamist. Pärast tunnistajatena ütluste andmist ei olnud nime­tatud politseitöötajad enam toiminud kriminaalasja menetlejatena. Seega, kooskõlas ülalesitatuga, puudub alus rääkida kriminaalmenetluse seaduse rikkumisest. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p.-st 1 ja 65 lg.-st 3, Riigi­kohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Jätta Viru Ringkonnakohtu 21. mai 1996. a. otsus J. B. süüditunnista­mises KrK § 139 lg. 2 p.-de 1 ja 3 järgi muutmata. 2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub 29. oktoobril 1996. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Eerik KERGANDBERG Jüri RÄTSEP