Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-111-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. oktoobri 1996. a. kohtuotsus H. H. süüdistusasjas KrK §-de 162 ja 207 lg. 1 järgi — RT III, 1996, 31, 398

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 29. oktoobril 1996. a. 3-1-1-111-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassat­siooni korras läbi kriminaalasja H. H. süüdistuses KrK §-de 162 ja 207 lg. 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu H. H. ja tema kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kägi ning Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. H. H. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 207 lg. 1 järgi selles, et ta 1992. a. juunis, võttes üle Eestist lahkuvalt endise NSV liidu sõjaväeosalt 100 000 25 mm õhutõrjesuurtüki lahingumürsku, laskis neist 594 tükki toimetada oma garaaži­boksi Tartus Aardla tn. 122, kolm lahingumürsku viis ta oma elukohta Unikülla Haaslava vallas Tartumaal, kus, omamata vastavat luba, hoidis neid kuni läbiotsimiseni 7. veebruaril 1995. a. Sama paragrahvi järgi anti H. H. kohtu alla süüdistatuna selles, et ta alates 1994. a. suvest kuni eelnimetatud läbiotsimi­seni, hoidis ilma vastava loata tema käsutuses olnud eluruumides Tallinnas Pärnu mnt. 123—6 kahte granaati PED-5 ja kahte sütikut Y3P-538. H. H. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 161 järgi selles, et ta, olles 18. septembril 1992. a. kinnitatud Kaitseliidu Tartu maleva pealikuks, kasutas tahtlikult ära oma ametiseisundit alljärgnevalt: — kirjutas alla 2. septembril 1993. a. volikirjale nr. 32, millega volitas kaitse­liitlast I. M.-i ostma ja ära tooma kuni 9 mm kaliibriga tulirelvi sõltumata kogusest, — kirjutas alla 4. novembril 1993. a. volikirjale nr. 291, millega volitas kaitseliitlast K. R.-i ostma ja ära tooma kuni 9 mm kaliibriga 500 tulirelva, — kirjutas alla 14. jaanuari 1994. a. kuupäeva kandvale volitusele nr. 82, millega volitas kaitseliitlast I. M.-i ostma ja ära tooma kuni 9 mm kaliibriga 10 000 tulirelva ja vastavat laskemoona kuni 500 000 tk., — kirjutas alla 31. jaanuari 1994. a. kuupäeva kandvale volitusele nr. 7a, millega volitas kaitseliitlast I. R.-i ostma ja ära tooma kuni 9 mm kaliibriga 10 000 tulirelva ja vastavat laskemoona kuni 5 000 000 tk., — kirjutas alla 4. novembri 1994. a. kuupäeva kandvale volitusele nr. 292, millega volitas kaitseliitlast P. V.-d ostma ja ära tooma kuni 9 mm kaliibriga 5000 tulirelva. Eeluurimisel tuvastamata isikute poolt on eeltoodud volikirjade alusel ostetud 40 R-61 püstolit, 10 100 Tokarevi süsteemi püstolit ning 7,62 kaliibrilist laskemoona 70 360 tükki. Nimetatud tulirelvade ja laskemoona kontrollimatu müügiga tekitati riigile oluline kahju. Tartu Linnakohtu 15. mai 1996. a. otsusega mõisteti H. H. süüdistuses KrK § 207 lg. 1 järgi kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks. Süüdistuse KrK § 161 järgi kvalifitseeris linnakohus ümber KrK § 162 järgi ja karistas H. H.-d 2000 kr. suuruses rahatrahviga. Linnakohus leidis, et H. H. kaitsejõudude tegevteenistuses oleva isikuna võis omada ja hoida piiramatus koguses laskemoona, kuid samas rikkus ta laskemoona arvelevõtmise ja hoidmise korda, mis on käsitletav distsiplinaar- või haldusõigusrikkumisena. Kohus asus seisukohale, et vene sõjaväelt rekvireeritud mürsud sattusid H. H. valdusse seaduslikul teel ning et ka nende hoidmine ei ole sellisel juhul kuritegu. Veel leidis linnakohus, et ei ole tõendatud H. H. süü ametiseisundi kuri­tarvitamises, küll aga ametialases lohakuses. Samuti vähendati süüdistuse mahtu ühe 31. jaanuari 1994. a. volitusele nr. 7 antud allkirja osas. Kohus leidis, et H. H. ei saanud aru, et ta täitis halvasti talle pandud kohustusi, kuigi pidi aru saama, et tema allkirjadega dokumendid võimaldavad teostada tehinguid, mis on vastuolus kaitseliidu ja riigi huvidega. Tartu Linnakohtu 15. mai 1996. a. otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tartu abiprokurör Kadri Väling ja apellatsioonkaebuse kohtualuse kaitsja vandeadvokaat K. Kägi. Prokurör taotles Tartu Linnakohtu otsuse tühistamist, H. H. süüdimõistmist KrK § 207 lg. 1 ja § 161 järgi ning karistuse karmistamist. Kaitsja K. Kägi apellatsioonkaebuses taotleti H. H. õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 162 järgi, kuna kohtuotsuses toodud järeldused on oletuslikku laadi ja tõendamata. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 14. augusti 1996. a. otsusega tühistati osaliselt Tartu Linnakohtu 15. mai 1996. a. otsus, H. H. mõisteti süüdi KrK § 207 lg. 1 järgi ja teda karistati 300 päevamäära, s.o. 4500 kr. suuruse rahatrahviga. Täpsustades linnakohtu otsust, mõistis ringkonnakohus H. H.-le KrK § 162 järgi mõistetud karistuseks rahatrahvi 200 päevamäära, s.o. 2000 kr. ulatuses. KrK § 40 alusel loeti lõplikuks karistuseks rahatrahv 300 päevamäära ulatuses, s.o. 4500 kr. riigituludesse. Kriminaalkolleegium nõustus H. H. süüdimõistmisega KrK § 162 järgi, täpsustades vaid mõistetud karistust vastavalt KrK § 28 lg.-le 1. Samas ringkonnakohus leidis, et H. H. poolne lõhkematerjali ja laskemoona hoidmine on KrK § 207 lg. 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 14. augusti 1996. a. otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat K. Kägi. Kaitsja kassatsioonkaebuses taotletakse Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistamist, H. H. õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 207 lg. 1 järgi ja krimi­naalasja täiendavale eeluurimisele saatmist süüdistuses KrK § 162 järgi. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus on H. H. süüdimõistmisel KrK § 207 lg. 1 järgi rikkunud AKKS § 31 p.-s 4 sätestatut ja kohaldanud seadust ebaõigesti. Kassaator väidab, et kohtu järeldused H. H. lohaka töö kohta põhinevad üksnes oletustel ja taoliste oletuste põhjal süüdimõistva otsuse langetamine on eba­seaduslik. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud süüdimõistetu ning tema kaitsja seletused, milles nad toetavad kassatsioonkaebust, samuti prokuröri seletuse, milles taotletakse kassatsioon­kaebuse rahuldamata jätmist, leidis: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi antud õiguslik hinnang H. H. poolt toimepandud kuritegude kohta on põhjendatud. Ringkonnakohus on asunud õigele seisukohale, et H. H.-l oleks nii kaitse­liitlasena kui kaitseväelasena pidanud olema laskemoona ja lõhkematerjali hoidmiseks sellekohane luba vastavalt EV Valitsuse 27. augusti 1992. a. määru­sega nr. 256 kinnitatud tulirelvade ja laskemoona valmistamise, müügi, omandamise, hoidmise ja kandmise ajutiste eeskirjade p.-le 10. EV Valitsuse 20. septembri 1994. a. määrusega nr. 333 täpsustati, et tulirelvade ja laskemoona hoidmise luba ei nõuta teenistusrelvade puhul, mida kaitseväelased, kaitseliit­lased jt. määruses märgitud isikud kannavad vastavalt nendes ametkondades kehtestatud korrale. Õhutõrjesuurtüki lahingumürske, granaate ja sütikuid H. H.-le teenistusrelvadena väljastatud ei ole ja luba nende hoidmiseks ta taotlenud ei ole, mistõttu alates 20. septembrist 1994. a. kuni äravõtmiseni 7. veebruaril 1995. a. hoidis ta neid ebaseaduslikult ning see toob kaasa krimi­naalvastutuse KrK § 207 lg. 1 järgi. Vastavalt KrK § 207 lg.-le 2 tulnuks H. H.-l kriminaal­vastu­tusest vabanemiseks laskemoon ja lõhkematerjal vabatahlikult ära anda, kuid seda ta ei teinud. Puutuvalt süüdistusse KrK § 162 järgi korratakse kassatsioonkaebuses juba apellatsioonkaebuses esitatud väiteid. Neid väiteid kontrolliti ringkonnakohtu istungil ja ringkonnakohus jõudis Riigikohtu arvates põhjendatult samale järel­dusele kui Tartu Linnakohus. Juhindudes AKKS § 63 lg.-st 1 ja § 65 lg.-st 3, Riigikohtu kriminaalkol­leegium otsustas: 1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 14. augusti 1996. a. otsus H. H. süüdistusasjas KrK § 207 lg. 1 ja § 162 järgi muutmata. 2. Kaitsja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 29. oktoobril 1996. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Eerik KERGANDBERG Jüri RÄTSEP