Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-101-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. oktoobri 1996. a. kohtuotsus Albert S.-i süüdistusasjas KrK § 15 lg. 2 ja § 139 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 29. oktoobril 1996. a. 3-1-1-101-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Albert S.-i süüdistuses KrK § 15 lg. 2 ja § 139 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3; § 2071 lg. 3; § 207 lg. 1; § 144, § 141 lg. 2 p.-de 1, 2, 3 ja 4; § 140 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 ning § 101 p.-de 1, 3, 5, 6 ja 8 järgi; Oleg B. süüdistuses KrK § 139 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3; § 197 lg. 2 p.-de 1 ja 2; § 2071 lg. 3; 207 lg. 1; § 144, § 141 lg. 2 p.-de 1, 2, 3 ja 4; § 101 p.-de 1, 2, 5, 6 ja 8 ning § 17 lg. 6 ja § 101 p.-de 3 ja 8 järgi; Andrian O. süüdistuses KrK § 139 lg. 2 p.-de 1 ja 3; § 197 lg. 2 p. 2; § 2071 lg. 3; § 207 lg. 1; § 144, § 141 lg. 2 p.-de 1, 2, 3 ja 4; § 101 p.-de 1, 5, 6 ja 8 ning § 17 lg. 6 ja § 101 p.-de 1 ja 6 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Oleg B. kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland, Andrian O. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja Albert S.-i kaitsja vandeadvo­kaat Niina Agarjova ning Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Ida-Viru Maakohtu 2. veebruari 1996. a. otsusega mõisteti Oleg B. süüdi ja teda karistati KrK § 197 lg. 2 p.-de 1 ja 2; § 139 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3; § 144, § 141 lg. 2 p.-de 1, 2, 3 ja 4; § 207 lg. 1 ja § 2071 lg. 3 järgi vabadusekaotuslike karistustega. Samuti tunnistati Oleg B. süüdi KrK § 101 p.-de 1, 2, 3, 5, 6 ja 8 järgi ning talle mõisteti nende kuritegude toimepanemise eest erakordne karis­tus — surmanuhtlus. Vastavalt KrK §-le 40 loeti vabadusekaotuslikud karistused kaetuks raskema karistusega. Sama kohtuotsusega mõisteti Andrian O. süüdi ja teda karistati KrK § 197 lg. 2 p. 2; § 139 lg. 2 p.-de 1 ja 3; § 2071 lg. 3; § 207 lg. 1; § 144 ja § 141 lg. 2 p.-de 1, 2, 3 ja 4 järgi vabadusekaotuslike karistustega. Samuti tunnistati Andrian O. süüdi KrK § 101 p.-de 1, 2, 5, 6 ja 8 järgi ning talle mõisteti nende kuri­tegude toimepanemise eest erakordne karistus — surmanuhtlus. Vastavalt KrK §-le 40 loeti vabadusekaotuslikud karistused kaetuks raskema karistusega. Sama kohtuotsusega mõisteti Albert S. süüdi ja teda karistati KrK § 140 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3; § 144, § 141 lg. 2 p.-de 1, 2, 3 ja 4; § 207 lg. 1; § 2071 lg. 3; § 15 lg. 2 ja § 139 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 järgi vabadusekaotuslike karistustega. Samuti tunnistati Albert S. süüdi KrK § 101 p.-de 1, 2, 3, 5, 6 ja 8 järgi ning talle mõisteti nende kuritegude toimepanemise eest erakordne karistus — sur­manuhtlus. Vastavalt KrK §-le 40 loeti vabadusekaotuslikud karistused kaetuks raskema karistusega. Ida-Viru Maakohtu 2. veebruari 1996. a. otsusega mõisteti veel süüdi: Oksana P. KrK § 203 lg. 1 järgi ja teda karistati rahatrahviga 1500 kr; Agnessa S. KrK § 203 lg. 1 järgi ja teda karistati rahatrahviga 1500 kr; Aleksander S. KrK § 139 lg. 1 ja § 197 lg. 2 p. 2 järgi ja teda karistati tingimuslikult ühe­aastase vabadusekaotusega katseajaga 2 aastat; Vadim M. KrK § 203 lg. 1 ja § 207 lg. 1 järgi ja talle mõisteti lõpliku karistusena 3 aastat vabadusekaotust, kusjuures KrK § 101 p.-de 1, 6 ja 7 järgi mõisteti ta õigeks; Sergei M. mõisteti süüdi KrK § 197 lg. 2 p. 2; § 139 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 ning § 140 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 järgi ja talle mõisteti lõpliku karistusena 7 aastat vabadusekaotust. Vastavalt Ida-Viru Maakohtu otsusele tunnistati Oleg B., Andrian O. ja Albert S. süüdi järgmiste kuritegude toimepanemises. 8. oktoobril 1994. a leppisid Oleg B., Andrian O. ja Albert S. joomingu ajal kokku vara hõivamise eesmärgil tappa Ida M. (snd. 1903. a.), kellel pidi olema kulda ja abikaasalt jäänud tulirelv. Ida M. elas Ida-Viru maakonna Kohtla valla Saka külas üksi ja suutis liikuda üksnes kepile toetudes. 9. oktoobril 1994. a. u. kell 2 öösel läksid Oleg B., Andrian O. ja Albert S. Ida M.-i elukohta, kaasas kaks tinaotsikuga omavalmistatud nuuti. Andrian O. lõi jalalöögiga lahti elamu lukustatud välisukse ja tungis koos Oleg B. ja Albert S.-iga majja. Toas lõi Oleg B. voodis lamanud Ida M.-ile nuudiga pea piirkonda, mistõttu Ida M. kaotas teadvuse. Oleg B., Andrian O. ja Albert S. otsisid elamus raha, kulda ja relva. Kui Ida M. hakkas oigama, lõi Albert S. talle mitu korda nuudiga pähe. Ida M.-i surm saabus koljuluu murrust põhjustatud koljuaju trauma tagajärjel. Elamust midagi leidmata otsustasid Oleg B., Andrian O. ja Albert S. lahkudes süüdata kuriteojälgede varjamiseks Ida M.-i elamu. Selleks kuhjati toas põrandale riideesemeid ja süüdati need. Andrian O. tõi köögist gaasi­ballooni ja avas selle. Gaasi plahvatusest süttis hoone. Elamu süütamisega põhjustati oluline varaline kahju. 11. oktoobril 1994. a. leppisid Oleg B. ja Albert S. purjuspäi kokku äran­dada farmi Saka Piim garaažist auto GAZ 52 ning tungisid öösel farmi administra­tiivhoonesse, et võtta sealt garaaži võtmed. Neid märkas farmi kurttumm valvur Ants K. (snd. 1931. a.), kes tundis mõlemat sissetungijat. Oleg B. lõi hoone valveruumis laualt võetud tühja pudeliga Ants K.-le pähe. Seejärel peksid Oleg B. ja Albert S. põrandal lebavat Ants K.-d jalgadega pea ja keha piirkonda seni, kuni kannatanu kaotas teadvuse. Ants K. peksmise ajal oli administratiivhoone brigadiri ruumis raamatu­pidaja Mare M. (snd. 1941). Oleg B. ja Albert S. otsustasid ta toimepandud kuriteo varjamiseks tappa. Oleg B. tõmbas valveruumis katki elektrijuhtmed ning lülitas välja välisvalgustuse. Albert S. tungis brigadiri tuppa ja lõi valveruumist kaasa võetud metalltoru tükiga korduvalt Mare M.-ie pähe. Kui kannatanu kaotas teadvuse ja kukkus põrandale, jätkas Albert S. tema peks­mist. Uskudes, et Mare M. on surnud, võtsid Oleg B. ja Albert S. ruumist garaaži võtmed ja lahkusid. Farmi auto jäeti ärandamata. 11. oktoobri 1994. a. hommikul toimetati Ants K. ja Mare M. Kohtla-Järve haiglasse. Ants K. suri teadvusele tulemata 11. detsembril 1994. a. Surma põhjuseks oli äge kopsu ja südame puudulikkus, mis oli arenenud kahepoolse bronhiaalse kopsupõletiku foonil. See oli koljuaju kinnise trauma tüsistuseks ja põhjuslikult seotud kannatanule tekitatud üliraske kehavigastusega. Mare M.-il oli peaaju põrutus, ajuverevalum jm. ülirasked kehavigastused, mis olid tekitamisel eluohtlikud. 11. oktoobril 1994. a. otsustasid joomingu ajal Oleg B., Andrian O. ja Albert S. vara hõivamise eesmärgil tappa Ida-Viru maakonna Kohtla vallas Kolga-Saka küla elanikud Valentina R.-i (snd. 1925. a.) ja tema abikaasa invaliid Albert R.-i (snd. 1921. a.). Samal õhtul u. kell 18 läksid Oleg B. ja Andrian O. Valentina R.-i ja Albert R.-i elukohta, kusjuures Albert S. pidi neile järgnema. Kui Valentina R. avas koputamise peale ukse, haaras Oleg B. tal kõrist ja kägistas teda, kuni kannatanu kaotas teadvuse. Seejärel vedas Oleg B. Valentina R.-i esikus pööninguredeli alla. Andrian O. sisenes tuppa, kus lamas voodis Albert R. Andrian O. lõi Albert R.-ile nuudiga mitu korda vastu pead. Kannatanu surm saabus ajutrauma tagajärjel. Kui Oleg B., Andrian O. ja teistele järele tulnud Albert S. otsisid läbi ruume, tuli Valentina R. teadvusele ja hakkas oigama. Seepeale lõi Andrian O. talle nuudiga mitu korda pähe. Valentina R.-i surma põhjustasid lahtine aju­kolju trauma, näo- ja koljuluude murd ja ajukelmealune verevalum. Elamust rööviti jahipüssi laskemoona jm. esemeid, tekitades varalist kahju 1070 kr. Oleg B., Andrian O. ja Albert S. tõid kuurist heinu ja eesmärgiga hävitada kuriteojäljed, süütasid elamu. 13. oktoobril 1994. a. lõi Oleg B. Jõhvis Vahe tänaval Maria M.-ile (snd. 1930. a.) tapmise eesmärgil pudeliga pähe. Kui Maria M. kukkus, lohistas Oleg B. kannatanu garaažide taha, kus peksis teda veel pudeliga pähe ning jalgadega pea ja keha piirkonda. Maria M. toimetati üliraskete kehavigastustega Kohtla-Järve haiglasse, kus ta suri teadvusele tulemata 16. oktoobril 1994. a. koljuaju kinnise trauma tagajärjel. Ida-Viru Maakohtu otsusega tunnistati Oleg B., Andrian O. ja Albert S. süüdi veel mitmes 1994. a. toimepandud varguses ja sõiduki ärandamises, milles osalesid ka Sergei M. jt. Ida-Viru Maakohtu 2. veebruari 1996. a. otsuse peale esitasid kohtualused Oleg B., Andrian O. ja Albert S., samuti Oleg B. kaitsja vandeadvokaat Oleg Gorškaljov, Andrian O. kaitsja vandeadvokaat Nikolai Rõžov ja Albert S.-i kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban ning kohtualune Sergei M. apellatsioonkae­bused. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. mai 1996. a. otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu 2. veebruari 1996. a. otsus osaliselt. Oleg B. tunnistati süüdi KrK § 17 lg. 6 ja 101 p.-de 3 ja 8 ning § 101 p.-de 1, 2, 5, 6 ja 8 järgi. Lõplik karistusmäär — surmanuhtlus jäeti muutmata. Andrian O. tunnistati süüdi KrK § 17 lg. 6 ja § 101 p.-de 1 ja 6 ning § 101 p.-de 1, 5, 6 ja 8 järgi. Lõplik karistusmäär — surmanuhtlus jäeti muutmata. Albert S. tunnistati süüdi KrK § 101 p.-de 1, 3, 5, 6 ja 8 järgi. Lõplik karistusmäär — surmanuhtlus jäeti muutmata. Kohtualuste Oleg B., Andrian O. ja Albert S.-i, samuti Andrian O. kaitsja vandeadvokaat N. Rõžovi, Oleg B. katsja vandeadvokaat O. Gorškaljovi ja Albert S.-i kaitsja vandeadvokaat A. Suubani apellatsioonkaebused jäeti rahul­damata. Sergei M. apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt ja talle mõisteti lõplikuks karistuseks KrK § 40 lg. 3 alusel kuus aastat vabadusekaotust. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. mai 1996. a. otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetud Oleg B., Andrian O. ja Albert S., samuti Andrian O. kaitsja vandeadvokaat N. Rõžov. Süüdimõistetu Oleg B. kassatsioonkaebuses väidab kassaator, et ta oli tekitanud Valentina R.-ile kaelast haarates kerge kehavigastuse, mis ei ole põhjuslikus seoses tema surmaga. Valentina R.-i surm saabus peatraumast, mille tekitas kannatanule Andrian O. Farmi Saka Piim valvuri Ants K. tapmise osas taotleb Oleg B. talle KrK § 101 järgi süüksarvatud teo ümberkvalifitseerimist KrK § 107 järgi. Kannata­nule Ants K.-le põhjustati eriti raskeid kehavigastusi, kusjuures tema surm saabus haiglas alles 2 kuud hiljem. Oleg B. väidab kassatsioonkaebuses, et niisugust tagajärge ei saanud ta ette näha ning kannatanu surm ei olnud hõl­matud tema tahtlusega. Kassaator leiab, et tema teo kvalifitseerimisel tuleb lähtuda kannatanule faktiliselt põhjustatud kehavigastustest. Süüdismõistetu Oleg B. väidab, et tema osalemine Mare M. tapmiskatses ei ole tõendatud ja taotleb selles osas enda õigeksmõistmist. Samuti ei nõustu ta kohtu järeldusega, et ta ei kahetse kuriteo toimepanemist, kuna ta on and­nud üksikasjalikke ütlusi ja kirjutanud omakäeliselt süü ülestunnistuse. Oleg B. taotleb maa- ja ringkonnakohtu ostuse osalist tühistamist ja surmanuhtluse asendamist vabadusekaotusliku karistusega. Süüdimõistetu Andrian O. kassatsioonkaebuses väidab kassaator, et Ida M.-i tapmise osas ei ole kohtud motiveerinud, mispärast on jäetud arvesse võtmata Oleg B. ja Albert S.-i ütlused, millest ilmneb, et ta ei ole osalenud Ida M.-i tapmises. Hoone süütamisel olnud ta veendunud, et Ida M. on surnud. Kohtud ei ole selgitanud kuriteost osavõtjate osavõtu astet ja määra. Samuti leiab Andrian O., et ta on seoses Valentina R.-i ja Albert R.-i tapmisega KrK § 207 lg. 1 ja § 2071 lg. 3 järgi süüdi mõistetud alusetult. Ta oli küll otsinud läbi elamu, kuid ei ole sealt midagi kaasa võtnud. Süüdimõistetu Andrian O. taotleb selles osas Viru Ringkonnakohtu otsuse tühistamist kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Andrian O. kaitsja vandeadvokaat N. Rõžovi kassatsioonkaebuses väidab kassaator, et Ida M.-i tapmise osas on Andrian O. tegu kvalifitseeritud eba­õigesti. Kohus ei ole tuvastanud, et Andrian O. oleks Ida M.-ile tekitanud kehavigastusi. Samuti puudus Andrian O.-l kokkulepe Oleg B. ja Albert S.-iga tappa Ida M. Kuna tegemist on Andrian O. puhul KrK §-s 180 sätestatud kuriteo eelnevalt mittelubatud varjamisega, tuleb talle KrK § 101 järgi süüks­arvatud tegu ümber kvalifitseerida. Kassaator taotleb, arvestades asjaolu, et kohtuotsuses sisalduvad järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele ning karistus on liiga raske, ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja surmanuhtluse asendamist vabadusekaotusliku karistusega. Süüdimõistetu Albert S.-i kassatsioonkaebuses väidab kassaator, et teda on tunnistatud Ida M.-i tapmises süüdi tema poolt eeluurimisel politsei survel antud valeütluste alusel. Kohus on jätnud motiveerimata, mispärast ei ole arvesse võetud Oleg B. ütlusi, kes on kinnitanud nii eeluurimisel kui ka kohtus, et Ida M.-i oli ta löönud üksi. Seetõttu leiab kassaator, et ta on Ida M.-i tap­mises süüdi mõistetud alusetult. Samuti ei ole ta osalenud Ida M.-i elamu süütamises. Seda asjaolu kinnitavad ka süüdimõistetud Oleg B. ja Andrian O. Süüdimõistetu Albert S. kinnitab, et ta on süüdi üksnes Ants K.-le ja Mare M.-ile kehavigastuste tekitamises, kusjuures ta ei ole eelnevalt Oleg B.-ga kokku leppinud nende tapmises. Ants K. suri pärast talle kehavigastuse tekitamist paar kuud hiljem. Tapmiseks puudunud tal tahtlus. Seda kinnitab asjaolu, et enne lahkumist hoonest rebiti katki telefonijuhtmed, vältimaks telefoni kasutamist kannatanute poolt sündmusest politseisse teatamiseks. Valentina R.-i ja Albert R.-i tapmisega seoses kinnitab Albert S., et ta oli elamusse sisenenud pärast nende tapmist. Valentina R.-i ja Albert R.-i tapmi­seks puudus tal Oleg B. ja Andrian O.-ga eelnev kokkulepe ning ta osalenud üksnes elamu läbiotsimises. Elamust ei ole ta midagi ära võtnud. Süüdimõistetu Albert S. taotleb selles osas ringkonnakohtu ostuse tühis­tamist kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil põhjendasid süüdimõistetute Oleg B. kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland, Andrian O. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja Albert S.-i kaitsja vandeadvokaat Niina Agarjova oma seletustes kassatsioonkaebustes esitatud väiteid ja taotlusi. Prokurör T. Vee leidis, et kassatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, tuvastas: Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Oleg B., Andrian O. ja Albert S.-i tegevus Ida M.-i, Valentina R.-i ja Albert R.-i ning Ants K. tapmisel, samuti Mare M.-i tapmiskatses oli eelnevalt omavahel kooskõlastatud ja hõlmatud ühtse tahtlusega. Seetõttu tuleb Oleg B.-d, Andrian O.-d ja Albert S.-i pidada KrK § 17 järgi kuriteost osavõtjateks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis nendib kooskõlas oma 9. augusti 1995. a. otsusega V. T. ja D. P süüdis­tusasjas KrK § 101 p.-de 1 ja 5; § 15 lg. 2 ja § 101 p.-de 1 ja 5 ning § 141 lg. 2 p.-de 1 ja 3 järgi, et kuriteost osavõtule on omane aktiivne ja omavahel koos­kõlastatud tegevus. Korduv löömine elutähtsate organite piirkonda tähendab, et süüdlased pidid ette nägema kannatanute surma saabumist ja soovisid seda. Järelikult tegutsesid nad otsese tahtlusega. Otsese tahtlusega tegutsemisest annavad tunnistust kuriteo toimepanemisel kasutatud vahendid, kuriteo toimepanemise viis, mis on tapmiste puhul kokkulangev, löökide hulk, tekitatud kehavigastuste laad ja nende paiknemine. Asjaolu, et kannatanu Ants K. suri talle tekitatud kehavigastuste tõttu kahe kuu pärast, ei välista Oleg B. ja Albert S.-i käitumise kvalifitseerimist tapmisena, kuna nendel oli tapmise tahtlus ja esines põhjuslik seos Ants K.-le kehavigastuste tekitamise ja tema surma vahel. Süüdimõistetu Albert S.-i kassatsioonkaebuses esitatud väide, mille järgi on teda Ida M.-i tapmises tunnistatud süüdi tema poolt eeluurimisel politsei survel antud valeütluste alusel, on kummutatud kriminaalasjas kogutud tõendi­tega. Nii on Albert S. ise andnud Ida M.-i tapmises osalemise kohta üksikasja­likke ütlusi kahtlustatavana ja süüdistatavana ülekuulamisel, millest võttis osa kaitsja, samuti ütluste seostamisel olustikuga, mis toimus kaitsja osavõtul, manukate jt juuresolekul. Neis tingimustes oli politsei surve välistatud (4 kd. tl. 44, 99p, 105p jt). Tähelepanuta tuleb jätta ka Andrian O. kaitsja kassatsioonkaebuses esi­tatud väide, et Ida M.-i tapmise puhul on Andrian O. osas tegu KrK §-s 180 sätestatud kuriteo eelnevalt mittelubatud varjamisega. Andrian O. ei olnud mitte ainult toimepandud kuriteost teadlik, vaid osales ise selle toimepanemises. Osalemine kuriteos välistab kuriteo eelnevalt mittelubatud varjamise koosseisu. Samuti on alusetu ka süüdimõistetu Andrian O. kassatsioonkaebuses esitatud väide, et kohtud ei ole motiveerinud, mispärast on jäetud Ida M.-i tapmise osas arvesse võtmata Oleg B. ja Albert S.-i ütlused, mille kohaselt Andrian O. ei ole osalenud Ida M.-i tapmises. Nii nähtub Andrian O. enda, samuti Oleg B. ja Albert S.-i ütlustest, et ta tegutses Ida M.-i tapmisel Oleg B. ja Albert S.-iga kooskõlastatult ja ühtse tahtlusega. Andrian O. purustas Ida M.-i elamu ukse ning tungis koos teistega majja, kaasas löögiriistana omavalmistatud nuut, kattis Ida M.-i laibal löökidest purustatud pea vaibaga, osales raha ja väärtesemete otsingutes, tegi ettepaneku süüdata kuriteojälgede hävitamiseks elamu ja kasutas süütamisel gaasiballooni (4. kd. tl. 16—17, 35—36, 43—44, 99, 105p, 117; 9. kd. tl. 84 p. — 85). Ringkonnakohtu otsuse motiveerivas osas on vastavalt KrMK § 274 p.-le 4 ja AKKS § 29 lg.-le 4 ja 5 märgitud kohtu poolt tuvastatud asjaolud, samuti tõendid, millele kohtu järeldused rajanevad ning motiivid, millega kohus on ühed või teised tõendid tagasi lükanud, viidates seejuures ka esimese astme kohtu põhjendustele. Süüdimõistetu Oleg B. kinnitab kassatsioonkaebuses, et tema osalemine Mare M.-i tapmiskatses ei ole tõendatud ning kohus ei ole karistuse mõistmisel arvesse võtnud tema puhtsüdamlikku kahetsust. Oleg B. väited on vastuolus tema poolt eeluurimisel antud ütlustega. Nii kinnitas Oleg B. ütluste seostamisel olustikuga, mis toimetati kaitsja osavõtul ja manukate juuresolekul, et ta oli andnud Albert S.-ile löögiriistana 50—60 sm pikkuse metallitüki. Albert S. läks sellega kontorisse, kus oli Mare M. Seejärel võttis Oleg B. ka ise metallitüki ja järgnes Albert S.-ile. Kui Oleg B. sisenes ruumi, nägi ta, et Mare M. lebas põrandal ja Albert S. peksis teda metallitükiga, mille ta oli Albert S.-ile andnud (5. kd. tl. 90). Ta ei löönud Mare M.-i, kuna uskus, et kannatanu on juba surnud või sureb Albert S.-i löökidest (5. kd. tl. 21). Hiljem neid väiteid Oleg B. ei kinnitanud. Puhtsüdamlik kahetsus eeldab aga tõepäraste ja üksikasjalike ütluste andmist. Muud Oleg B., Andrian O. ja Albert S.-i kassatsioonkaebuses esitatud väited on vajaliku üksikasjalikkusega ümber lükatud Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses kooskõlas KrMK § 274 p.-ga 4 toimunud tõendite analüüsimisel, samuti Ida-Viru Maakohtu otsuses, millele ringkonnakohus on vastavalt AKKS § 29 lg.-le 5 viidanud, kordamata esimese astme kohtu põhistust. Tapmise kuriteokoosseis surma põjustamisel eeldab täideviijatel ühtsest eesmärgist tulenevalt ühtset, kooskõlastatud ja aktiivset tegevust. Valentina R.-i ja Albert R.-i tapmisel jäi Albert S.-i käitumine tapmise põhjusliku seose aren­gus kõrvale. Seetõttu on väär pidada Albert S.-i tapmise kaastäideviijaks. Küll aga on kriminaalasjas tõendatud Oleg B., Andrian O. ja Albert S.-i eelnev kokkulepe kuriteo toimepanemiseks, kusjuures Albert S. pidi tulema teistele järele. Albert S. osales ruumide läbiotsimisel ja elamu süütamisel kuriteojälgede hävitamiseks (4. kd. tl. 41—42, 101, 138p; 5. kd. tl. 24—25, 88—89). Riigikohtu kriminaalkolleegium on siinjuures seisukohal, et Albert S.-i käitumist, mis hõlmab kuriteojälgede hävitamist, tuleb kuriteo tehioludest lähtuvalt käsitada KrK § 17 lg. 6 järgi kuriteole kaasaaitamisena. Kuriteole kaasaaitamine kui kuriteost osavõtu vorm ei ole KrK § 37 järgi vastutust kergendav asjaolu. Selle­pärast ei too KrK § 17 lg. 6 sätete kohaldamine iseendast kaasa karistuse kergendamise. Muus osas vastavad ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses tehtud järeldused faktilistele asjaoludele ning kohus on kriminaalseadust kohaldanud õigesti. Samuti ei tuvastanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis kriminaalasja läbivaatamisel kriminaalmenetluse seaduse ebaõiget kohaldamist. Süüdimõistetute Oleg B., Andrian O. ja Albert S.-i suhtes on kriminaal­asjas korraldatud ambulatoorne kohtupsühhiaatriaekspertiis komisjoniekspertii­sina (4 kd. tl.-d 77 ja 164; 5 kd. tl. 164). Eksperdiarvamustest järeldub, et Oleg B.-le, Andrian O.-le ja Albert S.-ile süüksarvatud kuriteod on toime pandud süüdivusseisundis ning nad olid võimelised endale oma tegudest aru andma ja neid juhtima. Kooskõlas Riigikohtu üldkogu 25. septembri 1996. a. otsusega A. N.-i süüdistuses KrK § 101 p.-de 1, 3 ja 8; § 141 lg. 2 p.-de 1 ja 2; § 139 lg. 2 p.-de 2 ja 3; § 185 lg. 2 ja § 203 lg. 1 järgi Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis nendib seoses Oleg B.-le, Andrian O.-le ja Albert S.-ile mõistetud surmanuhtlu­sega, et kehtiva kriminaalseaduse — KrK § 22 lg.-te 1 ja 2 järgi oli ringkonna­kohtu kriminaalkolleegiumil seaduslik alus kohaldada neile KrK § 101 järgi surmanuhtlust. Ringkonnakohtu otsuses põhjendatakse, mispärast kohus ei pidanud võimalikuks kohtualustele vabadusekaotusliku karistuse mõistmist. Kohus on surmanuhtluse kohaldamisel arvestanud, lähtudes KrK §-s 36 esitatud karistuse mõistmise üldsätetest, toimepandud kuritegude raskust ja laadi, süüdlaste isikut ja vastutust raskendavaid asjaolusid, samuti vastutust kergenda­vate asjaolude puudumist. Seega on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium läh­tunud surmanuhtluse kohaldamisel kriminaalseaduse sätetest, mis regulee­rivad karistuse mõistmise aluseid ja tingimusi kriminaalmenetluses. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis arvestab siinjuures asjaolu, et tal puudub käesoleval ajal seaduslik alus Oleg B.-le, Andrian O.-le ja Al­bert S.-ile mõistetud surmanuhtluse asendamiseks KrK § 23 lg. 1 ja § 46 lg. 1 alusel eluaegse vabadusekaotusega. Vastavalt KrMK §-le 334 saab seda teha üksnes süüdimõistetu karistuse kandmise koha järgne kohus siis, kui kuriteo eest mõistetud karistuse täitmine ei ole võimalik. Riigikohus ei ole pädev tegema õiguspoliitilisi otsustusi ja asendama surmanuhtluse seaduseväliselt eluaegse vabadusekaotusega. KrK § 101 sanktsioonis on kehtestatud vabadusekaotusliku karistuse ülemmäär 15 aastat. Niisugune karistusmäär ei vasta aga Oleg B., Andrian O. ja Albert S.-i poolt toimepandud kuritegude puhul KrK §-s 36 sätestatud asjaoludele, mida tuleb arvestada karistuse mõistmisel. Seetõttu ei pea Riigikohtu kriminaaalkolleegiumi kogu koosseis õigeks kergendada süüdi­mõistetute karistust ja asendada surmanuhtlus KrK §-s 101 sätestatud vabadusekaotusliku sanktsiooni ülemmääraga. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis nendib, et läbivaadatavas kriminaalasjas puuduvad AKKS §-s 64 sätestatud alused Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse muutmiseks surmanuhtluse kohaldamise osas. Juhindudes AKKS § 63 p.-st 3, § 64 p.-st 4 ja § 65 lg.-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis otsustas: Tühistada osaliselt Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. mai 1996. a otsus, kvalifitseerides Albert S.-i tegevus Valentina R.-i ja Albert R.-i tapmises ümber KrK § 17 lg. 6 ja § 101 p.-de 1, 3, 5 ja 8 järgi. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Süüdimõistetu Albert S.-i kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Süüdimõistetute Oleg B., samuti Andrian O. ja tema kaitsja vandeadvokaat Nikolai Rõžovi kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 29. oktoobril 1996. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Lea KALM Eerik KERGANDBERG Herbert LINDMÄE Jüri RÄTSEP Peeter VAHER