Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-119-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. oktoobri 1996. a. kohtuotsus Hanila Vallavalitsuse avalduses P. P.-le asendusmaana kuuluva maaüksuse kinnistusraamatusse kandmiseks — RT III, 1996, 30, 390

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 28. oktoobril 1996. a. 3-2-1-119-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laar­maa ja T. Vernik, P. P. ja tema esindaja vandeadvokaat R. Napa osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 21. oktoobril 1996. a. P. P. kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. mai 1996. a. otsuse Hanila Vallavalitsuse avalduses P. P.-le asendusmaana kuuluva maaüksuse kinnistusraamatusse kandmiseks. Hanila Vallavalitsuse 13. juuni 1995. a. korraldusega nr. 281 anti P. P.-le asendusmaana Veski maaüksus suurusega 3,4 ha Kukeranna külas Hanila vallas maareformi seaduse § 6 lg. 2 p. 3 ja § 19 lg. 3 alusel. 29. juunil 1995. a. müüs P. P. asendusmaal olnud hoone. Lääne Maakohus jättis kinnistusraamatuseaduse §-dest 46, 47 lg. 2 p. 2 ja 48 juhindudes Hanila Vallavalitsuse avalduse P. P.-le asendusmaana antud maatüki kinnistusraamatusse kandmiseks rahuldamata põhjusel, et asendusmaa andmine ei ole enam seaduslik sellel asunud hoone müügi tõttu. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium jättis 21. mai 1996. a. otsusega maakohtu kinnistamisotsuse muutmata. Otsuse põhjenduste kohaselt maa asendamise korras antava maatüki kinnistamise eelduseks on kinnistataval maal õigustatud subjekti omandis olevad hooned. Kinnistusraamatuseaduse § 47 lg. 2 p. 2 kohaselt teeb kohtunik otsuse kinnistusavalduse rahuldamata jätmiseks, kui isik ei ole õigustatud nõudma kande tegemist. Maareformi seaduse § 11 lg. 2 järgi saab õigustatud subjekt nõuda asendusmaaks maad, kus asuvad tema omandis olevad hooned. Sama sätestab ka õigusvastaselt võõrandatud maa asendamise ja maa ostueesõigusega erastamise korra p. 7. Avaldaja müüs hooned, mis oli asendusmaa andmise eelduseks ja ta ei ole õigustatud nõudma kande tegemist. Kassatsioonkaebuses vaidlustatakse kohtuotsus materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. Vabariigi Valitsuse 11. aprilli 1994. a. määrusega nr. 131 kinnitatud «Õigusvastaselt võõrandatud maa asendamise ja maa ostuees­õigusega erastamise korra» p. 7 kohaselt on asendusmaaks võimalik anda maad, kus asuvad õigustatud subjekti hooned. Sama korra p. 13 kohaselt otsustab asendusmaa andmise asendusmaa asukohajärgne kohaliku omavalitsuse täitev­organ. Hanila Vallavalitsuse 13. juuni 1995. a. korraldust nr. 281 P. P.-le asendusmaa andmiseks vaidlustatud ei ole. Keelatud ei ole pärast asendusmaa andmise korralduse tegemist hoonete võõrandamine (AÕSrakS § 13 lg. 6 ja 8) ja kui need võõrandatakse, ei muutu asendusmaa andmise korraldus õigustühi­seks. Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et asendusmaa kinnistamise eelduseks on õigustatud subjekti omandis olevate hoonete olemasolu maal. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ei ole võimalik kohaldada AÕSrakS § 13 lg. 6 ja 8 sätteid. Hanila Vallavalitsus toetab P. P. kassatsioonkaebust. Kassaator ja tema esindaja jäid kolleegiumi istungil oma väidete juurde ning palusid otsuse tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu. Ringkonnakohtu seisukoht, et asendamise korras antava maatüki kinnista­mise eelduseks on kinnistataval maal asuvate õigustatud subjektile kuuluvate hoonete olemasolu, ei tulene seadusest. Maareformi seaduse (RT I 1995, 10, 113) § 11 lg. 2 (milline kehtis kuni 7. juunini 1996. a., RT I 1996, 36, 738) kohaselt õigustatud subjekt saab asendus­maaks nõuda maad, kus asuvad tema omandis olevad hooned, vastavalt käes­oleva seaduse §-dele 7 ja 9. Vabariigi Valitsuse 11. aprilli 1994. a. määrusega nr. 131 kinnitatud «Õigusvastaselt võõrandatud maa asendamise ja maa ostuees­õigusega erastamise korra» (edaspidi Kord) p. 7 sätestas sama põhimõtte. Asendusmaa andmise eelduseks oli seega õigustatud subjektil hoonete olemas­olu maaüksusel. Asendusmaana antud maaüksusel asusid P. P. omandis olevad hooned. Korra p. 13 kohaselt asendusmaa andmise otsustab asendusmaa asukoha järgne kohaliku omavalituse täitevorgan korraldusega. Hoonete võõrandamine pärast asendusmaa andmise korralduse tegemist ei muutnud P. P. suhtes tehtud korraldust. Vastavalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-le 10 lg. 1 (14. detsembri 1994. a. redaktsioonis, RT I 1994, 94, 1609) kantakse maareformi käigus tagastatud maa või asendusmaa kinnistusraamatusse (kinnis­tusregistri osa avatakse) valla- või linnavalitsuse poolt esitatud kirjaliku kinnistamisavalduse, valla- või linnavalitsuse korralduse ja maakatastri andmete alusel. Sama seaduse § 13 lg. 8 kohaselt kui ehitis on võõrandatud või päritud pärast ehitisealuse maa tagastamise või asendamise korralduse vastuvõtmist või maa ostu-müügilepingu sõlmimist, on ehitise omanikul õigus nõuda hoonestus­õiguse seadmist ühe aasta jooksul, arvates ehitisealuse maa kandmisest kinnis­tusraamatusse. Osundatu sätestab isiku õigused, kes omandas hooned pärast maa tagastamise või asendamise korralduse vastuvõtmist, kuid enne maa kinnistamiseotsuse ja kande tegemist kinnistusregistrisse. Kohus jättis avalduse rahuldamata kinnistusraamatuseaduse § 47 lg. 2 p. 2 alusel põhjusel, et isik ei ole õigustatud nõudma kande tegemist. Isikuks, kes nõudis kande tegemist, oli Hanila Vallavalitsus. Seega puuduvad asjaolud, mis oleksid aluseks kinnistamisavalduse rahuldamata jätmiseks ning ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium otsustas: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. mai 1996. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada P. P.-le 28. juunil 1996. a. makstud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. LUIK Liikmed L. LAARMAA T. VERNIK