Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-116-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24. oktoobri 1996. a. määrus AS-i Hansapank hagis U. R.-i ja L. K. vastu 288 184 krooni 14 sendi võla nõudes — RT III, 1996, 30, 386

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Tartus 24. oktoobril 1996. a. 3-2-1-116-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laar­maa ja T. Vernik, I. R.-i esindaja vandeadvokaat V. Viiloli osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 14. oktoobril 1996. a. AS-i Hansapank erikaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkollee­giumi 20. juuni 1996. a. määruse hagi tagamise tühistamises AS-i Hansapank hagis U. R.-i ja L. K. vastu 288 184 krooni 14 sendi võla nõudes. Tallinna Linnakohtu 5. mai 1995. a. määrusega lõpetati menetlus AS-i Hansapank hagis U. R.-i ja L. K. vastu käenduslepingu kohaselt laenu tagas­tamiseks seoses poolte kokkuleppe kinnitamisega. Teise määrusega samast kuupäevast keelas kohus kõik tehingud erastatud eluruumiga Õismäe tee 133—22 Tallinnas, märkides, et see oli poolte kokkuleppe tingimus. Tallinna Linnakohtu 29. märtsi 1996. a. määrusega tühistati linnakohtu 5. mai 1995. a. määrus hagi tagamiseks TsKS § 158 lg. 1 alusel. Määruse põhjenduste kohaselt eluruum Tallinnas Õismäe tee 133—22 on I. R.-i esitatud dokumentide kohaselt tema omandis. Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 1996. a. määrusega jäeti linnakohtu määrus muutmata ja AS-i Hansapank apellatsioonkaebus rahuldamata. Ring­konnakohus leidis, et kohtu algatusel hagi tagamise tühistamine on õige ja vastab TsKS §-s 158 sätestatule. Vastavalt TsKS § 153 lg. 1 lubatakse küll hagi tagamist asja igas seisundis, kuid kohus ei saa poolte kokkuleppe alusel arestida kolmandate isikute vara. Ostu-müügilepingu järgi kuulub korter Tallinnas Õismäe tee 133—22 laenulepingus ja kohtuprotsessis mitteosalenud isikule. Erikaebuses palus AS Hansapank tühistada ringkonnakohtu määruse ning peatada Tallinna Linnakohtu 29. märtsi 1996. a. määruse täitmine. Kassaator leidis, et kohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme. Kaebuse kohaselt olid U. ja I. R.-i korteri Õismäe tee 133—22 ostu-müügilepingu sõlmimise ajal 17. märtsil 1995. a. abielus. Abielu lahutati 19. märtsil 1996. a. Hoolimata sel­lest, kelle nimele korter erastati, on U. R. erastatud korteri ühisomanik. Vastupidist ei ole I. R. tõendanud ega ole ka andmeid ühisvara jagamise kohta abielu jooksul või pärast selle lõppemist. Vastavalt AÕS § 70 lg. 6 kohaldatakse ühisomandile kaasomandi kohta käivaid sätteid, kui ühisomandit sätestavas seaduses ei ole ette nähtud teisiti. AÕS § 75 lg. 2 kohaselt vastutab kaasomanik oma võlgade eest talle kuuluva osaga kaasomandis. Sama sätestab ka PkS § 20 lg. 1, mille kohaselt abikaasa vastutab oma kohustuste eest oma lahusvaraga ja ühisvara selle osaga, mis kuuluks talle ühisvara jagamisel. Vastustaja ei nõustu kaebuse väidetega ning leidis, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Vastustaja erastas korteri PkS § 15 kohaselt isikliku omandi eest ning abielu lahutamisel pooled ühisvara ei jaganud ega lugenud korterit ühisvara hulka kuuluvaks. Kolleegiumi istungil jäi I. R.-i esindaja oma vastuväidete juurde. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada protessiõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et kohtu algatusel toimunud hagi tagamise abinõu tühistamine oli lõppkokkuvõttes õige. Esimese astme kohus lahendas I. R.-i taotlust ja rahuldas taotluse hagi tagamise tühistamisega TsKS § 158 alusel. TsKS § 158 lg. 1 kohaselt hagi tagamise tühistab sama või kõrge­malseisev kohus protsessiosaliste taotlusel või oma algatusel. Kohus võib oma algatusel hagi tagamise tühistada, kui ta põhjendab, miks ta seda oma algatusel teeb, ja kui vara on arestitud alusetult. Taotluse hagi tagamise tühistamiseks esitas aga isik, kes ei olnud protsessiosaline ja seetõttu ei olnud kohtul alust tema taotlusel hagi tagamist tühistada. Hagi tagamise määrusest ei selgu, kelle vara kohus arestis, eeldatavalt kostja U. R.-i vara. Hagi tagamise määruse tühistamisega ei ole võimalik tuvastada, kelle nimele korter erastati või kas korter on ühisvara. Kui I. R. leidis, et temale kuuluv vara on arestitud, oli tal õigus oma rikutud õiguste kaitseks esitada hagi temale kuuluva vara aresti alt vabastamiseks. Kas erastatud korter on U. R.-i ja I. R.-i ühisvara või viimase lahusvara, saab kohus lahendada hagimenetluse korras. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium määras: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. juuni 1996. a. määrus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Erikaebus rahuldada. Tagastada AS-le Hansapank 29. juulil 1996. a. makstud kautsjon 200 (kaks­sada) krooni. Eesistuja J. LUIK Liikmed L. LAARMAA T. VERNIK