Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-109-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri 1996. a. kohtuotsus A. I. süüdistusasjas KrK § 124¹ lg. 1

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 15. oktoobril 1996. a. 3-1-1-109-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Lea Kalm ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassat­siooni korras läbi kriminaalasja A. I. süüdistuses KrK § 1241 lg. 1; § 185 lg. 2 ja § 101 p-de 1 ja 3 järgi ning A. V. süüdistuses KrK § 1241 lg. 1; § 140 lg. 2 p. 1; § 101 p.-de 1 ja 3; § 142 lg. 2 p.-de 2 ja 4 ning § 185 lg. 2 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kannatanud A. G. ja A. S. ning Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Narva Linnakohtu 29. veebruari 1996. a. otsusega tunnistati A. I. süüdi KrK § 101 p.-de 1 ja 3; § 1241 lg. 2 ning § 185 lg. 2 järgi ja teda karistati kuritegude kogumi eest KrK § 40 alusel kümneaastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Sama kohtuotsusega tunnistati A. V. süüdi KrK §101 p.-de 1 ja 3; § 1241 lg. 2; § 140 lg. 2 p. 1; § 142 lg. 2 p.-de 2 ja 4 ning § 185 lg. 2 järgi ja karistati kuri­tegude kogumi eest KrK § 40 alusel viieteistkümneaastase vabadusekaotu­sega kinnises vanglas. A. V. tunnistati KrK § 140 lg. 2 p. 1 järgi süüdi selles, et ta 13. aprillil 1994. a. kella 22.00 ajal, kasutades elule ja tervisele mitteohtlikku vägivalda, varastas garaažikooperatiivi «Dalnij» territooriumil V. K. kella ja sigaretid. A. V. ja A. I. tunnistati KrK § 185 lg. 2 järgi süüdi selles, et nad eelnime­tatud ajal ja kohas varastasid V. K. ja N. G. passid. A. V. ja A. I. tunnistati KrK § 1241 lg. 2 järgi süüdi selles, et nad, esitledes end politseitöötajatena, võtsid eeltnimetatud ajal ja kohas pantvangi N. G. Kohtualused hoidsid kannatanut kinni Narva linnas ühistu «Viaduk» garaažis ning nõudsid pantvangi vabastamise eest tema vanematelt 200 000 kr. A. V. ja A. I. tunnistati KrK § 101 p.-de 1 ja 3 järgi süüdi selles, et nad 1994. a. aprillikuus Narva linnas ühistu «Viaduk» garaažis kuriteo varjamise eesmärgil ja omakasu ajendil kägistasid nööriga N. G.-d, põhjustades viimase surma. A. V. tunnistati süüdi KrK § 142 lg. 2 p. 2, 4 järgi selles, et ta 27. kuni 31. juulini 1994. a. nõudis N. G. matmiskoha teatavakstegemise eest tapetu kasuisalt A. S.-ilt 4000 USD, ähvardades raha mittemaksmise korral tappa A. S.-i abikaasa ja lõhata korteri. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. juuni 1996. a. otsusega tühistati osaliselt Narva Linnakohtu 29. veebruari 1996. a. otsus. A. V. tunnistati süüdi KrK § 1241 lg. 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 10 aastat vabadusekao­tust. Lõplik karistus — 15 aastat vabadusekaotust jäeti — muutmata. A. I. tunnis­tati süüdi KrK 1241 lg. 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 8 aastat vabaduse­kaotust. Lõplik karistus — 12 aastat vabadusekaotust — jäeti muutmata. Esi­tatud apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata. Viru Ringkonnakohtu 3. juuni 1996. a. otsuse peale esitasid kassatsioonkae­bused süüdimõistetu A. I., tema kaitsja vandeadvokaat Vladimir Rogulski ja süüdimõistetu A. V. Kaitsja kassatsioonkaebuses korratakse tema poolt apellatsioonkaebuses märgitut ja rõhutatakse, et Narva Linnakohtu 29. veebruari 1996. a. otsusest ei nähtu, millised asjaolud on kohtulikul uurimisel tuvastatud ja millistele tõendi­tele seejuures tuginetakse. Teiseks osundab kaitsja sellele, et Viru Ringkonna­kohtu kriminaalkolleegiumi 3. juuni 1996. a. otsusest ei selgu üheselt, millises osas muudeti linnakohtu otsust. Nimelt võib kaitsja arvates ringkonna­kohtu otsusest välja lugeda seda, et A. I. tunnistati ringkonnakohtu poolt täiendavalt süüdi ka KrK § 1241 lg. 1 järgi. Kaitsja rõhutab sedagi, et ringkonna­kohtu otsuses loetakse linnakohtu otsus põhistatuks vaatamata sellele, et eelmenetlusel on ringkonnakohus asunud vastupidisele seisukohale. Kokkuvõtvalt taotleb kaitsja, tuginedes AKKS §-dele 37, 39 ja 41, tühistada vaidlustatud ringkonna­kohtu otsus ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonna­kohtule. A. I. kassatsioonkaebuses korratakse tema kaitsja kaebuses sisalduvaid motiive, rõhutades, et linnakohus ei ole järginud KrMK §-s 274 sätestatut. A. I. osundab sellele, et kriminaalasi oli algatatud vaid KrK § 140 lg. 2 p. 2 tunnustel, süüdi tunnistati ta aga ka mitmete teiste KrK paragrahvide järgi. Samuti leiab A. I., et kriminaalasja objektiivset uurimist mõjustasid artiklid ajalehtedes «Põhjarannik» ja «Molodjož Estonii», mille tekstist osa on peaaegu muutusteta kantud ka süüdistuskokkuvõttesse. Kokkuvõtvalt taotleb A. I. talle kergema karistuse mõistmist. A. V. kassatsioonkaebuses osundatakse samuti KrMK §-des 268 ja 274 sisalduvate sätete rikkumisele kriminaalasja arutamisel linnakohtus. A. V. märgib, et tal puudus N. G. tapmise tahtlus ja rõhutab, et ta soovis vaid raha välja pressida. Kokkuvõtvalt taotleb ka A. V. talle kergema karistuse mõistmist. Riigikohtu istungil esitatud seletuses taotles prokurör kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmist. Samas osundas prokurör sellele, et Viru Ringkonnakohtu otsuse tõlge on ebakvaliteetne ja kohati isegi kohtuotsuse originaali mõtet moonutav. Nii on kohtuotsuse tõlke teisel leheküljel märgitud, et ringkonna­kohus tunnistab A. I. ja A. V. süüdi raskemas kuriteos (kriminaaltoimiku 3. köide, tl. 179), samal ajal kohtuotsuse originaalist lähtuvalt (kriminaaltoimiku 3. köide, tl. 175) on ringkonnakohus pidanud vajalikuks tunnistada A. I. ja A. V. süüdi kergemas kuriteos. Kannatanud ei soovinud kohtuistungil sõna võtta. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri seletuse, leidis: Kassatsioonimenetluse eripärast tulenevalt ei saa Riigikohus mitte alati lugeda menetlusesemesse kuuluvaks kassatsioonkaebuse sellist väidet, milles lihtsalt korratakse apellatsioonkaebuses esitatut. Nii ei saa ka antud juhul kassatsioonikohus hinnata väidet, et maa- või linnakohus on rikkunud KrMK §-des 268 ja 274 sätestatut. Selline väide võiks olla ka kassatsioonimenetluse esemeks juhul, mil ringkonnakohus on jätnud maa- või linnakohtu otsuse muutmata tuginedes seejuures vaid AKKS § 29 lg.-s 5 sätestatule — st. juhul, mil ringkonnakohus ei ole analüüsinud apellatsioonkaebuses esitatud väiteid ega lisanud midagi juurde maa- või linnakohtu otsuses esitatud põhjendustele. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. juuni 1996. a. otsuse motiveeriv osa on kooskõlas AKKS § 29 lg.-s 4 ringkonnakohtu otsuse moti­veerivale osale esitatavate nõuetega ja selles on piisavas ulatuses täiendatud A. I. ning A. V. süü tuvastatuse motivatsiooni, mis on Narva Linnakohtu 29. veebruari 1996. a. otsuses esitatud tõepoolest lünklikult. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub A. I. kaitsja vandeadvokaat V. Rogulski poolt kassatsioonkaebuses osundatuga, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. juuni 1996. a. otsuse kirjeldav-motiveerivas osas väl­jendatud tahe — tunnistada A. I. ja A. V. süüdi kergemas kuriteos, st. kvali­fitseerida neile KrK § 1241 lg. 2 järgi esitatud süüdistus ümber süüdistuseks KrK § 1241 lg. 1 järgi — ei ole adekvaatselt kajastunud kohtuotsuse resolutiiv­osas. Nimelt on resolutiivosa esimeses punktist nähtuvalt tühistatud osaliselt Narva Linnakohtu 29. veebruari 1996. a. otsus, kuid samas on jäetud märkimata, millises osas kohtuotsus tühistatakse. Sellise ebaselguse taustal võimaldavad käsitletava ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa punktid 2 ja 3 tõepoolest väita, nagu oleks kohtualused täiendavalt tunnistatud süüdi ka KrK § 1241 lg. 1 järgi. Olukorras, mil ringkonnakohtu otsusest ei nähtu üheselt, millist AKKS § 32 lg.-s 1 sätestatud volitustest on kasutatud uue otsuse tegemisel, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist ja selle kohtuotsuse resolutiivosa uut sõnastamist. A. I. väide, et tema poolt osundatud ajaleheartiklid on mõjustanud krimi­naalasja objektiivset uurimist, on põhjendamatud. Euroopa Inimõiguste Komisjon on tunnistanud küll põhimõttelist võimalust, et kohtumenetluse eelne avalikkuse tähelepanu juhtimine süüdistatavale nagu näiteks vaenulik kampaania ajakirjanduses, võib põhimõtteliselt viia süütuse presumptsiooni rikkumisele (Applications Nos 8603/79, etc., Crotciani and Others v Italy, Dec. 18.12.80, D.R. 22 p. 147). Kuid Komisjoni sellisest seisukohast ei tulene kriminaalasja kohtueelse menetluse kohta ajaleheartikli avaldamise keeldu. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab siinjuures vajalikuks rõhutada, et KrMK § 117 lg.-s 1 sätestatu kohaselt võib eeluurimise andmeid avaldada ainult uurija loal ja tema poolt võimalikuks peetavas ulatuses, kuid seadusandja poolt on kehtestamata mistahes õiguslik vastutus selle keelu rikkumise eest. Samuti ei ole seaduses sätestatud, kas eeluurimise andmed hõlmavad kogu teavet menetletava kriminaalasja kohta. Sellises olukorras puudub alus tunnistada kriminaalasja uurimine ebaobjektiivseks ainuüksi seetõttu, et kriminaalasja on eelnevalt käsitletud ajakirjanduses. A. I. on kassatsioonkaebuses põhjendamatult lugenud seadusevastaseks olukorra, mil teo kriminaalõiguslik kvalifikatsioon kriminaalasja algatamisel ja kohtu poolt isiku süüdi tunnistamisel on erinevad. Kvalifikatsiooni muutumine võib siiski olla kriminaalasja menetlemise loomulik tulemus. Nii võidakse vastavalt KrMK §-le 130 kohtueelses menetluses ja vastavalt KrMK §-le 215 kohtulikul arutamisel muuta ja täiendada süüdistust. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks juhtida Viru Ringkonna­kohtu tähelepanu vajadusele parandada kohtuotsuse tõlke kvaliteeti. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et A. I.-le ja A. V.-le karistuste mõistmisel ei ole rikutud kriminaalseadust ja seega puudub Riigikohtul alus mõistetud karistuste kergendamiseks. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 39 lg.-le 4, § 63 p.-le 3, § 64 p.-le 2 ja § 65 lg.-le 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. juuni 1996. a. otsuse resolutiivosa, sõnastades selle ümber järgmiselt: 1.1. Tühistada osaliselt Narva Linnakohtu 29. veebruari 1996. a. otsus A. I. ja A. V. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 1241 lg. 2 järgi. 1.2. Tunnistada A. I. süüdi KrK § 1241 lg. 1 järgi ja karistada teda kaheksa-­aastase vabadusekaotusega, jättes talle KrK § 40 alusel mõistetud lõpliku karistuse — kaksteist aastat vabadusekaotust kinnises vanglas — muutmata. 1.3. Tunnistada A. V. süüdi KrK § 1241 lg. 1 järgi ja karistada teda kümneaastase vabadusekaotusega, jättes talle KrK § 40 alusel mõistetud lõpliku karistuse — viisteist aastat vabadusekaotust kinnises vanglas — muutmata. 1.4. Muus osas jätta Narva Linnakohtu 29. veebruari 1996. a. otsus muutmata. 2. Muus osas jätta Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. juuni 1996. a. otsus muutmata. 3. Vandeadvokaat V. Rogulski kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt, A. I. ja A. V. kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub 15. oktoobril 1996. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri RÄTSEP Liikmed Lea KALM Eerik KERGANDBERG