EE
Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-3-25-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. oktoobri 1996. a. määrus Tartu Linna prokuröri hagis Johan O., Herbert-Joosep-Aleksander O., Hedvig-Rosalie P. ja Jaan O. vastu kinke- ja ostu-müügi lepingute tühistamiseks — RT III, 1996, 29, 379
Statutory Text (1 Articles)
RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Tartus 17. oktoobril 1996. a. 3-2-3-25-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, avaldaja Margarete-Helge O. ja tema esindaja advokaat H. Kütti osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 7. oktoobril 1996. a. Margarete-Helge O. kohtuvigade parandamise avalduse alusel Tartu Linna I Jsk. Rahvakohtu 19. mai 1951. a. määruse ja 8. jaanuari 1952. a. otsuse ning ENSV Ülemkohtu 4. märtsi 1952. a. määruse Tartu Linna prokuröri hagis Johan O., Herbert-Joosep-Aleksander O., Hedvig-Rosalie P. ja Jaan O. vastu kinke- ja ostu-müügi lepingute tühistamiseks. 4. juulil 1940. a. suri Rosalie-Marie O., kellele kuulusid elamud Tartus Staadioni (end. Tallinna) t. 30 ja 32 suurusega vastavalt 188 m2 ja 79 m2. Seadusjärgse pärimisõiguse tunnistused anti välja 13. veebruaril 1947. a. Johan O.-le, Herbert-Joosep-Aleksander O.-le ja Hedvig-Rosalie P.-le. 12. septembril 1947. a. kinkisid Johan ja Herbert O. 2/3 mõttelist osa elamust Staadioni t. 32 Hedvig P.-le ja Hedvig P. kinkis Johan ja Herbert O.-le 1/3 mõttelist osa elamust Staadioni t. 30. Seejärel kuulus Staadioni t. 30 elamu Johan ja Herbert O.-le ja Staadioni t. 32 elamu Hedvig P.-le. 30. juulil 1948. a. müüs Hedvig P. 1/2 mõttelist osa elamust Staadioni t. 32 Jaan O.-le. Tartu Linna I jsk. Rahvakohtu 19. mai 1951. a. määrusega tunnistati ebaõigeks notari tegevus ja kehtetuks pärimisõiguse tunnistused. Sama rahvakohtu 8. jaanuari 1952. a. otsusega tunnistati kehtetuks kinkelepingud ja ostu-müügileping. Eesti NSV Ülemkohtu 4. märtsi 1952. a. määrusega jäeti 8. jaanuari 1952. a. rahvakohtu otsus muutmata. Seejärel tunnistati majad peremehetuks ja natsionaliseeriti 1953. aastal. Avaldaja Margarete-Helge O. on oma isa Jaan O. ainus seadusjärgne pärija, kes esitas 1991. a. avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Tartu Linnavalitsuse Õigusvastaselt Võõrandatud Vara Tagastamise ja Kompenseerimise Komisjoni 27. augusti 1993. a. protokollilise otsusega tunnistati hageja omandireformi õigustatud subjektiks ja 1/2 mõttelist osa elamust Staadioni t. 32 omandireformi objektiks. Sama komisjoni 14. septembri 1995. a. otsusega tühistati 27. augusti 1993. a. otsus põhjusel, et Tartu Linnaarhiivist saadetud kohtuotsuste kohaselt ei olnud avaldaja isa Staadioni t. 32 elamu omanik selle õigusvastaselt võõrandamise ajal. 23. mail 1996. a. esitatud kohtuvigade parandamise avalduses palus Margarete-Helge O. tühistada kohtute lahendid, millega tunnistati kehtetuks pärimisõiguse tunnistused, kinkelepingud ja ostu-müügileping. Avaldaja leidis, et need olid nõukogudeaegsed kohtulahendid, mis tehti selleks, et vara oleks võimalik tunnistada peremehetuks ja seejärel natsionaliseerida. Pärimisõiguse tunnistused tunnistati 19. mai 1951. a. kohtumäärusega kehtetuks põhjusel, et nende majade üldkasulik pindala kokku oli 267 m2 ja nad kuulusid natsionaliseerimisele vastvalt Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 31. oktoobri 1940. a. seadluse «Suurte majade natsionaliseerimise kohta» 5. juuni 1941. a. redaktsioonis ega saanud olla pärimisõiguse objektiks. Notaril ei olnud õigust välja anda pärimisõiguse tunnistusi. Kinkelepingud ja ostu-müügileping tunnistati 8. jaanuari 1952. a. kohtuotsusega kehtetuks põhjusel, et kui majad ei saa olla pärimise objektiks, siis ei või nad olla ka kinke- ja ostu-müügilepingu objektideks, vaid kuuluvad natsionaliseerimisele. Kohus viitas sel ajal Eestis kehtinud Vene NFSV Tsk §-le 30, mille kohaselt on tühine toiming, mis on teostatud seadusevastase sõi seadusest möödahiilimise sihiga; seda on ka toiming, mille sihiks on riigile ilmse kahju tekitamine. ENSV Ülemkohtu tsiviilasjade kohtukolleegiumi 4. märtsi 1952. a. määrusega jäeti 8. jaanuari 1952. a. kohtuotsus seadusjõusse. Kolleegium leidis, et kinke- ja ostu-müügilepingute kehtetuks tunnistamine põhineb asjaolul, et nende tehingute sõlmimise aluseks olnud omandiõiguse üleminek pärimise korras Johan ja Herbert O.-le ning Hedvig P.-le on tunnistatud 19. mai 1951. a. kohtumäärusega ebaõigeks. Kolleegium leidis ka, et kassaator Herbert O. väide selle kohta, et elamud ei kuulu natsionaliseerimisele, ei oma tähtsust, sest selle küsimuse lahendamine ei kuulu kohtu kompetentsi. Vastuses kohtuvigade parandamise avaldusele leidis Linda T., kes elab Staadioni t. 32—1 erastatud korteris, et sellele korterile pole kellelgi peale tema õigust ja perekond O. pole selles korteris kunagi elanud ega ole see korter ka neile kuulunud. Vastuses kohtuvigade parandamise avaldusele leidis Kristine H., kes on Rosalie-Marie O. pojatütar ja esitanud avalduse kinnistute tagastamiseks, kus vaidlusalused Staadioni 30 ja 32 elamud asuvad, et ta on nõus Margarete-Helge O. taotlusega saada tagasi isa poolt ostetud majaosa Tallinna t. 32. Kolleegiumi istungil palusid avaldaja Margarete-Helge O. ja tema esindaja vaidlustatud kohtulahendid tühistada. Kolleegium leidis, et kohtulahendid tuleb tühistada materiaalõigusnormide väära kohaldamise tõttu. ENSV ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi 31. oktoobri 1940. aasta seadlusega «Suurte majade natsionaliseerimise kohta» kehtestati, et vastavalt ENSV konstitutsiooni §-le 6 natsionaliseeritakse linnades ja teistes asulates asuvad suured majad. Tartus loeti suurteks majad, mille kasuliku põrandapinna suurus ületas 220 m2. Seda seadlust täiendati 5. juunil 1941. a. ja selle seadluse kohaselt, kui omanikul oli kaks või enam maja, siis kuulusid kõik majad natsionaliseerimisele, kui nende majade kasuliku põrandapinna summa ületas 220 m2, olgugi et iga üksiku maja kasulik põrandapind oli alla ülemmäära. Rahvakohus juhindus 19. mai 1957. a. määruse tegemisel eeltoodud seadlusest ja jõudis järeldusele, et pärimisõiguse tunnistused tuleb kehtetuks tunnistada, sest majad kuulusid suurte majade hulka, kuna nende kasulik põrandapind oli 267 m2, mis ületas seadluses kehtestatud ülemmäära ja seega ei võinud majad olla pärimisõiguse objektiks, vaid pidid minema natsionaliseerimisele. Kohtu selline järeldus ei olnud õige. Vaidlusaluste majade omanik Rosalie-Marie O. suri 4. juulil 1940. a. ja samal päeval avanes pärand kolme pärija — Johan ja Herbert O. ning Hedvig P. jaoks. Suurte majade natsionaliseerimise seaduse täiendamise ajaks 5. juunil 1941. aastal ei olnud majadel enam üks omanik, vaid majad Staadioni 30 ja 32 kuulusid Johan ja Herbert O.-le ning Hedvig P.-le. Rahvakohus jättis selle asjaolu tähelepanuta. Vaidlusaluseid maju ei natsionaliseeritud ja 13. veebruaril 1947. a. anti välja pärimisõiguse tunnistused. Rahvakohtu järeldus, et majad ei võinud olla pärimise objektiks ja pidid minema natsionaliseerimisele ei tulenenud 31. oktoobri 1940. a. seadlusest ega selle 5. juuni 1941. a. täiendusest. See seadlus ei sisaldanud korraldusi pärandvaraks muutunud suurte majade kohta. Eeltoodu kohaselt olid pärimisõiguse tunnistused õigesti välja antud ja puudus seaduslik alus nende kehtetuks tunnistamiseks. Kuna kinkelepingud ja ostu-müügileping olid kehtetuks tunnistatud omakorda põhjusel, et nende tehingute aluseks olnud omandiõiguse üleminek pärimise korras oli tunnistatud ebaõigeks, siis tuleb Tartu Linna I jsk. Rahvakohtu 19. mai 1951. a. määrus ja 8. jaanuari 1952. a. otsus ja ENSV Ülemkohtu 4. märtsi 1952. a. määrus tühistada ja teha uus otsus, sest asjaolud on selged ega vaja enam uut läbivaatamist. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS §-dest 357 ja 354 lg. 2, tsiviilkolleegium otsustas: Tühistada Tartu Linna I jsk. Rahvakohtu 19. mai 1951. a. määrus notari tegevuse ebaõigeks tunnistamiseks ja pärimisõiguse tunnistuste kehetuks tunnistamiseks. Jätta rahuldamata Tartu Linna Elamutevalitsuse kaebus Tartu Riikliku Notariaalkontori notari tegevuse ebaõigeks tunnistamiseks ja Johan O.-le, Herbert-Joosep-Aleksander O.-le ja Hedvig-Rosalie P.-le 13. veebruaril 1947. a. välja antud pärimisõiguse tunnistuste kehtetuks tunnistamiseks. Tühistada Tartu Linna I jsk. Rahvakohtu 8. jaanuari 1952. a. otsus kinkelepingute ja ostu-müügilepingu kehetuks tunnistamiseks ja ENSV Ülemkohtu 4. märtsi 1952. a. määrus, millega jäeti muutmata 8. jaanuari 1952. a. otsus. Jätta rahuldamata prokuröri hagi Tartu Linna Elamutevalitsuse huvides Johan O., Herbert-Joosep-Aleksander O. ja Hedvig-Rosalie P. vastu 12. septembril 1947. a. sõlmitud kinkelepingute kehtetuks tunnistamiseks ja 30. juulil 1948. a. sõlmitud ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks. Kohtuvigade parandamise avaldus rahuldada. Tagastada Margarete-Helge O.-le 23. mail 1996. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. LUIK Liikmed H. JÕKS T. VERNIK