Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-3-24-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. oktoobri 1996. a. kohtuotsus E. P. hagis RE Kunda Tsement ja AS-i Kunda-Nordic Tsement vastu tervise­kahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks — RT III, 1996, 29, 378

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 10. oktoobril 1996. a. 3-2-3-24-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laar­maa ja T. Vernik, avaldaja esindaja vandeadvokaat L. Nirgi osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 30. septembril 1996. a. E. P. kohtuvigade parandamise avalduse alusel Viru Ringkonnakohtu tsiviilkol­leegiumi 8. märtsi 1996. a. otsuse E. P. hagis RE Kunda Tsement ja AS-i Kunda-Nordic Tsement vastu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitami­seks. E. P. töötas RE-s Kunda Tsement kuni 31. maini 1992. a., mil ta vabastati töölt seoses üleviimisega AS-i Kunda-Nordic Tsement, kus ta asus tööle VI liigi remondilukksepana. 25. aprillil 1994. a. tehti kindlaks, et E. P. on kaotanud kutsealasest töövõimest 20%. 14. mail 1994. a. viidi E. P. üle VI liigi tööriis­talukksepaks. Lääne-Viru Maakohtule 26. oktoobril 1994. a. esitatud hagis palus E. P. RE-lt Kunda Tsement ja AS-ilt Kunda-Nordic Tsement välja mõista kutsehaigu­sest tingitud tervisekahjustusega tekitatud kahju TsK § 463 ja Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a. määrusega nr. 172 kinnitatud «Ettevõtete, asutuste ja orga­nisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra» p. 7 alusel. Hageja põhjendas oma nõuet sellega, et mürast tingitud vaegkuulmise tõttu on ta kaotanud 20% kutsealasest töövõimest, mida kinnitab 25. aprillil 1994. a. väljaantud Lääne-Virumaa Vaegurluse Ekspertiisi Komisjoni akt nr. 288. Enne kutsealase töövõime kaotust oli hageja viimase 12 kuu keskmine töötasu 1046 kr. 7 s., sellest 20% on 209 kr. 20 s. Kohtuistungil palus hageja esindaja kostjatelt välja mõista ühekordselt 2622 kr. ajavahemiku 14. mai 1994. a. kuni 1. juuni 1995. a. eest ja sealt edasi igakuiselt 209 kr. 20 s. Hageja leidis, et valitsuse määruse nr. 172 p. 20 kohaselt makstakse hüvis välja olenemata kannatanu poolt saadavast pensionist ja muust sissetulekust. Maakohtu 13. juuni 1995. a. otsusega jäeti hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt ei näe Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a. määrusega nr. 172 kinni­tatud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise kord ette kahju hüvitamist juhul, kui kannatanu ei ole endisest sissetulekust ilma jäänud või tema endine sissetulek ei ole vähenenud. Samuti kuulub ka TsK § 463 lg. 1 kohaselt hüvitamisele kaotatud töötasu. Hageja töötasu ei ole vähenenud, mida kin­nitavad kostja poolt esitatud hageja töötasu tõendid. Viru Ringkonnakohtu 8. märtsi 1996. a. otsusega jäeti E. P. apellatsioon­kaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et vastavalt TsKS §-le 301 lg. 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ainult apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Ringkonnakohus leidis, et valitsuse 10. juuni 1992. a. määruse nr. 172 p. 1 kohaselt kuulub hüvise määramisel indekseerimisele keskmine kuusissetulek. Hageja ei vaidlustanud tõendite hindamist. Hageja jättis esitamata töötasude indekseeritud arvestuse ning tõendi pensioni suuruse ja liigi kohta. Kohus oma algatusel tõendeid ei nõua. Kohtule ei esitatud tõendeid kostjate süü kohta hageja tervisekahjustuse tekkimises. VEK-i aktidest ei nähtu, et hageja töövõime kaotus oleks põhjuslikus seoses tema töötamisega kostjate juures ja tekkinud kostjate süül. Kohtuvigade parandamise avalduses palus hageja apellatsioonikohtu otsuse tühistada. Hageja leidis, et kohtu järeldused on vastuolus seadusega. TsKS § 87 lg. 2 kohaselt võib tõendiks olla dokumentaalne tõend ja eksperdi arvamus. Hagiavalduses taotles hageja materjalide väljanõudmist hageja tervisliku seisundi kohta ning esitas Kutsehaiguste Haigla teatise kutsehaiguse kohta. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 7. juuni 1993. a. määrusega nr. 171 kinnitatud «Tööõnne­tuste ja kutsehaiguste uurimise ja arvelevõtmise korra» p.-le 6 koostatakse tööandja poolt raport (akt) kannatanu töövõime kaotuse või kergemale tööle üleviimise vajaduse kohta. Kui tööandja seda ei koostanud, siis polnud võimalik seda ka välja nõuda. Sissetuleku indekseeritud arvestust ei olnud vaja välja nõuda vaid välja arvestada. Ka maksmisele kuuluv invaliidsuspension on rahvapensioni­määrast arvestatav suurus. Hageja leidis, et kui tal diagnoositi kutsehaigus, mille diagnoosimine osutus võimalikuks alles pärast tervistkahjusta­vate töötingimuste kindlakstegemist, siis see on põhjuslikus seoses pikaajalise töötamisega kostja juures. Kostja oli süüdi kutsehaiguse tekkimises, sest hagejal puudus võimalus töötingimusi parandada. Tekitatud kahju tuleb hüvitada vaatamata kannatanu tulule, mis ei ole seotud kahjutekitamisega. Kui kostja ei ole vaidlustanud 20% töövõimekaotust, tuleb see aluseks võtta kahju heasta­misel. Vastuses kohtuvigade parandamise avaldusele pidas AS Kunda-Nordic Tsement ringkonnakohtu otsust õigeks ning leidis, et kohtuvea parandamise avalduses ei ole näidatud, millist materiaalõiguse normi on kohtud vääralt kohaldanud ning milles seisnes protsessiõiguse normi oluline rikkumine. Kolleegiumi istungil palus hageja esindaja apellatsioonikohtu otsuse tühistada. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada materiaal­õigusnormi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. TsKS § 232 lg. 4 kohaselt märgitakse kohtuotsuse põhjendavas osas kohtu poolt tuvastatud asjaolud, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, põhjen­dused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Samad nõuded kehtivad ka apellatsioonikohtu otsuse sisu kohta (TsKS § 313). Apellatsioonikohtu otsus ei vasta seaduses esitatud nõuetele. Apellatsiooni­kohus loetles otsuses tõendeid, mida kohtu arvates hageja pidanuks esitama ja leidis, et hageja ei ole tõendeid vaidlustanud. Kohtuotsus ei sisalda selle kohta järeldusi. Apellatsioonikohus leidis, et kohtule ei ole esitatud tõendeid kostjate süü kohta ja VEK-i aktidest ei nähtu, et hageja kutsealase töövõime kaotus oleks põhjuslikus seoses hageja töötamisega kostja juures ja tekkinud kostja süül. Kohus jättis tähelepanuta, et hagi oli esitatud kahe kostja vastu ja mõlema kostja kohta tulnuks omaette järeldus teha. Apellatsioonikohus ei viidanud ühelegi seadusele, mis võiks kohtuotsuse aluseks olla. Kahju tekitamisest tulenevaid kohustisi reguleerivad tsiviilkoodeksi paragrahvid 448—475. Apellat­sioonikohtu viidatud valitsuse 10. juuni 1992. a. määrusega nr. 172 kinnitatud «Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord» (edaspidi kahju hüvitamise ajutine kord) ei ole seadus, vaid kord, kuidas toimida siis, kui rakendatakse tsiviilkoodeksi eeltoodud paragrahve. TsKS § 229 kohaselt otsustab kohus otsuse tegemisel, millist seadust tuleb kohaldada. Hageja on ekslikult esitanud hagi TsK § 463 alusel. See paragrahv regu­leerib kahju hüvitamist juhul, kui kannatanu ei ole kahju tekitanud organisat­siooniga töösuhetes. TsK § 464 lg. 1 kohaselt, kui töötajale seoses tema töökohustuste täitmisega on tekitatud vigastus või muu tervisekahjustus organisatsiooni süü läbi, kes on kohustatud tema eest maksma riikliku sotsiaalkindlustuse makseid, peab see organisatsioon hüvitama kannatanule kahju osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast tema tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. Seadusandlusega võidakse kehtestada erandeid sellest reeglist. Tervisele tekitatud kahju hüvitamine toimub TsK § 464 järgi nendel juhtudel, kui kahju tekitanud organisatsioon ja kannatanu olid töösuhetes ja kui tervisekahjustus tekitati kannatanule töökohustuste täitmisega. Selles paragrahvis ei räägita kaotatud töötasust, vaid hüvitamisele kuuluvast kahjust osas, mis ületab kannatanu poolt saadava toetuse või tema poolt saadava pensioni summa. Hageja on apellatsioon- ja kassatsioonkaebuses õigesti märkinud, et kahju hüvitamise ulatus ei olene tema praeguse töötasu suurusest. Kahju hüvitamise ajutise korra p. 20 kohaselt makstakse hüvise summa, mis on määratud koos­kõlas sama korra punktiga 7, välja olenemata kannatanu poolt saadavast pensionist ja muust sissetulekust. Hüvitamisele kuuluva kahju ulatus sõltub töövõime kaotuse astmest, endise sissetuleku ja invaliidsuspensioni suurusest. Kahju hüvitamise ajutise korra p. 7 kohaselt määratakse kannatanule tervisekahjustuse tagajärjel endisest sissetule­kust ilmajäämise või selle vähenemisega seotud kahju hüvitamise ulatus kindlaks protsentides sellest sissetulekust vastavalt tema kutsealase töövõime kaotuse astmele. Kannatanule kahju hüvitamise ulatust vähendatakse seoses töövigastu­sega väljamaksmisele kuuluva invaliidsuspensioni summa võrra. Pensionid, mida kannatanu saab muudel alustel, võetakse kahju hüvitamise ulatuse määramisel arvesse selles invaliidsuspensioniga võrdses osas, mida kannatanul on õigus saada seoses töövigastusega. Käesolevas vaidluses on hageja esitanud väljavõtte VEK-i aktist, mis kinnitab, et hageja on kaotanud 20% kutsealasest töövõimest. Hagejale ei ole määratud invaliidsusgruppi. Apellatsioonikohtu seisukoht, et hageja peaks esitama tõendi makstava pensioni suuruse ja liigi kohta, on põhjendamatu. Kahju hüvitamisel arvestatakse vaid invaliidsuspensioni suurust. Kui hagejale invaliidsusgruppi ei ole määratud, siis ta ka invaliidsuspensioni ei saa ja kui hageja invaliidsuspensioni ei saa, siis ei tule muud pensionid kahju hüvitamisel arvesse, mistõttu ei pidanud hageja nende kohta tõendeid esitama. Tervisekah­justusega seotud kahju hüvitamist töötajale, kellele ei ole määratud pensioni, reguleerib TsK § 466, mille kohaselt on tekitatud kahju eest vastutav organisat­sioon kohustatud siis hüvitama töötaja tervisele tekitatud kahju täies ulatuses. Apellatsioonikohus pani hagejale pahaks, et hageja ei esitanud hüvise arvutamiseks vajalikku sissetulekute indekseeritud arvestust. Hageja leidis kassatsioonkaebuses, et ta esitas vaidluse lahendamiseks vajaliku tõendi töö­tasude kohta ja indekseeritud arvestus ei ole tõend TsKS § 87 mõttes. Kolleegium leidis, et hagejal on õigus. Valitsuse 10. juuni 1992. a. määrusega nr. 172 kinnitatud keskmise kuusisse­tuleku arvutamise ajutise juhendi alusel, mille viimane redaktsioon kehtib alates 14. märtsist 1996. a., oli kohtul õigus ja võimalus vajalikud arvutused teha. Tõsi, seda ei oleks pidanud tegema apellatsioonikohus, vaid maakohus eelmenetluses. TsKS § 161 lg. 1 kohaselt toimub pärast avalduse menetlusse võtmist eelmenet­lus, milles kohus valmistab asja ette niisuguse põhjalikkusega, et seda saaks katkestamatult lahendada ühel istungil. Eelmenetluses selgitab kohus välja tõendid, mis pooltel on esitada oma väidete põhjendamiseks ja nõuab pooltelt kirjalikke selgitusi ning küsitleb pooli (TsKS § 162 lg. 2). Seega jättis esimese astme kohus tegemata selle, mida tegema pidi, aga mitte hageja. Asja uuel arutamisel peab kohus silmas pidama kahju hüvitamise ajutise korra punktide 11 ja 12 sätteid ning vajadusel kostjalt välja nõudma kutsehaigu­sele eelnenud 12 kalendrikuu töötasu tõendi ühes kõigi vajalike andmetega hüvise arvutamiseks. Apellatsioonikohus leidis, et kohtule ei ole esitatud tõendeid kostjate süü kohta hageja tervisekahjustuse tekkimises ja VEK-i aktidest ei nähtu, et hageja kutsealase töövõime kaotus oleks põhjuslikus seoses töötamisega kostja juures ja tekkinud kostja süül. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu sellise seisu­kohaga ei saa nõustuda. Kutsehaigus on alati seotud kutsetööga ja tööl oli ju hageja kostja(te) juures. Apellatsioonikohus ei ole olnud järjekindel, kui kord mainib kostjat ja siis kostjaid. Seega tulebki selgeks teha, kelle juures töötades tervisekahjustus tekkis ja kes sellisel juhul kahju hüvitama peab. TsK § 448 lg. 2 kohaselt vabaneb kahju tekitanu kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju ei tekkinud tema süül. Seega lasub süü puudumise tõendamise koormus kostjal. Kostja(d) oleks pidanud esitama tõendid, mis kinnitavad süü puudumist. Kui kostja seda ei tee, siis eeldatakse, et ta on süüdi. Kahju hüvi­tamise ajutise korra p. 1 kohaselt võib organisatsiooni süü tõendiks olla meditsiiniline otsus kutsehaiguse kohta. Kui kostja seda tõendit omapoolsete tõenditega ümber ei lükka, siis võibki VEK-i akt olla organisatsiooni süü tõendiks. Asja uuel arutamisel peab kohus silmas pidama, et TsKS § 10 lg. 1 kohaselt peab kohus protsessiosalistele selgitama nende õigusi ja kohustusi, hoiatama protsessitoimingute tegemata jätmise tagajärgede eest ja osutama protsessiosa­liste soovil kaasabi nende õiguste teostamisel. Kolleegium leidis, et kohus peab olema alati täpne ja seda eriti siis, kui kohtusse pöördunud inimene vajab rikutud õiguste kaitset seoses tervisekahjustusega. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS §-dest 354 lg. 2 ja 357, tsiviilkol­leegium otsustas: Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 8. märtsi 1996. a. otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada E. P.-le 7. juunil 1996. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. LUIK Liikmed L. LAARMAA T. VERNIK