Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-3-6-96 Riigikohtu halduskolleegiumi 18. oktoobri 1996. a. määrus Maie P. kohtuvigade parandamise avalduse läbivaatamine pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamisel kohtute pädevuse määratlemise asjas — RT III, 1996, 28, 376

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 18. oktoobril 1996. a. 3-3-3-6-96 Maie P. kohtuvigade parandamise avalduse läbivaatamine pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamisel kohtute pädevuse määratlemise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas 17. oktoobril 1996. a. avalikul kohtuistungil läbi Maie P. kohtuvigade parandamise avalduse Tartu Halduskohtu 19. aprilli 1995. a. otsusele haldusasjas nr. 3-39/95. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Maie P., Vambo P. ja Raul P. esindaja Vambo P. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Leida P. ja Ants P. ehitasid ühise kooselu ajal elamu Tartus Sarapuu 4, mis oli abikaasade ühisomand. 1. detsembril 1977. a. koostas Leida P. testamendi, millega pärandas temale kuuluva osa elamust võrdsetes osades poegadele Vambo P.-le ja Raul P.-le. Leida P. suri 12. detsembril 1977. a. Kuna pojad olid alaealised, oli nende seaduslikuks esindajaks isa, kes võttis alaealiste poegade nimel pärandi vastu. Ants P. suri 5. juunil 1989. a. Tartu Linna Riikliku Notariaalkontori vanemnotar andis 24. jaanuaril 1990. a. seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse, mille kohaselt pärisid elamu Tartus, Sarapuu 4 2/3 mõttelises osas Maie P. ja 1/3 mõttelises osas Vambo P. Raul P. loobus isa pärandvarast Maie P. kasuks. 1993. a. said Vambo P. ja Raul P. sugulastelt teada ema tehtud testamen­dist. Nende väiteil olid nad ema surma ajal alaealised ja pärast ema surma paigutati nad lastekodusse, mistõttu nad ei saanud oma õigusi kaitsta ning pärandit vormistada. 25. märtsil 1993. a. esitasid Vambo P. ja Raul P. Tartu Linnakohtule hagi pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamiseks ja omandiõiguse tunnistami­seks elamu osale. Hagejad leidsid, et 24. jaanuaril 1990. a. antud pärimisõiguse tunnistus ei vasta isa pärandvara tegelikule suurusele. Isale kuulus 1/2 mõttelist osa elamust, seega oleks iga pärija pärandvara suuruseks 2/12 mõttelist osa elamust. Raul P. loobumine pärandist oli tingitud sellest, et temal ei olnud tegelikku ettekujutust pärandvara suurusest ja ta uskus Maie P. mõjutusi, loobudes pärandist. Tegelikuks pärandvara suuruseks oleks Vambo P.-l 5/12 mõttelist osa, Raul P.-l 5/12 mõttelist osa ja Maie P.-l 2/12 mõttelist osa elamust. 27. septembri 1994. a. Tartu Linnakohtu otsusega tunnistati nimetatud pärimisõiguse tunnistus osaliselt kehtetuks ja tunnistati Vambo P. omandiõigust 2/12 mõttelisele osale ja Raul P. omandiõigust 5/12 mõttelisele osale sellest elamust. Maie P. apellatsioonkaebuse alusel vaatas nimetatud otsuse läbi Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium. 10. veebruari 1995. a. otsusega tsiviilasjas nr. II-2-45/95 tühistati linnakohtu otsus ja asi saadeti esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks teises koosseisus. Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium leidis muuhulgas, et linnakohus on tunnistanud pärimisõiguse tunnistuse keh­tetuks ebaõigesti. HKS § 4 lg. 1 p. 6 kohaselt kuulub kaebus notari õigusakti või toimingu peale halduskohtu pädevusse. Pärimisõiguse tunnistus on juriidilist tähtsust omav dokument, nn. toimingakt, mille on välja andnud notar ja seetõttu kuulub selle kehtetuks tunnistamine halduskohtu pädevusse. Maa- ja linnakohtu pädevusse kuulub pärandvara jagamine TsK § 563 alusel. 28. veebruaril 1995. a. esitasid Vambo P. ja Raul P. kaebuse Tartu Haldus­kohtule, milles palusid tunnistada Tartu Linna Riikliku Notariaalkontori vanemnotari H. Reigo poolt 24. jaanuaril 1990. a. välja antud seadusjärgne pärimisõiguse tunnistus registri nr. 1-365 nr. P-160/1990. a. osaliselt kehtetuks. Tartu Halduskohtu 19. aprilli 1995. a. otsusega tunnistati nimetatud päri­misõiguse tunnistus seadusevastaseks ja tehti notarile ettepanek asi uuesti läbi vaadata ning anda uus, seadusjärgne pärimisõiguse tunnistus. Sellele halduskohtu otsusele esitas Maie P. kohtuvigade parandamise avalduse, leides, et 24. jaanuari 1990. a. pärmisõiguse tunnistuse järgi päris ta 2/3 mõttelist osa elamust, mis kuulus tema abikaasale. Halduskohtu istungist ta teadlik ei olnud, kuid HKS § 12 lg. 1 p. 4 kohaselt on ta kolmas isik ja seetõttu tulnuks ta kaasata protsessi. Tema õigusi on rikutud, kuna notar on andnud uue pärimisõiguse tunnistuse. Avalduse esitaja leiab veel, et Raul P.-l ja Vambo P.-l oli õigus esitada pretensioon oma osa eraldamiseks ema pärandvarast pärast isa surma kuue kuu jooksul, kuid seda nad ei teinud. Seega andis notar pärimis­õiguse tunnistuse seaduslikult. Antud pärimisasjas käib tsiviilõiguslik vaidlus Tartu Linnakohtus. Avalduse esitaja leiab, et halduskohtu pädevusse ei kuulu kaebused ametiisiku õigusakti või toimingu peale, kui need on seotud tsiviil­õigusliku vaidlusega, mis kuulub maa- ja linnakohtu pädevusse. Seepärast palutakse tühistada Tartu Halduskohtu 19. aprilli 1995. a. otsus antud haldus­asjas ja lõpetada selles haldusasjas menetlus. Vambo P. ja Raul P. vastuses kohtuvigade parandamise avaldusele leitakse, et halduskohtu otsus tugineb kehtivale seadusandlusele ja on seaduspärane. Kaebuse halduskohtule esitasid nad Tartu Ringkonnakohtu 10. veebruari 1995. a. otsuse alusel, mille kohaselt pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tun­nistamine kuulub halduskohtu pädevusse. Tutvunud esitatud materjalidega ja kuulanud ära protsessiosalised, Riigi­kohtu halduskolleegium leidis: HKS §-de 3 lg. 1 p. 1 ja 4 lg. 1 p. 6 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse kaebuste lahendamine notari õigusakti või toimingu peale. HKS § 3 lg. 2 p. 1 mõtte kohaselt ei kuulu halduskohtu pädevusse HKS §-s 4 lg. 1 nimetatud organi, asutuse ja ametiisiku õigusakti või toimingu peale esitatud kaebuste lahendamine juhul, kui see õigusakt või toiming on tsiviil-, perekonna- või tööõiguslik. Pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamise nõue kuulub maa- või linnakohtu pädevusse. Sellisele seisukohale on asutud Riigikohtu tsiviil­kol­leegiumi kogu koosseisu 21. detsembri 1995. a. määruses tsiviilasjas nr. III-2/1-105/95 (RT III 1996, 4, 58). Seega kuulub 24. jaanuaril 1990. a. Tartu Linna Riikliku Notariaalkontori riikliku vanemnotari poolt antud seadus­järgse pärimisõiguse tunnistuse registri nr. 1-365, nr. P-160/1990. a. kehtetuks tunnistamise nõude lahendamine Tartu Linnakohtu pädevusse. Eeltoodud põhjustel kuulub kohtuvigade parandamise avaldus rahuldamisle. Tartu Halduskohtu 19. aprilli 1995. a. otsus haldusasjas nr. 3-39/95 kuulub tühistamisele ja menetlus käesolevas haldusasjas lõpetamisele. Juhindudes HKS §-dest 67, 57 p. 3 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Rahuldada kohtuvigade parandamise avaldus. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 19. aprilli 1995. a. otsus haldusasjas nr. 3-39/95 ja lõpetada käesoleva haldusasja menetlus. 3. Tagastada Maie P.-le kautsjon 340 (kolmsada nelikümmend) krooni. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Harri SALMANN