Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-28-96 Riigikohtu halduskolleegiumi 11. oktoobri 1996. a. määrus AS Ennjärv kassatsioonkaebuse läbivaatamine tarbijakaitseseaduse § 17¹ lg. 1 kohaldamise asjas — RT III, 1996, 28, 374

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 11. oktoobril 1996. a. 3-3-1-28-96 AS Ennjärv kassatsioonkaebuse läbivaatamine tarbijakaitseseaduse § 171 lg. 1 kohaldamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel vaatas 10. oktoobril 1996. a. avalikul kohtu­istun­gil läbi aktsiaseltsi Ennjärv kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskollee­giumi 11. juuni 1996. a. otsusele haldusõiguserikkumise asjas nr. II-3õ/41/96. Protsessiosalistena võtsid istungist osa aktsiaseltsi Ennjärv esindaja Leonid Jakerson ja Riigi Tarbijakaitseameti esindaja Peeter Ühtegi. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Riigi Tarbijakaitseameti talituse juhataja koostas 16. aprillil 1996. a. haldusõiguserikkumise protokolli saatedokumentideta ja kvaliteedinõuetele mittevastava tundmatu päritoluga alkoholi müügi kohta AS Ennjärv kaupluses Tallinnas Siili 7. Protokolli koostaja leidis, et AS Ennjärv tuleb vastutusele võtta tarbijakaitseseaduse § 171 lg. 1 p. 3 ja p. 2 alusel. Tallinna Halduskohtu 29. aprilli 1996. a. otsusega määrati aktsiaseltsile Ennjärv tarbijakaitseseaduse § 171 lg. 1 p. 2 ja p. 3 alusel rahatrahv 100 000 krooni, erikonfiskeeriti haldusõiguserikkumise objektiks olnud alko­hol ja võeti aktsiaseltsi Ennjärv kaupluselt alkoholi jaemüügi kauplemisluba. Kohtuotsuse kohaselt seisnes aktsiaseltsi Ennjärv haldusõiguserikkumine kvaliteedinõuetele mittevastava alkoholi müügis ja kontrollimomendil nõuete­kohaste alkoholi päritolu ja kvaliteeti tõendavate ning saate- ja müügidoku­mentide mitteesita­mises. 9. mail 1996. a. esitas AS Ennjärv esindaja Leonid Jakerson Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse. Apellant väitis, et: 1. Kvaliteedinõuetele mittevastava alkoholi müük AS Ennjärv kaupluses pole tõendatud eksperdi arvamusega. RAS Liviko ametikiri kontrollitud alkoholi kvaliteedi kohta pole selles asjas tõend. 2. Kohus ei tuvastanud kvaliteedinõuetele mittevastava alkoholi kogust, sest kontrolliti vaid kuue pudeli sisu. Kohus peab eeldama, et ülejäänud alkohol oli kvaliteetne. 3. Haldusõiguserikkumise protokolli on koostanud selleks volitusi mitte­omav ametiisik. 4. Aktsiaseltsi Ennjärv esindaja poolt süü omaksvõtt ei ole tõend haldus­õiguserikkumise asjas. 5. Kohus pole põhjendanud karistusmäära valikut. 6. Kohus on kahe haldusõiguserikkumise eest määranud ühe karistuse, mis on vastuolus HÕS §-ga 27 lg. 1. 7. Selles asjas kohaldatud alkoholi erikonfiskeerimine on vastuolus põhi­seaduse §-ga 32. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 11. juuni 1996. a. otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja kaevatud kohtuotsus muutmata. Ringkonna­kohus leidis, et vastavalt HÕS §-le 222 on RAS Liviko ametikiri tõend, kuigi see kiri pole eksperdi arvamus. Haldusõiguserikkumise protokolli koostanud ametiisikul olid volitused sellise protokolli koostamiseks. AS Enn­järv on toime pannud kaks samalaadset haldusõiguserikkumist, mistõttu ko­hus on arvestanud karistuse määramisel kõiki asjaolusid kogumis, määrates karistuseks rahatrahvi 100 000 krooni mõlema õiguserikkumise eest kokku. Alkoholi erikonfiskeerimine tarbijakaitseseaduse § 171 lg. 1 alusel ei ole vastuolus põhiseaduse §-ga 32, «kuivõrd kitsenduse sätestas seadus, antud juhul tarbijakaitseseadus». AS Ennjärv esitas 15. juulil 1996. a. kassatsioonkaebuse, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse ja Tallinna Halduskohtu otsuse tühistamist protsessi­õiguse normide olulise rikkumise tõttu ning asja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule teises koosseisus. Kassaator leiab, et: 1. Halduskohtunik ei tohtinud oma süüdimõistvat otsust rajada üksnes RAS Liviko ametikirjale kui ebausaldusväärsele tõendile. Antud asjas pidi kohtunik määrama ekspertiisi, mida aga ei tehtud. Käsitledes ametikirja eksperdi arvamusena ei saanudki kohus õigesti hinnata seda kui tõendit. Ringkonnakohus pole sellele protsessuaalsele rikkumisele tähelepanu pöö­ranud. 2. Kvaliteedinõuetele mittevastavaks võib lugeda vaid seda osa alkoholist, mida kontrolliti RAS Liviko poolt ja tunnistati kvaliteedinõuetele mittevas­tavaks, mitte aga kogu alkoholi, mis erikonfiskeeriti. 3. Ringkonnakohtu seisukoht, et «kuna AS Ennjärv poolt on toime pan­dud samaaegselt kaks samalaadilist haldusõiguserikkumist, siis karistuse nende eest on seaduseandja ette näinud tarbijakaitseseaduse §-s 171 lg. 1 sanktsioonis» on ekslik, sest need haldusõiguserikkumised pole samalaa­dilised. See seisukoht on ka ebaõige, sest kohus peab määrama iga õiguse­rikkumise eest omaette karistuse, mis liidetakse seadusega kehtestatud reeg­lite järgi. Alusetu on ringkonnakohtu järeldus, et Tallinna Halduskohus on karistuse määramisel arvestanud haldusõiguserikkumise laadi, isikut, tema süüd ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kogumis. 4. Ringkonnakohtu väide, et tarbijakaitseseaduse § 171 lg. 1 sätestab kitsenduse põhiseaduse §-s 32 lg. 1 kehtestatule, tähendab tegelikult seda, et see seadus on otseses vastuolus põhiseadusega. Kohus ei tohi kohaldada tarbija­kaitseseaduse §-s 171 lg. 1 märgitud erikonfiskeerimist, sest see säte pole kooskõlas põhiseadusega. 5. Ringkonnakohus pole andnud hinnangut apellatsioonkaebuses esitatud väitele, et haldusõiguserikkumise asjas pole tõendiks süü omaksvõtt. Tallinna Halduskohtu otsuse rajamine seadusega mittelubatud tõendile on viinud asja ebaõigele otsustamisele. 6. Alles ringkonnakohtu istungil esitas Tarbijakaitseameti esindaja hal­dusõiguserikkumise protokolli koostaja volitusi tõendava dokumendi. Toetu­des sellele tõendile, lükkas ringkonnakohus tagasi apellandi väite, et proto­kolli on koostanud selleks volitusi mitteomav ametnik. Sellega rikkus ring­konnakohus HÕS § 3072 lg. 2, sest nimetatud dokumenti oli võimalik esitada juba Tallinna Halduskohtus. Tarbijakaitseameti vastuses kassatsioonkaebusele selgitatakse, et kuivõrd AS Ennjärv kauplusest võeti ära alkohol, mis oli villitud RAS Liviko kauba­märki­dele sarnaste kaubamärkidega varustatud pudelitesse, siis oli vajalik RAS Liviko kontroll selgitamaks, kas on tegemist RAS Liviko toodanguga. Tarbijakaitseamet peab alusetuks ja põhjendamatuks kassaatori väidet, et kvaliteedinõuelele mittevastavaks saab lugeda üksnes seda alkoholi, mida kontrolliti. Kõigist erineva markeeringuga alkoholipudelitest kontrolliti igast ühte pudelit. Sellise kontrolli tulemus tõestab sama markeeringuga alkoholi kogu partii kvaliteeti. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigi­kohtu halduskolleegium leidis: 1. Tallinna Halduskohtu otsuse alusel on AS Ennjärv süü tõendatud «selle omaksvõtuga AS Ennjärv esindaja poolt, haldusõiguserikkuja seletu­sega, 10. 04. 1996. a. protokolliga nr. 853, 27. 02. 1996. a. alkoholi võetuse proto­kolliga, RAS Liviko ekspertiisiaktiga nr. 8-2/143 ja muude asjas kogutud materjalidega». Seega ei tugine kohtuotsus üksnes RAS Liviko ametikirjale, mida kassaator peab ebausaldusväärseks tõendiks. Asjaolu, et RAS Liviko ametikirja nimetatakse kohtuotsuses ekslikult «ekspertiisiaktiks», pole selles haldusõiguse­rikkumise asjas protsessiõiguse normide oluline rikkumine HÕS § 325 lg. 1 mõttes. Selline järeldus tuleneb asjaolust, et nimetatud ametikiri on selles haldusõiguserikkumise asjas HÕS § 222 lg. 2 alusel tõendiks vaata­mata sellele, et see kiri pole ekspertiisiakt. Kassaatori seisukoht, et kohus pidi määrama ekspertiisi, on õiguslikult põhjendamata. See seisukoht ei tu­lene HÕS §-dest 222, 224 ja 225 või tarbijakaitseseadusest. 2. Kassaatori seisukoht, et kvaliteedinõuetele mittevastavaks võib lugeda vaid RAS Liviko poolt kontrollitud viit pudelit kvaliteedinõuetele mittevas­tavat alkoholi, on õiguslikult ja loogiliselt põhjendamata. See seisukoht ei tulene tarbijakaitseseadusest. Kohtutoimikus on Riigi Tarbijakaitseameti näidise proovivõtmise akt 27. veebruarist 1996. a. nr. 00031. Proovina võeti erineva markeeringuga alkoholipudelitest igast üks pudel alkoholi. Proovi kvaliteet iseloomustab kogu vastava markeeringuga alkoholi kvaliteeti, kui pole muid tõendeid. 3. Õige on kassaatori väide, et ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et AS Ennjärv on toime pannud samaaegselt kaks samalaadilist haldusõiguserik­kumist, mille eest kohus määras ühtse karistuse. Haldusõiguserikkumise protokollist ja Tallinna Halduskohtu otsusest tuleneb, et karistus on mää­ratud ühe, mitte kahe õiguserikkumise eest. Tallinna Halduskohtu otsuses on märgitud, et AS Ennjärv «pani toime tarbijakaitseseaduse § 171 lg. 1 p. 2 ja p. 3 järgi kvalifitseeritava haldusõiguserikkumise». Ringkonnakohtu see ekslik seisukoht pole antud haldusõiguserikkumise asjas protsessiõiguse normide oluline rikkumine HÕS § 325 lg. 1 mõttes. Samuti on õige kassaatori väide, et ringkonnakohus on alusetult järelda­nud, et Tallinna Halduskohus on karistuse määramisel arvestanud haldus­õiguse­rikkumise laadi, isikut, tema süüd ning vastutust kergendavaid ja ras­kendavaid asjaolusid kogumis. HÕS § 5 kohaselt kannavad juriidilised isikud haldusvas­tutust eriseadustega ettenähtud alustel ja korras. Tarbijakait­se­seaduse §-s 18 lg. 6 aga sätestatakse, et «juriidilise isiku õiguserikkumise asja menetlus toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud korras». Juriidilise isiku haldusvastutust reguleerivate erinormide puudumisel on haldusõiguserikkumiste seadustiku sätteid võimalik kohaldada üksnes osa­liselt. Ebaõige ja alusetu on ringkonnakohtu järeldus, et esimese astme kohus on arvestanud karistuse mõistmisel vastutust kergendavaid ja raskenda­vaid asjaolusid. Ringkonnakohtu see ekslik seisukoht pole antud haldus­õiguserik­kumise asjas protsessiõiguse normide oluline rikkumine HÕS § 325 lg. 1 mõttes. Karistusena mõistetud rahatrahv — 100 000 krooni — on koos­kõlas tarbijakaitseseaduse §-ga 171 lg. 1. 4. Ekslik on ringkonnakohtu väide, et erikonfiskeerimine on põhiseadu­sega kooskõlas seepärast, et tarbijakaitseseaduse § 171 lg. 1 sätestab kitsen­duse põhiseaduse §-s 32 lg. 1 sätestatud omandi kaitstuse printsiibist. Tarbija­kaitse­seaduse §-s 171 lg. 1 nimetatud erikonfiskeerimine on õiguserik­kumise teel saadud alkoholi äravõtmise abinõu. Põhiseaduse § 32 kaitseb üksnes seadus­pärasel teel saadud omandit, mitte aga õiguserikkumise teel saadut. Kuna seadus kehtestab alkoholi tootmisel, müümisel, hoidmisel või edasitoi­metamisel kohustuse esitada kontrollimomendil alkoholi päritolu ja kvaliteeti tõendavad ning saate- ja müügidokumendid, siis on selliste doku­mentide mitteesitamine piisavaks aluseks, et pidada alkoholi saaduks õiguse­rikkumise teel. 5. Juriidiline isik kui õigussubjekt on õigusaktides sätestatud õiguste ja kohustuste adressaat. Õigusliku kohustuse süüline mittetäitmine juriidilise isiku poolt väljendub tema vastava töötaja tahtlikus või ettevaatamatus õigus­vastases teos. Vastavalt HÕS §-le 222 lg. 1 on haldusõiguserikkumise asjas tõenditeks igasugused faktilised andmed, mille alusel tehakse seadusega mää­ratud korras kindlaks haldusõiguserikkumine või selle puudumine, antud isiku süü selle toimepanemises ja muud asjaolud, millel on tähtsust asja õigel lahendamisel. Haldusõiguserikkuja seletus, milles süü on omaks võetud, on HÕS § 222 lg. 2 kohaselt tõendiks. AS Ennjärv volitas N. J.-i esindama aktsiaseltsi haldusõiguse­rikkumise protokolli koostamisel. Protokollis on N. J. haldusõiguserikkuja esindajana andnud seletuse: «Aktis ja protokollis toodud faktid vastavad tõele». Nii N. J.-i seletuse kui ka teiste antud asjas kogutud tõenditega on välja selgitatud AS Ennjärv poolt toime pandud süüline tegu, mille eest seadusega on ette nähtud halduskaristus. 6. Selles haldusõiguserikkumise asjas pole oluline, kas täiendavad tõen­did selle kohta, et protokolli on koostanud selleks volitusi omav isik, esitati esimese astme kohtule või ringkonnakohtule. Riigi Tarbijakaitseameti plan­gile koostatud haldusõiguserikkumise protokollis on märgitud protokolli koostaja andmed kooskõlas tarbijakaitseseaduse §-ga 18 lg. 4. Neil põhjustel ei kuulu kaevatud kohtuotsused kassatsiooni korras tühis­tamisele ja kassatsioonkaebus rahuldamisele. Kassatsioonkaebuses osundatud protsessiõiguse normide rikkumised pole selles haldusõiguserikku­mise asjas olulised HÕS § 325 lg. 1 mõttes. Juhindudes tarbijakaitseseaduse §-st 18 lg. 6, HÕS §-dest 324 lg. 1 p. 1 ja 311 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Jätta aktsiaseltsi Ennjärv kassatsioonkaebus rahuldamata. 2. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 11. juuni 1996. a. otsus haldusasjas nr. II-3õ/41/96 muutmata. 3. Kanda kassatsioonikautsjon riigieelarve tuludesse. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Hele-Kai REMMEL