Riigikohtu üldkogu — 3-1-1-97-96 Riigikohtu üldkogu 25. septembri 1996. a. kohtuotsus Aleksander N.-i süüdistusasjas KrK §-de 101 p.-de 1, 3, 8

RIIGIKOHTU ÜLDKOGU KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 25. septembril 1996. a. 3-1-1-97-96 Riigikohtu üldkogu koosseisus: eesistuja Rait Maruste ja liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Lea Laarmaa, Herbert Lindmäe, Jaak Luik, Jaano Odar, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel, Jüri Rätsep, Harri Salmann, Peeter Vaher ning Triinu Vernik vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Aleksander N.-i süüdistuses KrK §-de 101 p.-de 1, 3, 8; 141 lg. 2 p.-de 1, 2; 139 lg. 2 p.-de 2, 3; 185 lg. 2 ja 203 lg. 1 järgi. Kohtuistungist võtsid osa menetlusosalistena Aleksander N.-i kaitsja vandeadvokaat Jelena Benevolenskaja ja Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Aleksander N. mõisteti süüdi Tallinna Linnakohtu 24. oktoobri 1994. a. otsusega KrK §-de 101 p.-de 1, 3, 8; 141 lg. 2 p.-de 1, 2; 139 lg. 2 p.-de 2, 3; 185 lg. 2 ja 203 lg. 1 järgi ning teda karistati kuritegude kogumi eest KrK § 40 alusel lõpliku karistusega 15 aastat vabaduse­kaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 17. juuli 1992. a. Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi veel Andrei M., Vassili K. ja Sergei K., kes ei ole aga seda kohtuotsust Riigikohtus vaidlustanud. KrK § 101 p.-de 1, 3 ja 8 järgi mõisteti Aleksander N. süüdi selles, et ta 13. juulil 1992. a. kella 18 paiku joobeseisundis Tartu maakonnas Kallaste linnas Peipsi järve kaldal omakasu ajendil Olev K.-le kuuluva vara omastamise ja tahtliku tapmise eesmärgil kägistas pükstest väljatõmmatud nööri abil selja tagant Olev K.-d seni, kuni kannatanu kaotas teadvuse, ja seejärel lõi kannatanut maast võetud 5—6 kg raskuse kiviga 3—4 korda pähe, mille tagajärjel kanna­tanu suri sündmuskohal. Aleksander N. 14. juulil 1992. a. Tallinnas Pebre tn. 4—12 Leonid N.-i korteris joobeseisundis Leonid N.-i suhtes toime pandud röövimise varjamise eesmärgil kägistas põrandal lamavat Leonid N.-i seni kuni kannatanu suri. KrK § 141 lg. 2 p.-de 1, 2 järgi mõisteti Aleksander N. süüdi selles, et ta olles eelnevalt 13. juulil 1992. a. toime pannud Olev K. tapmise, omastas kasuvenna Vassili K. kaasaaitamisel Olev K.-le kuuluva sõiduauto VAZ 2102 ja isiklikud esemed kokku 56 747 krooni väärtuses ning 14. juulil 1992. a. koos Sergei K. ja Andrei M.-iga, kasutades elule ja tervisele ohtlikku vägivalda, hõivas Leonid N.-i vara kokku 18 008 krooni 80 sendi väärtuses. KrK § 139 lg. 2 p.-de 2, 3 järgi mõisteti Aleksander N. süüdi selles, et ta ööl vastu 12. juulit 1992. a. joobeseisundis tungis Tartu maakonnas Kallaste linnas Tartu Tarbijate Kooperatiivi Toitlustuskoondise puhvetisse, kust salaja varastas sigarette, alkohoolseid jooke ja maiustusi kokku 3683 krooni 95 sendi väärtuses. KrK § 185 lg. 2 järgi mõisteti Aleksander N. süüdi selles, et olles eelnevalt toime pannud Olev K. tapmise, 13. juulil 1992. a. riisus Olev K.-lt passi ja teised tähtsad isiklikud dokumendid. Veel mõisteti Aleksander N. süüdi KrK § 203 lg. 1 järgi selles, et ta omastas 16. juulil 1992. a. teadvalt varastatud esemeid, mida Andrei M., Hatšatur N., Mamvel N. ja Roman Z. olid varastanud samal päeval Jõgeva maakonnas Mustvees Kraavi tn. 15 Lidia D. elukohast. Tallinna Linnakohtu 24. oktoobri 1994. a. otsuse peale esitas apellatsioon­pro­testi Tallinna prokuröri asetäitja, kes taotles kohtuotsuse tühistamist Aleksander N.-ile mõistetud karistuse osas ja erakorralise karistuse — surmanuhtluse — mõistmist. Protestis märgiti, et Aleksander N.-ile mõistetud karistus ei vasta kuritegude raskusele ja süüdimõistetu isikule, kuna Alek­sander N.-i näol on tegemist isikuga, kes vähem kui ööpäeva jooksul pani toime kaks tahtlikku tapmist raskendavatel asjaoludel ja lisaks veel röövimised ning muud kuriteod. Aleksander N. ei teinud mingeid järeldusi varasematest karis­tustest. Kinnipida­miskohast iseloomustatakse teda isikuna, kes oli karistatud režiimirikkumiste eest 83 korral, oli sageli konfliktide tekitajaks, iseloomult jõhker ja agressiivne. Mõlemad tapmised ja röövimised pani ta toime joobe­seisundis. Tallinna Linnakohtu selle otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse Alek­sander N., kes taotles kohtuotsuse läbivaatamist põhjusel, et kohus ei arvestanud kohtualuste ja nende kaitsjate nõudmistega kutsuda kohtuistungile tunnistajad ja kannatanud, ega rahuldanud taotlust prokuröri taandamise kohta. Apellant vaidlustas enda süüdimõistmist KrK § 101 järgi Leonid N.-i tapmise episoodis, kuna tal puudus tahtlus kannatanu tapmiseks. Veel väitis ta oma apellatsioon­kaebuses, et enamik tema poolt eeluurimise ajal antud ütlustest on saadud füüsilise ja psüühilise sunni mõjul, mida kasutasid politseitöötajad. See­tõttu ei saa need olla tõenditeks süüdimõistmisel. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 1994. a. otsusega tühistati osaliselt Tallinna Linnakohtu 24. oktoobri 1994. a. otsus Aleksander N.-ile KrK § 101 p.-de 1, 3 ja 8 järgi ning kuritegude kogumi eest mõistetud karistuse osas ja teda karistati KrK § 101 p.-de 1, 3 ja 8 järgi ning KrK § 40 alusel kuritegude kogumi eest erakorralise karistusega — surma­nuhtlu­sega mahalaskmise läbi. Muus osas jäeti kohtuotsus Aleksander N.-i suhtes muutmata, apellatsioonprotest rahuldati. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused Aleksander N. ja tema kaitsja vandeadvokaat J. Bene­volenskaja. Aleksander N. leidis, et talle mõistetud karistus — surmanuhtlus — on liiga raske, tal ei ole mingit puutumust Leonid N.-i tapmisega, ja ta osales vaid tema vara röövimises. Samuti leidis Aleksander N., et kriminaalasja uurimisel on rikutud menetlusnorme, sest ütluste olustikuga seostamine toimus kaitsja juuresolekuta ja üks manukatest oli joobeseisundis. Kokkuvõttes taotles Alek­sander N. kergema karistuse mõistmist. Aleksander N.-i kaitsja palus muuta ringkonnakohtu otsus Aleksander N.-ile mõistetud karistuse osas ning mõista karistuseks 15 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. aprilli 1995. a. otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 1994. a. otsus ja Tallinna Linnakohtu 24. oktoobri 1994. a. otsus Aleksander N.-i süüdimõistmises Leo­nid N.-i tapmise episoodis KrK § 101 p.-de 1, 3, 8 järgi, samuti Alek­san­der N.-ile KrK § 101 järgi mõistetud karistuse ning KrK § 40 alusel mõistetud lõpliku karistuse osas ja saadeti kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. Riigikohus leidis, et Tallinna Linnakohtu 24. oktoobri 1994. a. otsus ei ole kooskõlas seaduses kohtuotsusele esitatud nõuetega. Kohtuotsuse kirjeldav-moti­veerivas osas ei ole sõnagi selle kohta, et kohus tunnistab Aleksander N.-i süüdi Leonid N.-i tapmises, s.o KrK § 101 järgi ning puudub tõendite analüüs selles episoodis. Tegemist on kohtualuse õiguste rikkumisega, kui ta ei saa kohtu­otsusest teada, millises konkreetses süüdistuses ja milliste tõendite alusel ta süüdi tunnistatakse. Selle puuduse on jätnud kõrvaldamata ka Tallinna Ring­konnakohus. Veel leidis Riigikohus, et neil juhtudel, kui isik antakse kohtu alla Kriminaalkoodeksi eriosa paragrahvi järgi, mille sanktsioonis nähakse ette võimalus erakorralise karistuse kohaldamiseks ning on alus kahelda tema normaalses psüühilises seisundis, tuleb määrata kohtupsühhiaatria ekspertiis komisjoniekspertiisina. Kriminaalasja uuel arutamisel mõisteti Tallinna Linnakohtu 12. veebruri 1996. a. otsusega Aleksander N. süüdi KrK § 101 p.-de 1, 3 ja 8 järgi ning teda karistati 15-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Vastavalt KrK § 43 lg.-le 3 loeti Aleksander N.-ile lõplikuks karistuseks 15 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 17. juuli 1992. a. Tallinna Linnakohtu 12. veebruari 1996. a. otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna prokuröri asetäitja Märt Toming. Apellatsioonkaebused esitasid kohtualune Aleksander N. ning tema kaitsja vandeadvokaat J. Benevolenskaja. Apellatsioonprotestis taotleti linnakohtu otsus tühistada Aleksander N.-ile mõistetud karistuse leebuse tõttu ning talle erakorralise karistuse — surmanuht­luse mõistmist. Apellant leidis, et Aleksander N.-ile mõistetud karistus ei vasta kuritegude raskusele ja kurjategija isikule. Kohtualune Aleksander N. vaidlustas oma apellatsioonkaebuses kannata­nute ja tsiviilhageja poolt esitatud tsiviilhagide suuruse, mis on temalt välja mõistetud Tallinna Linnakohtu 24. oktoobri 1994. a. otsusega ja asjaolu, et haginõuded on alusetult pööratud ka kaaskohtualuste Andrei M.-i, Sergei K. ning Vassili K. vastu. Kohtualuse kaitsja vandeadvokaat J. Benevolenskaja väitis oma apellat­sioonkaebuses, et linnakohtu järeldused ei vasta tegelikele asjaoludele, mistõttu süüdimõistev kohtuotsus kuulub tühistamisele ja Aleksander N. tuleb KrK § 101 p.-de 1, 3 ja 8 järgi õigeks mõista. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai 1996. a. otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 12. veebruari 1996. a. otsus Aleksander N.-ile KrK § 101 p.-de 1, 3 ja 8 järgi mõistetud karistuse osas ja teda karistati nende kuritegude eest erakorralise karistusega. KrK § 40 lg. 3 alusel loeti Tallinna Linnakohtu 24. oktoobri 1994. a. otsusega KrK §-de 141 lg. 2 p.-de 1 ja 2; 139 lg. 2 p-de 2 ja 3; 185 lg. 2 ja 203 lg. 1 järgi mõistetud vabadusekaotuslikud karistused kaetuks KrK § 101 p-de 1, 3 ja 8, järgi mõistetud raskema karistusega ning mõisteti lõplikuks karistuseks surmanuhtlus. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et apellatsioonkaebustes esitatud väited on ümber lükatud kriminaalasja kohtueelsel menetlusel kogutud ja esimese astme kohtute poolt kontrollitud ning kogumis hinnatud tõenditega, millised on esitatud ja analüüsitud Tallinna Linnakohtu 24. oktoobri 1994. a. ja 12. veebruari 1996. a. otsustes. Sellest tulenevalt ei pidanud kolleegium vaja­likuks neid motiive veelkord korrata. Samas leidis ringkonnakohus, et vaidlusta­misele ei kuulu tsiviilhagide suurus, kuna Tallinna Ringkonnakohus oma 22. det­sembri 1994. a. otsusega jättis Tallinna Linnakohtu 24. oktoobri 1994. a. otsuse tsiviil­hagide osas muutmata ja kohtuotsus selles osas jõustus ringkonna­kohtu otsuse jõustumisega. Surmanuhtluse mõistmisel lähtus ringkonnakohus sellest, et Aleksander N.-i kuritegelik käitumine, toimepandud kuritegude raskus ja tehiolud, isiku moraal­sete ja sotsiaalsete väärtuste deformatsioon viitavad tema erilisele ühiskonna­ohtlikkusele ning kinnitavad, et varem kohaldatud karistused pole saavutanud eesmärki. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai 1996. a. otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse Aleksander N.-i kaitsja vandeadvokaat J. Bene­volens­kaja. Kassaator taotleb viimatinimetatud ringkonnakohtu otsuse tühistamist, sest puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et Leonid N.-i tapmises on süüdi Aleksander N. Kaitsja leiab, et Aleksander N.-i väited tema süü puudumise kohta on ümber lükkamata ja seetõttu tuleb kõik kahtlused tõlgendada süüdi­mõistetu kasuks. Riigikohtu üldkogu, tutvunud käesoleva kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud süüdimõistetu kaitsja taotluse tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 1996. a. otsus ja mõista Aleksander N.-i süüdistuses Leonid N.-i tapmises õigeks ning prokuröri arvamuse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata, leidis: Kassatsioonkaebuses toodud õiguslik analüüs ei ole küllaldane selleks, et seada kahtluse alla Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse seaduslikkus. Põhjendamatu on kaitsja väide, et kriminaalasja kohtulikul uurimisel ei kogutud küllaldaselt usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et Leonid N.-i tappis Aleksander N. Tallinna Linnakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsustes on analüüsitud ja hinnatud tõendeid Leonid N.-i tapmise fakti osas, sealhulgas kohtualuse ja tunnistajate Sergei K. ja Andrei M.-i ütlusi kogumis teiste tõenditega kooskõlas KrMK §-ga 50. Samuti on toodud motiivid, miks kohus rajab otsuse kohtualuse ja tunnistajate varem antud ütlustele ja loeb mitteusaldusväärseks Aleksander N.-i, Sergei K. ja Andrei M.-i hilisemad ütlused. Linna- ja ringkonnakohtu otsustest nähtub, et kõrvaldamata kahtlusi Aleksander N.-i süü tuvastamises Leonid N.-i tapmises ei jäänud ja seetõttu ei ole süütuse presumptsiooni rikutud. Aleksander N.-ile ringkonnakohtu otsusega karistuse mõistmise osas märgib Riigikohtu üldkogu, et kehtiva kriminaalkoodeksi §-s 22 nähakse ette ühe võimaliku karistusliigina surmanuhtlus. Aleksander N.-ile inkrimineeritud kuritegude — KrK § 101 p.-d 1, 3 ja 8 sanktsioon näeb vabadusekaotusliku karistuse kõrval ette ka võimaluse mõista karistuseks surmanuhtlus. Alek­sander N. ei ole KrK § 22 lg.-s 2 ettenähtud isik, kelle suhtes surmanuhtluse kohalda­mist ei lubata. Seega oli Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumil seaduslik alus mõista Aleksander N.-ile selleliigiline karistus. Tühistades linnakohtu otsuse Aleksander N.-ile mõistetud karistuse osas, on ringkonna­kohtu kriminaalkolleegium oma otsuses põhjendanud, miks linnakohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele, kohtualuse isikule ega toimepandu laadile ja ei ole kooskõlas karistuse mõistmise üldalustega. Käesolevas kriminaalasjas puudub Riigikohtul võimalus asendada Alek­sander N.-ile mõistetud surmanuhtlus KrK § 23 lg. 1 ja § 46 lg. 1 alusel eluaegse vabadusekaotusega. Vastavalt KrMK §-le 334 saab surmanuhtluse asendada eluaegse vabadusekaotusega ainult süüdimõistetu karistuse kandmise koha järgne kohus, kui kuriteo eest on mõistetud karistus, mida antud juhul ei saa täita. Kuna Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on täitnud kõiki seaduse sätteid, mis reguleerivad karistuse mõistmise aluseid ja tingimusi kriminaalmenetluses ning õigesti kohaldanud kriminaalseadust, puuduvad AKKS §-s 64 toodud alused ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Juhindudes AKKS § 63 p.-st 1 ja § 65 lg.-st 3, Riigikohtu üldkogu otsustas: 1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai 1996. a. otsus Aleksander N.-i süüdistusasjas KrK § 101 p.-de 1, 3, 8, § 141 lg. 2 p.-de 1, 2, § 139 lg. 2 p.-de 2, 3, § 185 lg. 2 ja § 203 lg. 1 järgi muutmata. 2. Süüdimõistetu kaitsja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Otsus jõustub 25. septembril 1996. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja R. MARUSTE Liikmed T. ANTON L. LAARMAA H.-K. REMMEL J. ILVEST H. LINDMÄE J. RÄTSEP H. JÕKS J. LUIK H. SALMANN L. KALM J. ODAR P. VAHER E. KERGAND­BERG J. PÕLD T. VERNIK Rait Maruste eriarvamus Riigikohtu üldkogu 25.09.1996. a. otsuses Aleksandser N.-i süüdistuses KrK §-de 101 p.-de 1, 3, 8; 141 lg. 2 p.-de 1, 2; 139 lg. 2 p.-de 2, 3; 185 lg. 2 ja 203 lg. 1 järgi. Oma 25.09.96. otsusega, millega Riigikohtu üldkogu jättis muutmata Tallinna Ringkonnakohtu poolt Aleksander N.-ile mõistetud erakorralise karistuse — surmanuhtluse mahalaskmise läbi — tegi Riigikohus põhimõt­telise õiguspoliitilise- ja väärtusotsustuse. Otsustuse aktsepteerida surmanuhtlust kui karistusliiki tegi Riigik­ohtu kõrgeim organ viis aastat peale taasiseseisvumist ja taaslülitumist ülemaailm­se­tesse (ÜRO) ja regionaalsetesse (EN) rahvusvahelistesse organisatsiooni­desse ning ühinemist nende organisatsioonide tegevuse peamisi tegevuspõhi­mõtteid kandvate mitmepoolsete rahvusvaheliste lepingutega. Oma demok­raatliku arengusoovi kinnitamiseks on Eesti Vabariik alla kirjutanud ja rati­fitseerinud enamiku rahvusvahelistest inimõiguste kaitse lepingutest, olles seeläbi kohus­tunud siseriiklikult ülimuslikult kaitsma neis lepinguis sätestatud väärtusi. Samale kohustab Eesti riigivõime ka põhiseadus (PS §-d 3; 11; 14). Riigikohtu otsus langetati olukorras, kus selle aasta esimese poolaasta kuritegevuse statistika näitas esimest korda kogu taasiseseisvuse aja kohta kuritegevuse langust, sh. raskete isikuvastaste kuritegude osas ligikaudu 10%. Kuritegevuse langus näitab ühiskonna üldise stabliseerumise ja tervenemise tendentsi, millest tulenevalt on küsitavad igasugused erakorralised abinõud. Antud taustolukorras ning omades volitusi «tühistada asjas tehtud kohtuotsus täies ulatuses või osaliselt ja teha asjas uus otsus, raskendamata seejuures süüdimõistetu olukorda …», langetas Riigikohtu üldkogu siiski otsuse surma­nuht­luse kasuks. Tehtud valiku tõsidus tuleneb sellest, et üldkogu otsus sea­duse kohaldamisel, sh. ka karistuse mõistmisel, on kohustuslik Riigikohtu kolleegiu­mi­dele ja erikogudele (AKKS § 62), kui Riigikohtu lahend aga ka kõigile I ja II astme kohtutele. Kohus on meie põhiseaduse järgi iseseisev riigivõim ning valikuid tehes ja otsustusi langetades kujundab kohus, eriti Riigikohus õiguspoliitikat ning aitab kujundada õiguses kajastunud sotsiaalseid väärtusi. Kohtunik, eriti aga riigikohtunik ei või end taandada tehniliseks normi kohaldamise masinaks. Ta peab tunnetama tema ümber toimuvat. Riigikohus, olles oma väärtusvalikute kaudu üks keskseid ühiskonna kujundajaid, peab seisma vastu ebakõl­be­listele ja destruktiivsetele taotlustele ning panema rõhu üldinimlikele huma­nistlikele väärtustele, põhiseaduses väljendatud printsiipidele ja nende teos­tamise meetoditele. Valides surmanuhtluse toetamise, valis Riigikohtu üldkogu minevikulise repressiivse karistuspoliitika, mis on vastuolus nii meie enda kaasaegse sea­dusandluse üldsuunitluse kui üldinimlike väärtustega. Valides hukkamise, valis Riigikohus karistuse mõistmises keskaegsel taliooni printsiibil põhineva kättemaksu ideoloogia, sest eripreventiivset toimet surmanuhtlusel ei ole. Üldpreventiivne toime kuritegevuse üldise languse tendentsi valguses on väga küsitava väärtusega. Inimesekeskse humanistliku maailma üheks baasväärtuseks on inimvääri­kus. Inimväärikus on ka üheks Eesti Vabariigi põhiseadusega kaitstavaks põhiväärtu­seks (PS § 10) ning selle austamist nõuab ka kriminaalseadustiku karistuse mõistmise üldnorm § 20 lg. 3, mis sätestab, et «karistuse eesmärk ei ole füüsiliste karistuste tekitamine ja inimväärikuse alandamine». Jätan siinjuures kõrvale arutluse sellest, kas ja kui palju surmanuhtlus mahalask­mise läbi põhjustab või ei põhjusta füüsilisi kannatusi kui küünilise ja ebakõl­belise. Euroopa kultuur on pidanud inimeselt elu võtmist just inimväärikusega mitte kokkusobivaks. Elu võtmist, ka seaduse alusel ja riigi nimel, on kaas­aegne küps euroopalik kultuur pidanud elu pühadust eitavaks, inimelu mitte­austavaks destruktivismi, kättemaksu ja vägivalda soodustavaks sam­muks. Seekaudu on taoline karistusliik alandav ennekõike ülejäänud ühiskon­nale, ühiskonnaelu korraldajaile ja selles õiguslikke otsustusi langetajaile. Tapmi­sele tapmisega vastates minnakse lihtsama vastupanu teed, arvates ekslikult, et vägivallale võib ja peab vägivallaga vastama. Nii toimides, samu vahendeid kasutades alanda­takse end toimimisviisides paratamatult selle tasemele, kelle üle õigust mõistetakse. On ilmselge, et surmanuhtluse kohaldamisel ei saa rääkida karistuse mõistmise ühe aluspõhimõtte — proportsionaalsuse printsiibi — kasutami­sest. Antud sotsiaalses olustikus ei ole surmanuhtlus proportsionaalne ja välti­matult vajalik reageerimisviis ühiskonnas ilmnevate konfliktide lahenda­miseks ja probleemidele reageerimiseks. Riigikohtul oli võimalus teha seda, mida temalt kui kõrgemalt kohtult oodatakse — teha õiguspoliitiliselt adekvaatne väärtusotsustus ning anda vastavad juhised õiguse tõlgendamiseks, sh. karistuse mõistmiseks selles komplitseeritud küsimuses. Eeldatavalt teades surmanuhtluse kui karistusliigi ümber kujunenud olukorda ning meie kriminaalseaduse mahajäämust, olnuks Riigikohtu ülesanne leida üldtunnustatud inimõiguste, Eestile juba võetud rahvusvaheliste poliitiliste ja õiguslike kohustuste ning põhiseaduse printsiipi­dega kooskõlas olev lahend, mis võinuks olla suunanäitajaks nii seadusand­jale kui alama astme kohtutele. Õigust tuleb tõlgendada ja kohaldada nüüdisajas ja kaasaegses väärtus­kon­tekstis, st. mitte normi kehtestamise aegsete sotsiaalsete tingimuste ja tõekspida­miste ning tõlgenduste valguses. Surmanuhtlus kui karistusliik keh­testati oma praegusel üldisel kujul teise riigikorra ja sotsiaalsete tingi­muste ning väärtuste ajal üle 30 aasta tagasi. Paraku, selle asemel, et raken­dada kohtuvõimu kooskõlas põhiseaduse printsiipidega ja valida tänasesse päeva sobiv karistusliik ning tunnistada surmanuhtlus kui karistusliik põhi­seadusega mittekooskõlas olevaks, valis üldkogu teise lahenduse. Eesti kehtivas konstitutsioonilises demokraatias ei ole seadusandja mitte ainus institutsioon, kes tegeleb väärtushinnangute ja -otsustustega. On olemas väärtushinnanguid, mis on seadusandjale siduvad ning mida ta muuta ei saa. Need väärtushinnangud sisalduvad põhiseaduse printsiipides. Et Riigi­kohtu pädevuses on § 152 lg. 2 kohaselt kontrollida Riigikogu tegevuse vastavust põhiseadusele ning et põhiseadus sisaldab ka printsiipe (väärtus­hinnanguid), siis on Riigikohtu põhiseaduslikuks kohustuseks hinnata ja kont­rollida kehtivas õiguses sisalduvaid väärtushinnanguid põhiseaduse väärtus­skaala valguses. Lahendus, ka kriminaalõiguslik, oli ja on KrK § 23 lg. 1 näol olemas. Seega võinuks, tundes mingil põhjusel, et 15-aastane vanglakaristus on ebapiisav, asendada surmanuhtlus eluaegse vabadusekaotu­sega. Põhiseaduse järgi mõistab õigust ainult kohus ning kriminaalseadustiku üldnorm — § 23 lg. 1 teine lause räägib just ja ainult õigusemõistmisest, kasutades terminit «mõistetakse». Armuandmisel õigust ei mõisteta. Veel vähem tehakse seda karistuse kandmise kohas. Kui sellele vaatamata nähakse ikkagi mingit kol­lisiooni KrK §-de 22 lg. 3 ja 23 lg. 1 vahel, siis tuleb silmas pidada, et õigust, sh. ka kriminaalõigust tuleb tõlgendada kooskõlas põhi­seadusega ning temas sätestatud printsiipide ja väärtustega. Antud juhul, kahjuks, ohverdati õiguse eesmärk ja mõte selle vormile. Eeltoodu alusel leian, et Riigikohtu üldkogu 25.09.96 otsus karistuse osas on mitte kooskõlas olev rahvusvaheliste inimõigustega ja Eesti Vaba­riigile võetud rahvusvaheliste kohustustega, on vastuolus põhiseaduse printsii­pidega ning kaasaegse demokraatliku kriminaalõigusemõistmise praktika ja eesmärki­dega.