Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-106-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. oktoobri 1996. a. kohtuotsus A. H. ja R. P. süüdistuses KrK § 164 lg. 2 p.-de 2 ja 4 järgi — RT III, 1996, 27, 361

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 1. oktoobril 1996. a. 3-1-1-106-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. H. ja R. P. süüdistuses KrK § 164 lg. 2 p.-de 2 ja 4 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kohtualused A. H. ja R. P. ning Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Pärnu Linnakohtu 31. mai 1996. a. otsusega tunnistati A. H. ja R. P. süüdi KrK § 164 lg. 2 p.-de 2 ja 4 järgi, karistati kolmeaastase vabadusekaotusega ühes õiguste äravõtmisega töötada kolme aasta jooksul õiguskaitseorganites ning KrK § 47 alusel vabastati kolmeaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmi­sest. A. H. ja R. P. tunnistati süüdi selles, et nad, vastavalt Pärnu Uurimisbüroo kriminalist-uurijana ja uurijana, selgitades A. L. enesetapu asjaolusid, pressisid T. L.-ilt välja altkäemaksu 5000 kr. suuruses summas ning võtsid altkäemaksu kumbki 1500 kr. suuruses summas. Pärnu Linnakohtu 31. mai 1996. a. otsuse peale esitas Pärnu prokurör Ly Tartu apellatsioonprotesti, taotledes linnakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja kohtualuste isiksusele. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. juuli 1996. a. otsusega tühistati Pärnu Linnakohtu 31. mai 1996. a. otsus A. H.-le ja R. P.-le mõistetud põhikaristuse osas ning mõlemale kohtualusele mõisteti põhikaristuseks üks aasta vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. juuli 1996. a. otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused A. H. kaitsja vandeadvokaat Paul Järve ja R. P. kaitsja vandeadvokaat Rünno Roosmaa. Kaitsja P. Järve taotleb oma kaebuses Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja esimese astme kohtu otsuse jõustamist. Kassaator leiab, et kriminaalasja menetlemisel on rikutud AKKS § 5 sätteid, sest, olles eelnevalt kriminaalasja menetlemisel üle kuulatud tunnistajana, puudus Pärnu prokurör Ly Tartul apellatsioonprotesti esitamise õigus. Kaitsja P. Järve arvates oleks ringkonnakohus vastavalt AKKS § 10 lg.-le 2 pidanud tagastama kassatsioonpro­testi läbivaatamatult. Ka kaitsja R. Roosmaa kassatsioonkaebuses rõhutatakse, et AKKS § 5 lg. 1 kohaselt ei ole tunnistajal õigust esitada apellatsioonprotesti. Täiendavalt osundab R. Roosmaa tervele reale tema kaitsealuse olukorda kergendavatele asjaoludele, mida ringkonnakohus jättis kriminaalasja arutamisel arvestamata ja taotleb lõppkokkuvõttes Pärnu Linnakohtu 31. mai 1996. a. otsuse jõustamist. Riigikohtu istungil toetasid A. H. ja R. P. oma kaitsjate kassatsioon­kaebustes sisalduvat taotlust. Prokurör taotles Riigikohtu istungil kassatsioon­kaebuste rahuldamata jätmist põhjendusega, et apellatsioonprotesti esitanud prokuröri on kriminaalasja menetlemisel vaid ühel korral üle kuulatud ja protesti ei esitanud prokurör mitte tunnistajana. Prokuröri arvates ei ole kassatsioonkaebustes osundatud kriminaalmenetluse seaduse rikkumine käsitatav olulise rikkumisena AKKS § 39 lg. 3 ja 4 mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis: Kriminaalmenetluse teoorias on üldtunnustatud seisukoht, et kriminaalasja menetleja — juurdleja, uurija, prokuröri või kohtuniku — sattumisel mingi teise menetlusosalise rolli, peab ta selles kriminaalasjas menetleja rollist loobuma. Vastavalt KrMK § 51 lg.-s 4 sätestatule ei või tunnistaja osaleda kriminaal­menetluses süüdistajana. Arvestades ka KrMK § 20 lg.-s 1 sätestatut, kehtib see keeld prokuröri kriminaalmenetlusliku tegevuse suhtes tervikuna. Tunnistajana tõendi allikaks olemine ei saa põhimõtteliselt jätta tekitamata kahtlusi prokuröri erapooletuses. Prokuröri tunnistajana ülekuulamise kordade arv on seejuures õiguslikult tähtsusetu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et kõnealune kriminaal­menetluse seaduse rikkumine on käsitatav olulise rikkumisena, mis võib takistada kriminaalasja objektiivset uurimist ning seadusliku kohtuotsuse tegemist. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMK § 51 lg.-st 4 ja AKKS § 39 lg.-st 4, § 63 p.-st 2, § 64 p.-st 2 ja 65 lg.-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. juuli 1996. a. otsus A. H. ja R. P. süüdistusasjas ja saata kriminaalasi samasse ringkonna­kohtusse apellatsiooni korras uueks arutamiseks alates eelmenetlusest. 2. Vandeadvokaatide Paul Järve ja Rünno Roosmaa kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt. Riigikohtu otsus jõustub 1. oktoobril 1996. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Eerik KERGANDBERG Jüri RÄTSEP