Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-100-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 1996. a. kohtuotsus A. K. süüdistuses KrK § 115 lg. 2 p. 2, 3 ja § 128 järgi, V. H. ja R. S-i süüdistusasjas KrK § 115 lg. 2 p. 2, 3 järgi ning P. J-i ja M. K. süüdistusasjas KrK § 115¹ lg. 1 järgi — RT III, 1996, 27, 357

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 24. septembril 1996. a. 3-1-1-100-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. K. süüdistuses KrK § 115 lg. 2 p. 2, 3 ja § 128 järgi, V. H. ja R. S-i süüdistuses KrK § 115 lg. 2 p. 2, 3 järgi ning P. J-i ja M. K. süüdistuses KrK § 1151 lg. 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu A. K. kaitsja vandeadvokaat Märt Leedu, süüdimõistetu R. S.-i kaitsja vandeadvokaat Aleksander Glikman ja riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. Tallinna Linnakohtu 23. märtsi 1993. a. otsusega tunnistati süüdi: A. K. KrK § 115 lg. 2 p. 2, 3 järgi ja karistati vabadusekaotusega 6 aastaks tingimisi KrK § 47 rakendamisega 3-aastase katseajaga ning KrK § 128 järgi 700 kroonise rahatrahviga; V. H. KrK § 115 lg. 2 p. 2, 3 järgi ja karistati vabadusekaotusega 4 aastaks tingimisi KrK § 47 rakendamisega 3-aastase katseajaga; R. S. KrK § 115 lg. 2 p. 2, 3 järgi ja karistati vabadusekaotusega 5 aastaks tingimisi KrK § 47 rakendamisega 3-aastase katseajaga; P. J. KrK § 1151 lg. 1 järgi ja karistati vabadusekaotusega 3 aastaks tingimisi KrK § 47 rakendamisega 3-aastase katseajaga; M. K. KrK § 1151 lg. 1 järgi ning karistati vabadusekaotusega 3 aastaks ja 6 kuuks tingimisi KrK § 47 rakendamisega 3-aastase katseajaga. A. K., V. H. ja R. S. on mõistetud süüdi selles, et nad koos ja eelneval kokkuleppel panid toime teadvalt alaealise E. A. vägistamise ja nimelt: 12. septembril 1992. a. öösel Tallinnas Kloostrimetsa tee 56a asuvas kämpingus, kasutades füüsilist vägivalda, tõmmates E. A. voodile pikali ja hoides ta käsi kinni, tõmbasid kannatanul püksid jalast ja katsid ta näo padjaga, temaga püüdis vägivaldsesse sugulisse vahekorda astuda A. K., V. H. ja R. S. hoidsid seejuures kinni kannatanut. Vägistamine jäi kämpingus lõpule viimata, kuna kardeti politsei saabumist. Seejärel viisid nad E. A. autoga lähedal asuvasse metsa, kus kasutades ära kämpingus kannatanu kallal rakendatud vägivalda, püüdis temaga sugulisse vahekorda astuda A. K. auto kapotil, kuid tegu jäi lõpule viimata, kuna E. A. libises kapotilt maha. Talutanud E. A. auto tagaistmele, astus seal temaga sugulisse vahekorda A. K., seejärel V. H. ja R. S. A. K. on mõistetud süüdi ka E. A. tapmisega ähvardamises ja nimelt selles, et ta pärast E. A. suhtes toimepandud kuritegusid ähvardas kannatanut tapmisega juhul, kui viimane teatab tegudest politseisse. P. J. ja M. K. on mõistetud süüdi selles, et nad pärast seda, kui A. K., V. H. ja R. S.-i poolt oli maha surutud E. A. vastupanu ja nende poolt toimepandud vägistamist rahuldasid mõlemad oma sugulist kirge ebaloomulikul viisil. Selle kohtulahendi peale esitas Riigikohtu esimees järelevalveprotesti seoses süüdimõistetuile ilmselt leebete karistuste kohaldamisega. EV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 10. juuni 1993. a. määrusega jäeti protest rahuldamata. EV Riigikohtu esimehe poolt korratud järelevalveprotest rahuldati EV Ülemkohtu presiidiumi 25. augusti 1993. a. määrusega. Presiidium leidis, et kohtualustele mõistetud tingimuslik karistus oli ilmselt kerge ja ei vastanud toimepandud kuritegude raskusele. Presiidium tühistas Tallinna Linnakohtu 23. märtsi 1993. a. otsuse ja EV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 10. juuni 1993. a. määruse kohtualustele mõistetud karistuste osas ja saatis selles osas kriminaalasja uueks arutamiseks Talllinna Linnakohtule teises kohtukoos­seisus. Mitmesuguste menetlustoimingute ja kaasnenud viivituste tõttu arutati kriminaalasja uuesti 1995. a. novembris ja Tallinna Linnakohtu 20. novembri 1995. a. otsusega mõisteti kohtualused uuesti süüdi — seejuures P. J.-i ja M. K. puhul esklikult KrK § 1151 lõiget nimetamata. Kõiki karistati analoogiliselt 23. märtsi 1993. a. karistustega. Tallinna Linnakohtu 20. novembri 1995. a. otsuse peale esitas apellatsioon­protesti Tallinna prokuröri asetäitja M. Toming. Ta taotles kohtuotsuse tühistamist kõigile kohtualustele mõistetud karistuste osas nende mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja süüdlaste isikule. P. J.-i ja M. K. osas palus ta õigusliku hinnangu täpsustamist, kõigile süüdimõistetuile reaalse vabadusekao­tuse mõistmist KrK § 47 sätteid rakendamata. A. K. kaitsja vandeadvokaat M. Leedu taotles oma apellatsioonkaebuses uue otsuse tegemist — vägistamise kvalifitseerimist KrK § 115 lg. 1 järgi, A. K. õigeksmõistmist KrK § 128 järgi ja tema karistamist KrK § 47 raken­damisega tingimisi. R. S.-i kaitsja vandeadvokaat A. Glikman motiveeris oma apellatsioon­kaebuses kaitsealuse kuriteo ümerkvalifitseerimist KrK 115 lg. 1 järgi, taotles uue kohtuotsuse järgi lühiajalist vabadusekaotust § 47 rakendamisega tingimisi. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. mai 1996. a. otsuses rõhutati, et Tallinna Linnakohtu 23. märtsi 1993. a. otsus tühistati järelevalve korras EV Ülemkohtu presiidiumi 25. augusti 1993. a. määrusega kohtualustele mõistetud karistuste osas ja kriminaalasi saadeti just selles osas arutamiseks esimese astme kohtule. Seega oli kuritegude kvalifikatsiooni osas kohtulahend jõustunud ja kohtualuste korduv süüditunnistamine 20. novembri 1995. a. otsusega ebaõige KrMK § 5 lg. 1 p. 9 mõttes. Linnakohus pidanuks teistkordsel arutamisel otsustama vaid kohtualuste karistamise küsimuse. Sellest tulenevalt tühistas Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium nimetatud kohtulahendi kohtualuste süüdimõistmise osas ja jättis läbi vaatamata menetlusosaliste taotlused kohtualuste tegudele uue juriidilise hinnangu andmise küsimuses. KrK § 47 alusel karistusest vabastamist pidas Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium põhjendatavaks üle 3 aasta möödumisega kuritegude toimepanekust, millest tulenevalt on ära langenud karistuse üld- ja eripreventiivne toime. Ajafaktori tähtsust kinnistava tegurina rõhutatakse süüdimõistetute hoidumist uute kuritegude toimepanekust ja nende poolt ühiskonna käitumisnormide jätkuvat täitmist, isikliku elu lootustekohast korraldamist ning politseiorganite järelevalvest tulenenud nõuete täitmist. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jõudis veendumusele kõigi süüdimõistetute suhtes reaalse vabadusekaotuse otstarbetuses olenemata kuritegude raskusest ja tuvastatud tehioludest. Kohtualuste karistusest vabastamine KrK § 47 sätestatud alustel loeti põhjenda­tuks. Need Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukohad on vaid­lustanud Riigiprokuratuuri prokurör A. Ülviste oma kassatsioonprotestis. Ta ei pea põhjendatuks õigusemõistmise üldaluste ja kõrgema astme kohtu selgete hoiakute jätkuvat eiramist. Olulise raskusastmega kuritegude puhul, kus seadusandja on alternatiivita ette näinud vabadusekaotusliku karistuse, rakendati erandina käsitletavat leebust kõigi süüdimõistetute suhtes ja vabastati nad tingimisi karistusest. Kassaator nendib, et 16-aastast kannatanut koheldi rõhutatult hoolimatu kõlvatusega. Ta on lugenud KrK § 47 sätete kohaldamist kõigi süüdimõistetute suhtes kriminaalseaduse ebaõigeks kohaldamiseks, taotleb kohtulahendite tühistamist süüdimõistetute suhtes KrK § 47 sätete kohaldamise osas ja kriminaalasja saatmist Tallinna Linnnakohtule uueks arutamiseks. Oma kirjalikud vastuväited kassaatori seisukohtade vaidlustamiseks on esitanud R. S.-i kaitsja vandeadvokaat A. Glikman. Kirjaliku pöördumisega on teatanud kannatanu E. A., et ta peab õiglaseks süüdimõistetute reaalset karistamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära A. K. kaitsja vandeadvokaat M. Leedu ja R. S.-i kaitsja vandeadvokaat A. Glikmani ning riigiprokröri asetäitja J. Naaberi seletused, leidis: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, jättes prokuröri apellat­sioonprotesti rahuldamata ja Tallinna Linnakohtu otsuse kõigi grupis tegutsenud süüdimõistetute tingimisi karistusest vabastamise kohta tühistamata, on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et KrK § 20 lg. 1 kohaselt on karistus sunnivahend, mida kohaldatakse kuriteo toimepanemises süüdimõistetu suhtes kohtuotsuse alusel ja mis seisneb süüdimõistetu õiguste kitsendamises või äravõtmises kriminaalkoodeksis ettenähtud ulatuses. Vastavalt KrK §-le 36 arvestab kohus karistuse mõistmisel toimepandud kuriteo raskust ja laadi, süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Kuriteo raskus ja laad on esimene faktor, millest sõltub karistus konkreetse kuriteo eest. Ainuüksi vägistamise inkrimineerimine kahe kvalifitseeriva tunnuse tõttu KrK § 115 lg. 2 p. 2, 3 järgi ja sugulise kire ebaloomulikul viisil rahuldamise käsitlemine KrK § 1151 lg. 1 järgi viitavad alternatiivita vabadusekaotusele, mis on ette nähtud nimetatud sätete sanktsioonides. Kriminaalkoodeksi 5. peatükk, kuhu kuulub KrK § 47, käsitleb karistusest vabastamist. KrK § 47 sätestatud karistusest tingimuslik vabastamine on süüdlase suhtes sanktsioonis ettenähtud vabadusekaotuse mittekohaldmise võimalus, kui seda tingib tehiolude ja süüdlase isiku märkimisväärsete erisuste arvestamine. Vaidlustatud kohtulahendites on oldud erandlikult leebe ohtliku vägistamisvormi kõigi täideviijate suhtes nende kuriteolise aktiivsuse astmest olenemata. Karistuse individualiseerimine on toimunud vaid selle karistusmäära formaalse astendamise näol, mille kandmisest ühtlustatud katseaja tingimusel on kõik süüdimõistetud vabastatud. Juhindudes AKKS § 63 p. 2, § 64 p. 3 ja 4 ja § 65 lg. 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 1996. a. otsus ja Tallinna Linnakohtu 20. novembri 1995. a. otsus A. K., V. H., R. S.-i, P. J.-i ja M. K. süüdistusasjas nendele karistuse mõistmise osas ning saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. 2. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub 24. septembril 1996. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Lea KALM Eerik KERGANDBERG Herbert LINDMÄE Jüri RÄTSEP