Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-71-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. septembri 1996. a. kohtuotsus S. M.-i süüdistusasjas KrK § 105 ja § 161¹ järgi ning I. I. ja P. L.-i süüdistusasjas KrK § 161¹ järgi — RT III, 1996, 27, 356

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 3. septembril 1996. a. 3-1-1-71-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja S. M.-i süüdistuses KrK § 105 ja § 1611 järgi ning I. I. ja P. L.-i süüdistuses KrK § 1611 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu I. I. ja P. L.-i kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga, süüdimõistetu P. L. ning Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. S. M. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 105 ja § 1611 järgi selles, et tema kasutas 7. septembril 1994. a. u. kell 22 Jõhvi linnas Rakvere tänaval kaitseliitla­sena ametiülesannete täitmisel politsei ja Kaitseliidu ühisreidil ebaseaduslikult tulirelva ning tulistas Kaitseliidu relvamääruse eeskirju eirates Kalašnikovi automaadist viaduktile sõitvat sõiduautot VAZ 2101 registrimärgiga IAI 689. Sõiduautot juhtis liikluseeskirja nõudeid rikkudes purjus J. P., kes ei peatanud politseitöötaja nõudmisel sõidukit. S. M. tulistas sõiduauto peatamiseks selle kumme, kuid tabas sõidukis olnud A. J.-i, kes suri kohapeal. I. I. ja P. L. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 1611 järgi selles, et nad kasutasid kaitseliitlastena ametiülesannete täitmisel politsei ja Kaitseliidu samal ühisreidil intensiivse liikluse tingimustes ebaseaduslikult tulirelva. I. I. ja P. L. tulistasid Kaitseliidu relvamääruse eeskirju eirates Kalašnikovi automaadist sõiduautot, mille juht J. P. ei peatunud politseitöötaja nõudmisel. Ida-Viru Maakohtu 28. detsembri 1995. a. otsusega mõisteti S. M., I. I. ja P. L. KrK § 1611 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. S. M. mõisteti süüdi ja teda karistati KrK § 105 järgi vabadusekaotusega 1 aasta ja 6 kuud. Vastavalt KrK §-le 47 vabadusekaotust tema suhtes tingimusli­kult ei kohaldatud. Kohus määras, et karistust ei pöörata täitmisele, kui ta ühe aasta jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu, mille eest teda karistatakse vabadusekaotusega. Ida-Viru Maakohtu 28. detsembri 1995. a. otsuse peale esitas Ida-Viru abiprokurör Helen Hiiemäe apellatsioonprotesti. Protestis taotleti maakohtu otsuse tühistamist osaliselt ja S. M.-i, I. I. ja P. L.-i süüdimõistmist KrK § 1611 järgi. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. aprilli 1996. a. otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu 28. detsembri 1995. a. otsus S. M.-i, I. I. ja P. L.-i õigeksmõistmises KrK § 1611 järgi ning S. M.-i süüditunnistamises KrK § 105 järgi osaliselt. Apellatsioonprotest rahuldati. S. M. mõisteti süüdi ja teda karistati KrK § 1611 järgi vabadusekaotusega 2 aastat ja § 105 järgi vabadusekaotusega 1 aasta ja 6 kuud. Lõplikuks karistuseks mõisteti KrK § 40 lg. 1 alusel 2 aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas. I. I. ja P. L. mõisteti süüdi ja neid karistati KrK § 1611 järgi 2-aastase vabadusekaotusega. Süüdimõistetute suhtes jäeti vabadusekaotus tingimuslikult kohaldamata. Kohus määras, et vastavalt KrK §-le 47 ei pöörata karistust täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 2-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu, mille eest teda karistatakse vabadusekaotusega. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. aprilli 1996. a. otsuse peale esitasid süüdimõistetu S. M., samuti I. I. ja P. L.-i kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga kassatsioonkaebused. Süüdimõistetu S. M.-i kassatsioonkaebuses taotletakse Viru Ringkonna­kohtu kriminaalkolleegiumi 2. aprilli 1996. a. otsuse tühistamist tema süüdi­mõist­mise ja karistamise osas KrK § 1611 järgi ning vabadusekaotusliku karistuse kohaldamise osas KrK § 105 järgi. Vandeadvokaat K. Kooga kassatsioonkaebuses taotletakse Viru Ringkonna­kohtu kriminaalkolleegiumi 2. aprilli 1996. a. otsuse tühistamist KrK § 1611 järgi kuriteokoosseisu puudumise tõttu I. I. ja P. L.-i teos. Kaebuses nenditakse, et ringkonnakohus käsitab kaitseliitlast alusetult ametiisikuna. Kassaator leiab, et kaitseliitlastel oli alust arvata, et tegemist on kuritegeliku ründega ja nende tegevus oli suunatud kurjategija kinnipidamisele. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil põhjendasid süüdimõistetu P. L., samuti süüdimõistetute I. I. ja P. L.-i kaitsja vandeadvokaat K. Kooga oma seletustes kassatsioonkaebuses esitatud taotlusi. Prokurör leidis, et kassatsioon­kaebused tuleb jätta rahuldamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, tuvastas: Süüdimõistetute I. I. ja P. L.-i kaitsja, samuti süüdimõistetu S. M.-i kassatsioonkaebuses väidetakse, et sündmusosalise sõiduki manöövrist tulenevalt oli tegu kuritegeliku ründega liikluse kontrollijate vastu ja Kaitseliidu liikmete käitumine oli neis tingimustes suunatud kurjategija kinnipidamisele. Ringkonna­kohtu kriminaalkolleegium on asunud põhjendatult seisukohale, et niisugune arvamus ei ole õige. Kuna kriminaalasjas ei ole tõendatud sõidukijuhi tahtlus sõita otsa liikluse kontrollijatele, on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium õigesti nentinud, et objektiivsest küljest ei olnud tegemist kuritegeliku ründe, vaid haldusõigusrikkumisega. Samas tuleb osundada asjaolule, et ka kurjategija kinnipidamisel on lubatud tekitada kahju üksnes temale endale. Kui tulistamisel tapetakse keegi teine, ei ole tegemist kurjategija kinnipidamisega. Riigikohtu kriminaalkolleegium nendib, et Kaitseliidu põhikiri ei välista võimalust kaasata kaitseliitlasi avaliku korra kaitsele, küll aga sätestatakse Kaitseliidu põhikirja §-s 15, et kaitseliitlaste õigused ja kohustused avalikul teenistusel, eriti korra jaluleseadmisel ja valveteenistuse alal määratakse kindlaks erimäärustes, mis kinnitatakse Vabariigi Valitsuse poolt. Need erimäärused avaldatakse. Seetõttu ei kehti Kaitseliidu poolt kehtestatud relva kasutamise eeskirjad politsei poolt rahu ajal avaliku korra kaitsmiseks läbiviidavatel üritustel seni, kuni nad ei ole Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud. Eeltoodud põhjustel oli Kaitseliidu liikmete S. M.-i, I. I. ja P. L.-i poolt relva kasutamine ebasea­duslik. Samuti on ebaõige süüdimõistetute I. I. ja P. L.-i kaitsja kassatsioonkae­buses esitatud väide, et Kaitseliidu liige ei osale politsei ja Kaitseliidu ühisreidil ametiisikuna. Riigikohtu kriminaalkolleegium jagab ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukohta, mille järgi on Kaitseliidu liige politseile abi osutamisel ja politseiga koostöö tegemisel ametiisik: talle on sel puhul riigi poolt ajutiselt pandud võimuesindaja ülesanded. Ühisreidist osavõtja õiguslik seisund tulenes asjaolust, et reidi läbiviimise ajal täitsid Kaitseliidu liikmed politsei juhtimisel politseile pandud kohustusi avaliku korra kaitsel ning nad olid pädevad tegutsema võimuesindajana. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Kaitseliidu liikmed I. I., P. L. ja S. M. olid veendunud, et peatumismärguandele reageerimata jätnud sõiduki peatama sundimiseks võib kasutada tulirelva, tulistades sõiduki kummidesse. Seejuures lähtusid nad vääreeldusest, et politseireidil osaledes tuleb neil juhinduda Kaitseliidu tegevust käsitlevatest normatiivaktidest. Määruses käsitulirelvade omamisest ja kasutamisest Eesti Kaitseliidus (vastu võetud Kaitseliidu esindajate kogul ja kinnitatud KL ülema poolt 11. jaanuaril 1992. a.) sätestatakse, et eritingimustes võib tulirelva kasutada transpordivahendi mittepeatumisel nähtavale märguandele (art. 6 p. A), samuti seaduserikkuja tabamiseks (art. 6 p. C). Kaitseliidu liikmed I. I., P. L. ja S. M. lugesid eritingimusteks asjaolu, et sõiduki järsu pöörde tõttu oli ohustatud reidil osalejate elu ja tervis ning sõiduk ei peatunud liikluse kontrollijate märguandel. Ülaltoodud väärarvamust süvendas asjaolu, et kuigi politsei, Kaitseliidu ja Eesti Kodukaitse koostöö ajutise juhendi järgi ühisoperatsioonidel avaliku korra kaitsel ja võitluses õiguserikkumiste vastu tegutsevad Kaitseliidu liikmed politsei üldjuhtimisel ja politsei ülesanne on ühisüritusele asuvaid politsei abijõude instrueerida ürituse eesmärgist ja töö korrast, pöörates erilist tähelepanu osavõtjate ohutuse tagamisele ja seaduslik­kusest kinnipidamisele (2. osa p. 1 ja 2), sündmusosalisi Kaitseliidu liikmeid relva kasutamise korrast politseioperatsiooni käigus ei instrueeritud. KrK §-s 1611 sätestatud kuriteokoosseis eeldab ametialase kuriteona subjektiivsest küljest otsest tahtlust. See kuriteokoosseis esineb ainuüksi siis, kui isik on võimuesindajana teadlik oma teo õigusvastasusest. Käesolevas kriminaal­asjas on tuvastatud, et S. M., I. I. ja P. L. olid subjektiivselt veendunud oma õiguses kasutada relva Kaitseliidu normatiivaktides sätestatud korras. Kuriteokoosseis on olemas üksnes siis, kui esinevad selle kõik koosseisutun­nused. Seetõttu on subjektiivse külje puudumisel KrK § 1611 sätestatud kuriteokoosseis välistatud. Sellest tulenevalt ei ole Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. aprilli 1996. a. otsus I. I., P. L.-i ja S. M.-i süüdimõist­mise osas KrK § 1611 järgi põhjendatud. Seetõttu tuleb I. I., P. L. ja S. M. vastavalt KrMK § 5 lg. 1 p.-le 2 mõista õigeks neile KrK § 1611 järgi inkrimineeritud kuriteos kuriteokooseisu puudumise tõttu. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on õigesti tuvastanud süüdimõistetu S. M.-i teos KrK §-s 105 sätestatud kuriteokoosseisu. S. M.-ile mõisteti KrK § 105 järgi karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vabadusekaotust. Selle karistuse mõistmisel on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium õigesti kohaldanud kriminaalseadust. Kohus on arvestanud KrK § 36 sätetest lähtudes toimepandud kuriteo raskusastet ja laadi, samuti süüdlase isikut ja muid vastutust kergenda­vaid asjaolusid. Kogumis KrK § 1611 järgi mõistetud 2-aastase vabadusekaotu­sega mõisteti S. M.-ile vastavalt KrK §-le 40 lg. 1 2 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Kuna S. M. pani KrK §-s 105 sätestatud kuriteo toime ettevaatamatult ja esmakordselt, tuleb tema õigeksmõistmisel KrK § 1611 järgi tal kanda vastavalt KrK § 23 lg.-le 1 karistust avavanglas. Juhindudes § 63 p.-st 2, § 64 p.-st 3 ja § 65 lg.-st 3, samuti KrMK § 5 lg. 1 p.-st 2, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. aprilli 1996. a. otsus I. I., P. L.-i ja S. M.-i süüdimõistmises KrK § 1611 järgi, samuti S. M.-ile KrK § 40 järgi mõistetud lõpliku karistuse ja vabadusekaotuse kandmise koha osas. 2. Mõista I. I., P. L. ja S. M. KrK § 1611 järgi õigeks. 3. S. M.-ile KrK § 105 järgi mõistetud karistuseks lugeda 1 aasta ja 6 kuud (üks aasta ja kuus kuud) vabadusekaotust avavanglas. 4. I. I. ja P. L.-i kaitsja kassatsioonkaebus rahuldada. Süüdimõistetud S. M.-i kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub 3. septembril 1996. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Lea KALM Eerik KERGANDBERG Herbert LINDMÄE Jüri RÄTSEP