Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-75-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 1996. a. kohtumäärus V. M.-i süüdistusasjas KrK § 101 p.-de 5 ja 7

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUMÄÄRUS Tartus 18. juunil 1996. a. 3-1-1-75-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja. V. M.-i süüdistuses KrK § 101 p.-de 5 ja 7; § 15 lg. 2 — § 101 p.-de 1, 5 ja 8; § 142 lg. 3 p.-de 1, 2 ja 3; § 15 lg. 2 — § 142 lg. 3 p. 3; § 195 lg. 3 järgi; S. P. süüdistuses KrK § 15 lg. 2 — 142 lg. 3 p. 3; § 195 lg. 3 järgi; V. V. süüdis­tuses KrK § 195 lg. 3; § 207 lg. 1 järgi; A. K. süüdistuses KrK § 195 lg. 3; § 207 lg. 1 järgi; N. S.-i süüdistuses KrK § 195 lg. 3; § 207 lg. 1 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kohtla-Järve Linnakohtu 28. detsembri 1994. a. määrusega anti kohtu alla V. M. süüdistuses KrK § 101 p.-de 5 ja 7; § 15 lg. 2 — § 101 p.-de 1, 5 ja 8; § 142 lg. 3 p.-de 1, 2 ja 3; § 15 lg. 2 — § 142 lg. 3 p. 3; § 195 lg. 3 järgi; S. P. süüdistuses KrK § 15 lg. 2 — 142 lg. 3 p. 3; § 195 lg. 3 järgi; V. V. süüdistuses KrK § 195 lg. 3; § 207 lg. 1 järgi; A. K. süüdistuses KrK § 195 lg. 3; § 207 lg. 1 järgi ning N. S. süüdistuses KrK § 195 lg. 3; § 207 lg. 1 järgi. Juhindudes KrMK §-dest 208, 209 ja § 218 lg.-st 3 peatati Kohtla-Järve Linnakohtu 2. veebruari 1995. a. määrusega menetlus N. S.-i suhtes ja ta kuulutati tagaotsitavaks. Ülejäänud kohtualuste suhtes jätkati kriminaalasja arutamist. Kohtla-Järve Linnakohtu 23. veebruari 1995. a. otsusega tunnistati V. M. süüdi KrK § 15 lg. 2 — § 101 p. 5 ja § 195 lg. 3 järgi ning karistati KrK § 40 alusel kuritegude kogumi eest üheksaaastase vabadusekaotusega. Süüdistuses KrK § 101 p.-de 5 ja 7; § 142 lg. 3 p.-de 1, 2 ja 3; § 15 lg. 2 — 142 lg. 3 ja § 207 lg. 1 järgi mõisteti V. M. õigeks. S. P. tunnistati Kohtla-Järve Linnakohtu 23. veebruari 1995. a. otsusega süüdi KrK § 195 lg. 3 järgi ja teda karistati ühe aasta ja kuuekuulise vabaduse­kaotu­sega. Süüdistuses KrK § 15 lg. 2 — § 142 lg. 3 järgi mõisteti S. P. õigeks. A. K. tunnistati Kohtla-Järve Linnakohtu 23. veebruari 1995. a. otsusega süüdi KrK § 207 lg. 1 järgi ja teda karistati seitsmekuulise vabadusekaotusega. Süüdistuses KrK § 195 lg. 3 järgi mõisteti A. K. õigeks. V. V. mõisteti Kohtla-Järve Linnakohtu 23. veebruari 1995. a. otsusega süüdistuses KrK § 195 lg. 3 ja § 207 lg. 1 järgi õigeks. Kohtla-Järve Linnakohtu erimäärusega 23. veebruarist 1995. a. juhiti siseministri, riigiprokuröri, Ida-Viru prokuröri ja politseiprefekti tähelepanu mitmetele puudustele kriminaalasja eeluurimisel. Apellatsioonprotestis taotles prokurör Kohtla-Järve Linnakohtu 23. veeb­ruari 1995. a. otsuse tühistamist V. M.-i, S. P. ja V. V. õigeksmõistmise osas, V. M.-ile karistusena surmanuhtluse mõistmist ja S. P.-le raskema karistuse mõistmist. Kannatanud S. H. ja V. H. taotlesid apellatsioonkaebuses V. M.-ile karistusena surmanuhtluse mõistmist. V. M. ja S. P. ning nende kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski taotlesid apellatsioonkaebustes V. M.-i ja S. P. õigeksmõistmist seoses süü tõendamatusega. Enne kriminaalasja apellatsioonikorras arutamist esitas Riigiprokuratuuri prokurör Elo Kungla ringkonnakohtusse määruse 2. juunist 1995. a., milles kvalifitseeritakse S. P.-le KrK § 15 lg. 2 — 142 lg. 3 p. 3 järgi esitatud süüdistus ümber süüdistuseks KrK § 142 lg. 2 p.-de 1, 2, 3 ja 4 järgi. Viru Ringkonnakohtu 2. juuni 1995. a. määrusega anti V. M. ja S. P. kohtu alla süüdistuses KrK § 142 lg. 2 p.-de 1, 2, 3 ja 4 järgi. Viru Ringkonnakohtu 12. juuni 1995. a. määrusega peatati kriminaalasjas menetlus V. M.-i suhtes seoses tema haigestumisega ning otsustati jätkata menetlust S. P. ja V. V. suhtes. Viru Ringkonnakohtu 13. juuni 1996. a. otsusega tühistati osaliselt Kohtla-Järve Linnakohtu 23. veebruari 1995. a. otsus S. P. ja V. V. suhtes. S. P. tunnistati täiendavalt süüdi ka KrK § 15 lg. 2 — § 142 lg. 2 p. 3 järgi ja KrK § 40 alusel mõisteti talle lõplikuks karistuseks kolm aastat ja kuus kuud vabadusekao­tust. V. V. tunnistati täiendavalt süüdi KrK § 195 lg. 3 ja § 207 lg. 1 järgi ning KrK § 40 alusel mõisteti talle lõplikuks karistuseks kaks aastat ja kolm kuud vabadusekaotust. Viru Ringkonnakohtu 24 oktoobri 1995. a. otsusega tühistati osaliselt Kohtla-Järve Linnakohtu 23. veebruari 1995. a. otsus V. M.-i suhtes. V. M. tunnistati täiendavalt süüdi KrK § 101 p. 5; § 15 lg. 2 — § 142 lg. 2 p.-de 3 ja 4 ning § 207 lg. 1 järgi ja KrK § 40 alusel mõisteti talle lõplikuks karistuseks viisteist aastat vabadusekaotust. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. jaanuari 1996. a. otsusega tühistati Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 1995. a. otsus S. P. ja V. V. süüdistusasjas ning 24. oktoobri 1995. a. otsus V. M.-i süüdistusasjas ja saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule. Riigikohtu kriminaal­kolleegiumi otsuses rõhutati, et vastavalt KrMK §-le 215 lg. 1 toimub kohtulik arutamine ainult kohtu alla antud süüdistatavate suhtes. See tähendab, et kogu kohtumenetlus samas kriminaalasjas peab hõlmama kõiki antud kriminaalasjas kohtu alla antud isikuid ja ka kohtulahend selles kriminaalasjas peab puudutama eranditult neid kõiki. Selline järeldus tuleneb ka KrMK § 263 lg.-s 3 sätestatust, mille mõtte kohaselt tuleb samas kriminaalasjas sama kohtuotsusega lahendada kõik § 263 lg.-s 1 loetletud küsimused iga kohtualuse suhtes. Neid üldpõhimõtteid aktsepteerides on KrMK § 218 lg.-s 3 sätestatut võimalik mõista vaid nii, et kriminaalasja arutamise peatamisel mõne kohtualuse suhtes on võimalik teiste kohtualuste suhtes arutamist küll jätkata, kuid kohtuotsuse tegemine on võimalik ainult pärast KrMK 22., 23. ja 24. peatükis sätestatu kohaldamist kõigi selles kriminaalasjas kohtu alla antud isikute suhtes. Vastasel korral tuleb pärast KrMK § 218 lg.-s 3 sätestatud korras menetluse peatamist kriminaalasi eraldada ja edaspidi menetleda mitut iseseisvat kriminaalasja. V. M.-i suhtes peatatud kriminaalasja arutamine jätkus ilma kohtuniku määrusega menetlust uuendamata. Sellega ringkonnakohus rikkus põhimõtet, et kohus on pädev arutama ainult sellist kriminaalasja, mis on tema menetluses. V. M.-i suhtes kriminaalasja ei eraldatud, mistõttu tegemist oli ühe kriminaalasjaga. Ühes kriminaalasjas erinevatel kuupäevadel tehtud kaks otsust on omavahel sisulises vastuolus. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. mai 1996. a. määrusega tühistati Kohtla-Järve Linnakohtu 23. veebruari 1995. a. otsus ja kriminaalasi saadeti samale kohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohtu viimatinimetatud määruses tuginetakse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. jaanuari 1996. a. otsusele ja rõhutatakse, et Kohtla-Järve Linnakohtu 23. veebruari 1995. a. otsuse tegemisel on oluliselt rikutud kriminaalmenetluse seadust sellega, et pärast menetluse peatamist N. S.-i suhtes arutati kriminaalasja teiste kohtualuste suhtes ja tehti ka kohtuotsus ilma kriminaalasja materjale N. S.-i suhtes eraldamata. Riigiprokuratuuri prokurör Elo Kungla esitas Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. mai 1996. a. määruse peale eriprotesti, milles taotleb määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist arutamiseks Viru Ringkonnakoh­tule. Eriprotestis märgitakse, et linnakohtu poolt N. S.-i suhtes kriminaalasjas menetluse peatamine oli õigustatud ja see toimus vastavuses KrMK § 218 lg.-s 3 sätestatule. Prokurör rõhutab, et seaduses ei ole sätestatud, millal pärast kriminaalasjas menetluse peatamist peab eraldama materjalid ja seega võib materjalide eraldamine N. S.-i suhtes toimuda ka tema tabamisel. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas prokurör eriprotestis sisalduvat taotlust ja märkis, et ringkonnakohus saab kriminaalmenetluse seaduse olulist rikkumist tuvastada vaid AKKS § 39 lg.-s 3 esitatud loetelust lähtudes. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud prokuröri seletust, leidis: Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. mai 1996. a. määruses sisalduv osundamine Kohtla-Järve Linnakohtu poolt asetleidnud kriminaal­menetluse seaduse rikkumisele on põhjendatud ja põhimõttelises kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. jaanuari 1996. a. otsuses esitatud seisu­kohaga. See tähendab, et arutamaks kriminaalasja ja tegemaks kohtuotsust teiste kohtualuste suhtes oleks linnakohus pidanud eraldama kriminaalasjast materjalid N. S.-i suhtes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi ülalnimetatud otsuses osundatud motiividel. Samas puudus ringkonnakohtul seaduslik alus Kohtla-Järve Linnakohtu 23. veebruari 1995. a. otsuse tühistamiseks ja kriminaalasja linnakohtusse uueks arutamiseks saatmiseks. Riigikohtu otsuses 20. detsembrist 1994. a. T. J.-i süüdistusasjas on rõhutatud, et kooskõlas AKKS § 39 lg.-ga 4 ei ole apellat­sioonikohtul õigust tunnistada oluliseks sellist tuvastatud kriminaalmenetluse seaduse rikkumist, mis ei sisaldu AKKS § 39 lg.-s 3. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et ringkonnakohtul on võimalik parandada linnakohtu poolt tehtud viga ja eraldada kriminaalasjast materjalid N. S.-i suhtes. Samas ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegium prokuröri arvamusega, et materjalide eraldamine peaks toimuma alles N. S.-i tabamisel. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 39 lg.-st 4; § 63 p.-st 2; § 64 p.-st 2; § 65 lg.-st 3 ja §-st 77, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. mai 1996. a. määrus ja saata kriminaalasi apellatsioonikorras arutamiseks Viru Ringkonna­kohtule. 2. Prokuröri eriprotest rahuldada. Riigikohtu otsus jõustub 18. juunil 1996. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Herbert LINDMÄE Liikmed Eerik KERGANDBERG Peeter VAHER