Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-3-21-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. septembri 1996. a. kohtuotsus Viljandi Rajooni Prokuröri hagis Viljandi Rajooni TSN TK huvides Viljandi Linna TSN TK, Viljandi Evangeeliumi Kristlaste-Baptistide Usuühingu ja V. S.-i vastu hoonestuslepingu tühistamiseks — RT III, 1996, 25, 342

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 26. septembril 1996. a. 3-2-3-21-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik, Viljandi Haigla esindaja vandeadvokaat M. Normanni osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 16. septembril 1996. a. V. S.-i kohtuvigade parandamise avalduse alusel Viljandi Rajooni Rahva­kohtu 30. juuni 1961. a. otsuse Viljandi Rajooni prokuröri hagis Viljandi Rajooni TSN TK huvides Viljandi Linna TSN TK, Viljandi Evangeeliumi Kristlaste-Baptistide Usuühingu ja V. S.-i vastu hoonestuslepingu tühistamiseks. Viljandi Rajooni Rahvakohtu 30. juuni 1961. a. otsusega tühistati Viljandi Rajooni Riikliku Notariaalkontori notari tõestatud hoonestusleping Viljandis Uku tänava kvartalis nr. 52 krundi nr. 10-A tähtajatuks kasutamiseks andmise kohta V. S.-ile individuaalelamu ehitamiseks. Hoonestusleping oli sõlmitud Viljandi Linna TSN Täitevkomitee ja V. S.-i vahel 9. märtsil 1959. a., registri nr. 757 all. Otsuse põhjenduste kohaselt on toimiku materjalide ja kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate S.-i, K., M.-i jt. ütlustega ning kostja V. S.-i seletusega tõendatud, et Viljandi linnas Uku tänav 10 majavalduse ehitas Viljandi Evan­geeliumi Kristlaste-Baptistide Usuühing annetuste ja korjanduste arvel oma liikmete tööjõuga palvelaks usuliste talituste läbiviimiseks, kusjuures fiktiivselt on 9. märtsil 1959. a. V. S.-i nimel sõlmitud Viljandi Linna TSN Täitevkomi­teega hoonestusleping ja teised majavaldusega seotud dokumendid, et näidata V. S.-i poolt maja ehitamist, mida ta tegelikult teinud ei ole. Avaldaja taotleb kohtuotsuse tühistamist ja hagi rahuldamata jätmist, sest: 1) kohtuotsuses pole viidet materiaalõiguse normile, millele otsus tugineb; 2) maja oli enne otsuse tegemist ekspluatatsiooni võetud ja kuulus isikliku omandiõiguse alusel avaldajale; 3) avaldajalt individuaalelamu tasuta äravõtmine ei tuginenud ühelegi materiaalõiguse normile, sest otsuse tegemise ajal kehtis Eestis ajutiselt jõustatuna Vene NFSV tsiviilkoodeks, mille § 1 järgi olid koda­niku tsiviilõigused kaitstud seadusega. Individuaalelamu tasuta äravõtmist tsiviilkoodeks ette ei näinud; 4) hoonestuslepinguga seonduvad küsimused olid reguleeritud Eesti NSV Kommunaalmajanduse Ministeeriumi 18. aprilli 1957. a. ringkirjaga nr. E-1555, mis nägi ette hoonestajale teatud kohustusi, mida avaldaja rikkunud pole; 5) kohtu järeldused teeseldud tehingu kohta on meelevaldsed ning ei tugine nendel tõenditel, mis olid kohtu käsutuses. ENSV Ministrite Nõukogu 9. aprilli 1958. a. määrusega nr. 122 kehtestatud «Juhend individuaalelamute ehituskruntide eraldamise korra kohta ENSV linnades, rajoonikeskustes ja alevites» punkti 16 kohaselt oli hoonestajalt kohtu korras võimalik ehituskrunti ära võtta vaid lepinguliste tingimuste rikkumise tõttu. Selliseid rikkumisi kohus tuvastanud pole. Viljandi Linnavalitsusel ja Viljandi Baptistikogudusel ei ole kohtuvigade parandamise avaldusele vastuväiteid. Viljandi Haigla leidis, et sisuliselt on võimalik tsiviilasja lahendada ainult siis, kui toimik taastatakse. Haigla ei ole teadlik hoone varasemast võõrandamisest. Kohtuistungil palus Viljandi Haigla esindaja jätta avalduse rahuldamata. Kolleegium leidis, et kohtuotsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Kohus on vääralt kohaldanud otsuse tegemise ajal ENSV territooriumil kehtinud tsiviilkoodeksi sätteid, leides, et hoonestusleping oli teeseldud tehing. Vaidlusalune hoonestusleping elamu ehitamiseks Viljandis Uku tänav 10 sõlmiti 9. märtsil 1959. a., elamu valimis 1960. a. suvel ja võeti ekspluatatsiooni 7. juulil 1960. a. riikliku komisjoni poolt. Kogu dokumentatsioon individuaalelamu ehitamiseks ja selle ekspluatatsiooni võtmisel oli avaldaja nimel. Asjaolu, milliste vahenditega ja kelle tööjõuga avaldaja elamu ehitas, ei muutnud hoonestus­lepingut teeseldud tehinguks. Kui kohus leidis, et hoonestusleping oli teostatud sihiga varjata mõnd teist toimingut, siis tulenevalt sel ajal Eesti NSV territooriumil kehtinud TsK §-st 35 tulnuks rakendada eeskirju, mis käsitlevad toimingut, mille teostamist oli tõelikult tahetud. Hoonestusleping oli toiming, mis tõi pooltele vastastikused õigused ja kohustused. Hoonestusleping ei toonud kaasa kolmandate isikute õiguste ja huvide rikkumist. Juhindudes TsKS §-dest 357, 354 lg. 2, kolleegium otsustas: Tühistada Viljandi Rajooni rahvakohtu 30. juuni 1961. a. otsus ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kohtuvigade parandamise avaldus rahuldada. Tagastada V. S.-ile 7. mail 1996. a. tasutud kassatsioonikautsjon 200 (kaks­sada) krooni. Eesistuja J. ODAR Liikmed L. LAARMAA J. LUIK