Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-89-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. septembri 1996. a. kohtuotsus I. D. süüdistusasjas KrK § 195 lg. 3 järgi — RT III, 1996, 25, 334

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 10. septembril 1996. a. 3-1-1-89-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja I. D. süüdistuses KrK § 195 lg. 3 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kannatanute esindaja vande­advokaat Aivar Ennok ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Tallinna Linnakohtu 15. märtsi 1996. a. otsusega tunnistati I. D. süüdi KrK § 195 lg. 3 järgi ja teda karistati ühe aasta vabadusekaotusega KrK § 47 kohal­damisega tingimisi 2-aastase katseajaga. I. D. mõisteti süüdi selles, et ta 22. juunil 1995. a. kella 21.55 ajal läks huligaansel ajendil endaga samas majas Tallinnas Keskuse 4a elavate naabrite M. ja A. A. korterisse nr. 4, kus pani toime sisult eriti jõhkraid tahtlikke tegusid: lõi kööginoaga M. A.-d vasaku käe peopesa piirkonda, tekitades talle kergeid terviserikkega kehavigastusi, tungis korterisse, vehkis noaga ja ähvardas A. A.-d tapmisega. I. D. rikkus naabrite rahu, kes kogunesid kisa ja lärmi peale. Kohus kvalifitseeris kirjeldatud I. D. tegevuse KrK § 195 lg. 3 järgi kuri­tahtliku huligaansusena — tahliku tegevusena, millega jämedalt rikuti avalikku korda, mis on oma sisult eriti jõhker ja mille käigus kasutati külmrelva. Linnakohtu otsuse vaidlustas I. D. kaitsja vandeadvokaat Vello Johanson, kes palus Tallinna Linnakohtu 15. märtsi 1996. a. otsus tühistada ja I. D. KrK § 195 lg. 3 järgi õigeks mõista. Seda motiivil, et I. D., kes oli tundlik müra suhtes, ei tunginud A.-de korterisse ja ei löönud M. A.-d ega ähvardanud A. A.-d huligaansel ajendil, vaid nende korterist pikka aega kostunud müra pärast, mis häiris hilisema kohtualuse rahu. Apellandi väitel oli süüdlase tahe lõigata kaasasolnud noaga läbi remondimüra tekitavate eletriseadmete juhtmed, mitte aga haavata korteri perenaist. Ka arvas apellant, et konflikt ei toimunud avalikus kohas ja ei olnud rikutud naabrite rahu. A. A. ähvardamine tapmisega ei olnud kassaatori arvates tõendatud ja alus I. D. vastutuselevõtmiseks keha­vigastutuse tekitamise eest puudus kannatanu sellekohase avalduse puudumise tõttu. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. mai 1996. a. otsuses on aktsepteeritud kohtualuse käitumise seostamist remondimüraga kannatanute korteris, kuid ei soostuta seisukohaga, et kohtualuse teod piirdusid isikuvastase kuriteo raamidega. Nõustutakse seisukohaga, et müraga seonduv korteriremont, kuigi võib olla häiriv, on mõistliku ööpäevalõike piires normaalne elukondlik tegevus. Taunitakse vägivaldset tungimist teise isiku korterisse koos külmrelvana kasutatud noa kasutamisega. Neil kaalutlustel jäeti Tallinna Linnakohtu 15. märtsi 1996. a. otsus muutmata, I. D. kaitsja apellatsioonkaebus rahulda­mata. Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naabri kassatsioonprotestis rõhutatakse seisukohta, et süüdimõistetu tegevus oli ajendatud kanntanute korterist 1994. a. suvest alates kostunud remondimürast — lammutati vaheseinu, lihviti põrandaid, puuriti auke. See müra vihastas ka 22. juunil 1995. a. I. D.-d ning ta soovis noaga läbi lõigata müra tekitavate seadmete juhtmed. I. D. rikkus küll kodu ja eraelu puutumatust ning suhtlemiskorda, kuid see ei olnud kassaatori hinnangul toime pandud huligaansel ajendil ja kuulunuks kvalifitseerimisele lähtuvalt saabunud tagajärgedest ning süüdimõistetu tahtluse sisust — KrK § 113 ja 128 järgi. Eeltoodust lähtuvalt taotles kassaator kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära kannatanute esindaja vandeadvokaat A. Ennoki seletuse, kes pidas põhjendatuks kohtuotsuse järeldusi, ja Riigiprokuratuuri prokrör M. Püssi seletuse, kes toetas kassatsioonprotesti, leidis: Riigikohtu kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et avaliku korra all tuleb mõista tavadega, heade kommetega, normidega või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ning võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. I. D. asus realiseerima oma konkretiseerimata viha müra tekitaja vastu tungimisega võõrasse korterisse, mille puutumatust kaitseb Eesti Vabariigi põhiseaduse § 33. Isiklikult pinnalt alguse saanud konflikt väljus esimestest käitumisaktidest alates isikuvastase ründe raamidest ja omandas avaliku korra vastu suunatud tegevuse sisu, kusjuures ta häiris kõigi kohalolnud majaelanike rahu. Kogu ründe vältel oli I. D. konflikti lahendamise mõistlikest võimalustest loobunud ja valinud konflikti lahendamise viisiks ka kõrvalisi isikuid ohustanud vägivalla. Neil kaalutlustel on I. D. tegevusele antud õiguslik hinnang — kuriteo kvalifitseerimine KrK § 195 lg. 3 järgi põhjendatud. Karistusmäära valikul on piisavalt arvestatud süüdlase isikut ja tema käitumise motivatsiooni. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p. 1 ja 65 lg. 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. mai 1996. a. otsus jätta muutmata. 2. Riigiprokuröri asetäitja kassatsioonprotest jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 10. septembril 1996. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Lea KALM Liikmed Jüri RÄTSEP Peeter VAHER