Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-85-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. septembri 1996. a. kohtuotsus H. S.-i süüdistusasjas KrK § 107 lg. 2 p. 1 järgi — RT III, 1996, 25, 332

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 3. septembril 1996. a. 3-1-1-85-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja H. S.-i süüdistuses KrK § 107 lg. 2 p. 1 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss Kriminaalasja materjalidest nähtub, et H. S. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 100 järgi selles, et tema, olles alkoholijoobes, 28. jaanuaril 1996. a. kella 18.30—19.00 paiku Saare maakonnas Kihelkonna külas Lümandu tee 7 asuva elamu ees vastastikuses kakluses lõi kaasasoleva pussnoaga tahtlikult V. T.-d südame piirkonda, mille tagajärjel kannatanu mõne aja pärast suri. Saare Maakohtu 8. aprilli 1996. a. otsusega kvalifitseetiti H. S.-i poolt toimepandud kuritegu ümber KrK § 107 lg. 2 p. 1 järgi ja teda karistati 7-aas­tase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Maakohus asus seisukohale, et kohtus ei leidnud tõendamist asjaolu, et H. S. soovis või möönis V. T. surma saabumist. Saare Maakohtu 8. aprilli 1996. a. otsuse peale esitas Saaremaa abiprokurör Avo Lumiste apellatsioonprotesti, milles taotles eeltoodud otsuse tühistamist kohtuotsuses sisalduvate kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele ja mõista H. S. süüdi KrK § 100 järgi. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. mai 1996. a. otsusega jäeti Saare Maakohtu 8. aprilli 1996. a. otsus muutmata, apellatsioonprotest rahulda­mata. Kriminaalkolleegium leidis, et H. S., lüües ühe korra tahtlikult noaga V. T.-le rindkere piirkonda, sai aru, et ta tekitab kehavigastuse, konkretiseeri­mata seejuures tekitatava kehavigastuse raskusastet. Ringkonnakohus asus seisu­kohale, et konkretiseerimata kaudse tahtlusega kehavigastuse tekitamisel tuleb kuritegelik käitumine kvalifitseerida lähtudes tegelikult tekitatud kehavigastuse raskusastmest. H. S.-i teole juriidilise kvalifikatsiooni andmisel lähtus ringkonna­kohus ka Riigikohtu 15. augusti 1995. a. otsusest nr. III-1/1-52/95 D. T. süüdis­tusasjas (RT III 1995, 11, 134). Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. mai 1996. a. otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. Kassaator taotleb Saare Maakohtu 8. aprilli 1996. a. ja Tallinna Ringkonna­kohtu 27. mai 1996. a. otsuse tühistamist kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Prokurör leiab, et kui süüdlane nägi ette ja möönis kannatanu surma võimalikkust, milline tagajärg tema noalöögist tegelikult saabuski, tuleb toime­pandu kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena. Kuna süüdimõistetu lõi tahtlikult 9,3 cm pikkuse pussnoaga V. T. südame piirkonda, nägi ta ette ja möönis kannatanu surma saabumist. Kassaator peab mitteasja­kohaseks ringkonnakohtu otsuses sisalduvat viidet Riigikohtu 15. augusti 1995. a. otsusele nr. III-1/1-52/95. Kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri, kes toetas protesti ja taotles asjas toimunud kohtulahendite tühistamist, leidis: Protestis esitatud seisukoht Riigikohtu 15. augusti 1995. a. otsuses nr. III-1/1-52/95 sisalduvate järelduste kohaldamatusest käesoleva kaasuse puhul on põhjendatud. Nimetatud otsuses käsitleti juhtumit, mil kannatanut peksti rusikatega valimatult kehasse ja pähe. Sellise vägivalla puhul möönab süüdlane mis tahes kehavigastuse tekitamist. Käesoleval juhul kasutas H. S. V. T. ründamiseks 9,3 cm pikkuse teraga pussnuga. On üldtuntud tõsiasi, et igasuguse lõikamiseks, torkamiseks või raiumiseks valmistatud esemega inimkeha elutähtsasse, eriti pea ja rindkere piirkonda kehavigastuse tekitamine võib kaasa tuua rünnatava surma. Seega lüües kannatanut sellise esemega ning jõuga, mis on küllaldane keha pehmete kudede läbimiseks ning siseorganiteni ulatumiseks, möönab süüdlane igasuguse tagajärje, sh. ka surma saabumist. Sellisel juhul süüdlane möönab surma saabumise võimalust ühena võimalikest tagajärgedest, kuid suhtub sellesse ükskõikselt. Kuna kriminaalasja materjalidega on tõendatud, et V. T. surm saabus vahetult ja otseselt H. S.-i noalöögi tagajärjel, tuleb tema käitumine kvalifitseerida tahtliku tapmisena, kusjuures subjektiivsest küljest on see tegu toime pandud kaudse tahtlusega. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p. 2; 64 p. 3 ja 65 lg. 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tühistada Saare Maakohtu 8. aprilli 1996. a. otsus ja Tallinna Ringkonna­kohtu 27. mai 1996. a. otsus H. S.-ile inkrimineeritud kuriteo kvalifikatsiooni ja talle mõistetud karistuse osas ning saata kriminaalasi uueks kohtulikuks aruta­miseks Saare Maakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioonprotest rahuldada. Kohtuotsus jõustub 3. septembril 1996. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Herbert LINDMÄE Jüri RÄTSEP