Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-96-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. septembri 1996. a. määrus A.-R. P. hagis Eesti Vabariigi ja Tallinna Linnavalitsuse vastu vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest — RT III, 1996, 24, 329

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Tartus 19. septembril 1996. a. 3-2-1-96-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laar­maa ja T. Vernik, Eesti Vabariigi esindaja vandeadvokaat Ä. Rodi osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 9. septembril 1996. a. A.-R. P. kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkol­leegiumi 12. aprilli 1996. a. otsuse A.-R. P. hagis Eesti Vabariigi ja Tallinna Linna­valitsuse vastu vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest. 1940. a. natsionaliseeriti H.-I. S.-ile ja A.-R. P. emale I.-O.-K. P.-le (end. S.) omandiõiguse alusel kuulunud kinnisvara Tallinnas aadressil Kullas­sepa 13/Kuninga 8 (end. Kullassepa 13/Kuninga 1). Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni otsusega nr. 3442 18. juulist 1994. a. on vaidlusalune vara tunnistatud omandireformi objektiks ning hageja selle vara osas omandireformi õigustatud subjektiks. Hagiavalduses taotles A.-R. P. omandiõiguse tunnistamist sellele kinnisvarale (1940. a. kinnistu nr. 345), oma seadusliku valduse rikkumise kõrvaldamist, riigi ebaseaduslikus valduses oleva vara seadusliku valduse taastamist ning kinnisasja ja sellega seotud asjaõiguste kandmist uude kinnistusraamatusse. Hagi rahuldamist taotles hageja põhiseaduse, asjaõigusseaduse, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse ja tsiviilkohtupidamise seadustiku alusel. Tallinna Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt on Eesti Vabariik otsustanud taastada omandiõiguse järjepidevuse aastatel 1940 kuni 1981 õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes läbi omandireformi ning omandi­reformi aluste seadus ja asjaõigusseaduse rakendamise seadus ei ole vastuolus põhiseaduse §-ga 32. ENSV Ülemnõukogu 29. märtsi 1990. a. otsusega «Eesti Riiklikust staa­tusest» kuulutati välja Eesti Vabariigi taastamine ning sellest lähtudes võttis ülemnõukogu 19. detsembril 1990. a. vastu otsuse «Omandiõiguse järjepidevuse taastamisest». Selle otsusega tunnistati ebaseaduslikuks ENSV Riigivolikogu 23. juuli 1940. a. «Deklaratsioon maa kuulutamisest kogu rahva omandiks» ning otsustati, et nimetatud deklaratsiooni ja muude normatiivaktide alusel võõran­datud vara tagastamine ja kompenseerimine hakkab toimuma seadusega määratud korras. Selleks võeti 13. juunil 1991. a. vastu omandireformi aluste seadus. 1. detsembril 1993. a. jõustunud asjaõigusseadus reguleerib omandi kaitset, kuid asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 2 lg. 2 kohaselt toimub omandireformi käigus vara tagastamine omandireformi aluste seadusest tule­nevates õigusaktides sätestatud korras, kui sama seadusega ei ole sätestatud teisiti. 19. aprillil 1995. a. vastuvõetud «Aastatel 1940—1991 vastuvõetud mõnede õigusaktide kehtetuks tunnistamise seaduse» § 2 sätestas samuti, et õigus­vastaselt võõrandatud maa ja muu vara tagastamine, asendamine ja kompensee­rimine toimub Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduses ja Eesti Vabariigi maareformi seaduses ning nendest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras. Tulenevalt eelnevast ei saa asjaõigusseaduse sätetele ning asjaõigussea­duse rakendamise seaduse §-le 6 lg. 1 toetudes kaitsta õigusvastaselt võõran­datud omandit enne selle tagastamist endisele omanikule või tema pärijale. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata, leides, et linnakohtu otsus on õige ning otsus ei vaja täiendavat motiveerimist. Kassatsioonkaebuses palus kassaator tühistada ringkonnakohtu otsuse tervikuna ja saata asi uueks läbivaatamiseks. Kassaator leidis, et kohtud on põhiseadusest alamalseisvatest aktidest ekslikult järeldanud, et aastatel 1940—1981 õigusvastaselt äravõetud vara puhul ei saa omandit kaitsta tsiviil­õigus­normidega. Piirangut, et omandi kaitse hagi õigusvastaselt äravõetud vara puhul ei kohaldata, ei ole sätestatud. Selle sätestamine oleks vastuolus põhi­seadusega ega kuuluks kohaldamisele (TsKS § 9 lg. 2) ning kohtud oleksid pidanud algatama põhiseadusliku järelevalve kohtumenetluse. Kohtud ei ole teinud otsust hageja omandi olemasolu kohta, vaid asunud hagi lahendamise suhtes eitavale seisukohale ning jätnud hagi sisuliselt läbi vaatamata. Sel juhul tulnuks TsKS § 218 lg. 1 kohaselt lõpetada menetlus määrusega, kuna asi ei kuulu kohtu pädevusse, või jätta asi läbi vaatamata. Vastustaja Eesti Vabariik palus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ning kaebuse rahuldamata. Kohtud on vaidluse sisuliselt lahendanud ning andnud hageja nõudele hinnangu. Kohtutel puudus alus menetluse lõpetamiseks (TsKS § 218 lg. 1) või avalduse läbi vaatamata jätmiseks (TsKS § 222 p. 1), sest hageja ei vaidlustanud mittetagastamist omandireformi aluste seaduse järgi, vaid taotles pärimisõiguse järgi omandiõiguse olemasolu tunnustamist ja asjaõigusseaduse alusel vara võõrast ebaseaduslikust valdusest väljanõudmist. Kolleegiumi istungil jäi vastustaja, Eesti Vabariigi esindaja oma vastuväidete juurde. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsKS § 347 p. 2 alusel protsessiõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Kohtud on asunud õigesti seisukohale, et asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-st 2 lg. 2 tulenevalt omandireformi käigus vara tagastamine ja kompenseerimine toimub omandireformi aluste seaduses ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras. Hageja on tunnistatud vaidlusaluse vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks ja vaidlusalune vara on tunnistatud omandireformi objektiks. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a. määrusega nr. 36 kinnitatud «Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra» p. 23 kohaselt otsustab omandireformi õigustatud subjektidele vara tagastamise kohaliku omavalitsuse täitevorgan. Tallinna Linnavalitsuse korraldusega 19. septembrist 1995. a. nr. 2603-k otsustati A.-R. P.-le kompenseerida Tallinnas, Kullassepa tänav 13/Kuninga tänav 8, endisel aadressil Kullassepa tänav 13/Ku­ninga tänav 1 endisel kinnistul nr. 345 asunud ehitis. Hageja seda otsust vaidlustanud ei ole. Omandireformi käigus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamist ei reguleeri AÕSrakS § 2 lg. 2 kohaselt asjaõigusseadus ning selle vara tagastamise otsustamist ei ole antud maa- ja linnakohtu päde­vusse. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine toimub halduskorras. Kuna kohtud on teinud sisulise otsustuse asjas, mille otsustamist ei ole antud kohtu pädevusse, siis tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja asjas menetlus lõpetada TsKS § 218 p. 1 alusel. 28. juuni 1992. a. rahvahääletusel vastu võetud põhiseaduse §-ga 32 lg. 1 sätestatakse igaühe omadi puutumatuse ja võrdselt kaitstuse põhimõte. Kuna põhiseadus ei oma tagasiulatuvat jõudu, siis hageja viited tema põhiseaduslike õiguste rikkumisele enne põhiseaduse jõustumist ei ole asjakohased. Juhindudes TsKS § 346 p. 3, kolleegium määras: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. aprilli 1996. a. otsus ja asja menetlus lõpetada. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada A.-R. P. esindajale Raivo Salumäele 10. mail 1996. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. LUIK Liikmed L. LAARMAA T. VERNIK