Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-92-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. septembri 1996. a. määrus Ain A. avalduses juriidilise fakti tuvastamiseks — RT III, 1996, 24, 324

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Tartus 18. septembril 1996. a. 3-2-1-92-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laar­maa ja J. Luik vaatas läbi avalikul kohtuistungil 9. septembril 1996. a. Ain A. erikaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. aprilli 1996. a. määruse Ain A. avalduses juriidilise fakti tuvastamiseks. Ain A. pöördus 11. mail 1995. a. Tallinna Linnakohtusse avaldusega, milles palus tuvastada juriidilise fakti, et tema isa Madis A. valdas heauskselt üle kümne aasta Valise vallas Läänemaal Pipra-Vanatoa talu, saades sellega talu­omanikuks. Avalduse põhjenduseks tugineb Ain A. BES-i §-dele 820, 855 ja 862. Avalduse kohaselt vajab avaldaja juriidilise fakti tuvastamist selleks, et taotleda tema isalt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist. Tallinna Linnakohus lõpetas 21. augusti 1995. a. määrusega tsiviilasja menetluse TsKS § 218 p. 1 alusel, kuna avaldus ei kuulu kohtu pädevusse. Kohus põhjendas määrust sellega, et TsKS § 255 lg. 1 kohaselt tuvastab kohus fakte, millest sõltub isiku isikliku või varalise õiguse tekkimine, muutumine või lõppemine. Ain A. ei ole esitanud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldust. Kohtu pädevusse ei kuulu erimenetluses juriidilise fakti tuvastamise korras vaidluste lahendamine omandiõiguse üle. Omandiõiguse kaitset regu­leerib asjaõigus ning omandiõiguslikud vaidlused lahendatakse hagimenet­luse korras. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium leidis 26. aprilli 1996. a. mää­ruses, et linnakohtu määrus on põhjendatud, seaduslik ja piisavalt moti­veeritud ning erikaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ain A. peab erikaebuses ringkonnakohtu määrust ebaõigeks ja palub selle tühistada järgmistel põhjustel: 1) kohus jättis arvestamata Pipra-Vanatoa talu omandiõiguse ülemineku igamise tõttu Jaan A.-lt Madis A.-le. See muutis automaatselt avaldaja ema Liidia A. õigustatud subjektiks oma mehele Madis A.-le kuuluva maa suhtes. Liidia A. esitas õigeaegselt Rapla Maavalitsusele avalduse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks, kuid suri 14. veebruaril 1993. a. Ain A. esitas õigeaegselt pärandi vastuvõtmise avalduse, et saada Pipra-Vanatoa maade omanikuks pärimisõiguse alusel; 2) avaldajal ei ole teist või­malust kui erimenetluses juriidilise fakti tuvastamise korras tõendada varalise õiguse üleminekut Jaan A.-lt Madis A.-le. Tallinna Ringkonnakohus aga jättis tema põhjenduste ahela (igamine, õigustatud subjekt, pärimisõigus) tähele­panuta. Tallinna Ringkonnakohus kohaldas vääralt TsKS §-de 292 lg. 1 p. 1 ning on jätnud tähelepanuta TsKS §-de 255 lg. 1 ja 256 nõuded. Vastuses erikaebusele ei pea Rapla Maavalitsus kaebust põhjendatuks. Pipra-Vanatoa talu tagastamiseks on avalduse esitanud Liidia A., kes on Pipra-Vanatoa omaniku Jaan A. venna Madis A. abikaasa. Maareformi seaduse § 5 lg. 1 p. 2 alusel ei ole õdede-vendade abikaasad arvatud võimalike õigustatud subjektide hulka. Kolleegium leidis, et kaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus on õigesti asunud seisukohale, mille kohaselt ei kuulu kohtu pädevusse erimenetluses juriidilise fakti tuvastamise korras omandiõiguse tuvastamine. Asjaõigusseaduse § 68 lg. 1 kohaselt tähendab omandiõigus isiku täielikku õiguslikku võimu asja üle, mille kohaselt omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Omandiõiguse mõistest lähtudes ei saa omandiõigust käsitleda juriidilise fakti tähenduses. Omandiõigus kui tsiviilõigus võib tekkida teatud juriidiliste faktide, milleks TsSÜS § 58 kohaselt on seaduses sätestatud sündmused, tehingud ja muud õigustoimingud, tagajärjel. Sel põhjusel on Tallinna Linnakohus õigesti tsiviilasja menetluse lõpetanud TsKS § 218 p. 1 alusel. Kohus leidis, et asja ei ole võimalik lahendada erimenetluses juriidilise fakti tuvastamise korras. Seepärast ei pidanud kohus analüüsima avaldaja põhjendusi, mis puudutavad asja sisu ja avaldaja kui oma 14. veebruaril 1993. a. surnud ema pärija õigusi. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium määras: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. aprilli 1996. a. määrus muutmata ja erikaebus rahuldamata. Eesistuja J. ODAR Liikmed L. LAARMAA J. LUIK