Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-90-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. septembri 1996. a. kohtuotsus H. R.-i hagis AS-i F&K Trading Co vastu töölepingu lõpetamise eba­seaduslikuks tunnistamiseks ja hüvise saamiseks — RT III, 1996, 24, 322

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 11. septembril 1996. a. 3-2-1-90-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja J. Luik vaatas läbi avalikul kohtuistungil 2. septembril 1996. a. H. R.-i kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkol­leegiumi 18. märtsi 1996. a. otsuse H. R.-i hagis AS-i F&K Trading Co vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja hüvise saamiseks. H. R. töötas AS-is F&K Trading Co töölepingu alusel alates 2. oktoobrist 1994. a. osakonnajuhatajana kaupluses «Hommiku». Temaga sõlmitud tööleping lõpetati 27. septembrist 1995. a. TLS § 86 p. 7 alusel. Esialgses hagis Pärnu Linnakohtule palus hageja tunnistada temaga sõlmitud tööleping lõpetatuks TLS § 82 lg. 1 alusel seoses tööandja poolse töölepingu tingimuste rikkumisega, lugeda töölepingu lõpetamise päevaks 2. oktoober 1995. a. ja mõista kostjalt välja tema kahe kuu keskmine palk. Hagiavalduse kohaselt viidi hageja 16. septembril 1995. a. kaupluse juhataja korraldusel madalamapalgalisele müügikorraldaja ametikohale põhjendusel, et hageja oli toonud kauplusse müügiks oma aiasaadusi. Täiendavas hagiavalduses palus hageja tunnistada temaga töölepingu lõpetamine 27. septembrist 1995. a. TLS § 86 p. 7 alusel, töötaja suhtes usalduse kaotusel, ebaseaduslikuks, sest kostja rikkus töölepingu lõpetamisel TLS § 106 sätestatud distsiplinaarkaristuste määramise korda. Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja kehtestanud korda, et oma isiklikke aiasaadusi ei tohi kaupluses müüa ning neid ise kaaluda. Seetõttu leiab hageja, et ta ei ole toime pannud süü­tegusid. Vastavalt hagiavaldusele sai hageja töölepingu lõpetamisest eelnime­tatud alusel teada 30. septembril 1995. a., mil talle anti ühtlasi kätte tööraamat ja lõpparve ning sama kuupäeva peab hageja ka oma viimaseks tööpäevaks. Tööle ennistamist hageja ei soovinud ja palus TLS § 117 lg. 2 järgi mõista välja hüvitis tema kuue kuu keskmise palga suuruses summas. Linna­kohtu istungil palus hageja veel välja mõista 30. septembril 1995. a. töötamise eest tema keskmise päevapalga 285 krooni suuruses summas. Pärnu Linnakohtu 17. novembri 1995. a. otsusega hagi rahuldati. H. R.-iga töölepingu lõpetamine TLS § 86 p. 7 alusel tunnistati ebaseaduslikuks. Töö­lepingu lõpetamise kuupäevaks loeti 30. september 1995. a. Kostjalt AS F&K Trading Co mõisteti välja hüvitis hageja kuue kuu keskmise palga suuruses summas 17 100 krooni ning 30. septembri 1995. a. töötasu 285 krooni. Tallinna Ringkonnakohtu 18. märtsi 1996. a. otsusega muudeti linnakohtu otsust hüvituse väljamõistmise osas. AS-lt F&K Trading Co mõisteti H. R.-i kasuks välja tema ühe kuu palk 2850 krooni. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on linnakohus õigesti leidnud, et töölepingu lõpetamisel TLS § 86 p. 7 alusel töötaja süütegude tõttu ei järginud kostja distsiplinaarkaristuste määramiseks seadusega kehtestatud korda. Dokument, millega distsiplinaarkaristus vormistati, AS-i F&K Trading Co juhatuse 28. septembri 1995. a. otsus nr. 7, ei vasta töötajate distsiplinaar­vastutuse seaduse § 11 nõuetele. Nimetatud otsusega on antud tööandja üld­hinnang töötajale, kuid Pärnu Linnakohtu toimiku materjalide kohaselt pole seda dokumenti töötajale allkirja vastu teatavaks tehtud. H. R.-iga sõlmitud töölepingus on märgitud töölepingu lõpetamise kuupäevaks 27. september 1995. a. Linnakohus on õigesti tuvastanud, et H. R.-i tööloleku viimaseks päevaks oli 30. september 1995. a. ning seetõttu oli tal õigus töötasule selle tööpäeva eest. Ringkonnakohus leidis, et tunnistaja L. P. ütluste usaldusväärsuses ei ole alust kahelda. Linnakohus selle tõendi tagasilükkamist otsuses ei põhjenda, eirates sellega TsKS § 232 lg. 4 nõudeid. Tunnistaja L. P. ütlustele vastavalt tingis hagejapoolne hinnakujundus kõrvitsa müügil tema kui ostja usaldamatuse kostja suhtes. Ringkonnakohus leidis, et hagejal on TLS § 117 lg. 2 järgi õigus hüvitisele tema ühe kuu keskmise palga ulatuses. Kassatsioonkaebuses palus H. R. ringkonnakohtu otsuse hüvitise osas muuta ja välja mõista AS-lt F&K Trading Co hüvitus 17 100 krooni. Kassaatori väitel ei ole apellatsioonikohtu otsuses vastavalt TsKS §-le 232 lg. 4 märgitud asjaolusid ja tõendeid, millistele tuginedes ei ole õige linnakohtu otsusega TLS §-s 117 lg. 2 ettenähtud maksimaalse hüvitise väljamõistmine. Vastustaja AS F&K Trading Co leidis, et ringkonnakohtu otsus on õige ning palub jätta selle muutmata. Kolleegium leidis, et kaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse muutmiseks. Alusetu on kassaatori väide, et apellatsioonikohus muutis hüvitise suurust põhjendusi esitamata, rikkudes TsKS § 232 lg. 4 nõudeid. Töölepingu ebaseadus­likul lõpetamisel on tööandja TLS §-st 117 lg. 2 tulenevalt kohustatud maksma töötajale, kes ei soovi tööle ennistamist, hüvitist kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Vaidluse korral hüvitise suuruse üle on kohtul õigus hüvitise suurus TLS § 117 lg. 2 piires kindlaks määrata. Järelduse tegemisel, et hagejal on õigus hüvitisele tema ühe kuu keskmise palga ulatuses, on apellatsioonikohus otsusest nähtuvalt arvesse võtnud kõiki hagejaga töölepingu lõpetamise asja­olusid kogumis, sealhulgas ka tunnistaja L. P. ütlusi, millise tõendi linnakohus põhjendusi esitamata tagasi lükkas. Kassaatori väited apellatsioonikohtu poolt tõendite ebaõige hindamise kohta jätab kolleegium tähelepanuta, kuna tulenevalt TsKS §-st 336 lg. 1 kontrollib kassatsioonikohus kassatsioonkaebuse alusel, kas apellatsioonikohus on õigesti kohaldanud ja tõlgendanud materiaalõiguse norme ning järginud protsessiõiguse norme. Protsessiõiguse norme tõendite hindamisel rikutud ei ole. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium otsustas: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 18. märtsi 1996. a. otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. ODAR Liikmed H. JÕKS J. LUIK