Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-89-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. septembri 1996. a. määrus T. K. avalduses omandiõiguse fakti tuvastamiseks — RT III, 1996, 24, 321

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 9. septembril 1996. a. 3-2-1-89-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, L. Laarmaa, J. Luik ja T. Vernik, M. P. esindaja vandeadvokaat V. Kallaste ja L. K. osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 2. septembril 1996. a. T. K. erikaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19. aprilli 1996. a. määruse T. K. avalduses omandiõiguse fakti tuvastamiseks. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Võru Maakonnakomisjoni 3. märtsi 1995. a. otsusega nr. 8881 tunnistati endise Käo-Telgo nr. 57 talu (kinnistu nr. 1287) maast (61,31 ha) 1/2 mõttelist osa omandireformi objektiks ja tuvastati, et õigusvastase võõrandamise ajal kuulus see maa G. R.-ile. Selle maa osas tunnistas komisjon omandireformi õigustatud subjektideks M. P., L. K. ja T. K., igaühe 1/3 mõttelises osas. T. K. avalduse alusel tuvastas Võru Maakohus 20. detsembri 1995. a. otsusega juriidilise fakti, et 1/2 mõttelisest osast endise Käo-Telgo nr. 57 talu maast 19,15 ha kuulus L. R.-ile ning 11,5 ha G. P.-le. M. P. ja L. K. apellatsioonkaebuse alusel otsustas Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 19. aprilli 1996. a. määrusega tühistada Võru Maakohtu 20. detsembri 1995. a. otsuse ja lõpetada asja menetluse ning välja mõista T. K.-lt kohtukulu 1000 kr. M. P. kasuks. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kohtuotsus tuli tühistada protsessiõigusnormide rikkumise tõttu olenemata protsessiosaliste nõudmisest, kuna Võru Maakohus rikkus TsKS §-de 148 lg. 1 p. 1 ja 218 p. 1 sätteid, menetledes asja, mis ei kuulu kohtu pädevusse. Kohtu menetlusse ei kuulu juriidilise faktina erimenetluses kinnisasjale omandiõiguse tuvastamine. TsKS § 256 kohaselt tuvastab kohus juriidilise fakti ainult siis erimenetluses, kui avaldajal ei ole teisiti võimalik saada seda fakti tõendavat dokumenti või kui kaotatud dokumenti ei ole võimalik taastada. Õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamiseelse omaniku tuvastamine toimub haldusmenetluses. Vabariigi Valitsuse 28. jaanuaril 1991. a. kehtestatud «Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra» p. 15.2 mõtte kohaselt ei saa kohus tuvastada asjaolu, kas avalduses märgitud kinnisvara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses mär­gitud isikule. Selles asjas on dokumentaalsed tõendid vara endise omaniku kohta olemas, nendele hinnangu andmine on ÕVVTK kohaliku komisjoni, kohaliku omavalitsuse ja ÕVVTK keskkomisjoni kompetentsis. Nende organite otsuseid saab vaidlustada halduskohtumenetluse korras. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega mõistis ringkonnakohus T. K.-lt M. P. kasuks välja 1000 kr. T. K. peab erikaebuses ringkonnakohtu määrust ebaõigeks ja palub selle tühistada järgmistel põhjustel: 1) ta ei palunud Võru Maakohtul tuvastada asjaolu, kas avalduses märgitud kinnisvara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud isikule. Palus tuvastada fakti, et kinnisvara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel L. R.-ile ja G. P.-le. Taotleb G. R.-i surmateatise võtmist erikaebuse juurde, sest ei saanud seda varem esitada, kuna dokument väljastati talle pärast apellatsioonkaebusele vastuse koostamist (25.01.1996. a.); 2) Ringkonnakohus on meelevaldselt tõlgendanud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra (edaspidi «Kord») p. 15. 2. Nimetatud säte näeb ette kohaliku komisjoni kohustuse avalduste ja tõendite läbivaatamisel kontrollida, «kas avalduses märgitud vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgi­tud isikule, s.o. endisele omanikule» ega reguleeri seda, kas avalduse esitaja kogub omandiõigust kinnitavaid tõendeid kohtuliku või kohtuvälise menetlusega. Maa võõrandamise hetk oli 16. juuni 1940. a., seega saab endiseks omanikuks lugeda isiku, kes sel ajal elus oli. G. R., kes oli kinnistusse kantud 1/2 Käo-Telgu nr. 57 talu maade omanikuna, suri 1. märtsil 1931. a. Vastavalt Eesti Riigiarhiivi teatisele olid 1939. a. eelmärgitud talu omanikeks G. R.-i pärijad L. R. (19,15 ha) ja G. P. (11,5 ha). Sama teatise kohaselt on «Põllutööminis­teeriumi Katastri- ja Maakorralduse Osakonna arhiivifondi Lasva valla maa­üksuste nimekiri puudulikult säilinud», mis välistab võimaluse saada L. R.-i ja G. P. omandiõigust tõendavaid kinnistusdokumente arhiivist; 3) «Korra» p. 36 näeb ette, et komisjoni poolt vara tagastamise kohta tehtud otsus vaadatakse läbi ja muudetakse, kui ilmnevad uued asjaolud ja esitatakse uusi tõendeid. Komisjonid aktsepteerivad maa omandiõiguse tõenditena kinnistus­teateid ja kohtuotsuseid. Seepärast esitaski ta kohtule juriidilise fakti tuvastamise avalduse, kuna omandiõiguse tuvastamisest sõltus tema varaliste õiguste tekkimine; 4) TsKS § 255 lg. 1 kohaselt tuvastab kohus fakte, millest sõltub üksikisiku varalise õiguse tekkimine, muutumine või lõppemine. Omandiõiguse tuvasta­miseks ei ole seadusega teistsugust (kohtuvälist) korda ette nähtud. Avaldajal ei olnud teisiti kui kohtuliku erimenetluse korras võimalik saada omandiõigust tõendavat dokumenti, mistõttu ta leiab, et tal oli TsKS § 4 lg. 1 alusel õigus kohtusse pöörduda ja kohus algatas tsiviilasja TsKS § 5 nõuetele vastavalt. Avalduse menetlusse võtmata jätmiseks TsKS § 148 lg. 1 p. 1 järgi või menetluse lõpe­tamiseks TsKS § 218 p. 1 järgi alust ei olnud. Võru Maakohus ei ole nimetatud protsessinorme rikkunud. M. P. ja L. K., vastates erikaebusele, pidasid ringkonnakohtu määrust õigeks ja palusid jätta selle muutmata. Sedasama kinnitasid L. K. ja M. P. esindaja ka kassatsioonikohtu istungil. Kolleegium leidis, et kaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus on asunud õigele seisukohale, mille kohaselt erimenetluses ei ole võimalik tuvastada kinnisasja omandiõigust juriidilise fakti tuvastamiseks sätestatud korras. Kinnisasja omandiõigust saab tõendada ÕVVTK-le esitatud «Korra» p.-s 21 märgitud kinnistusameti doku­mentatsiooniga või muude selles punktis märgitud tõenditega ja seda ei saa asendada erimenetluses tehtud kohtuotsus. Hagimenetluses on võimalik üldjuhul kooskõlas TsÜS §-ga 112 lg. 2 p. 1 tuvastada omandiõigust selle õiguse tunnus­tamise teel. T. K. avaldus puudutab aga omandiõiguse kindlakstegemist kinnis­asjale omandireformi käigus. Ringkonnakohtu määruses on õigesti märgitud, et õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamiseelse omaniku tuvastamine toimub haldusmenetluses. Vabariigi Valitsuse 28. jaanuaril 1991. a. kehtestatud «Korra» p. 15.2 mõtte kohaselt tuvastas avalduses märgitud vara kuuluvuse omandiõiguse alusel avalduses märgitud isikule — G. R.-ile — Võru Maavalitsuse ÕVVTK. Sama «Korra» p. 36 alusel oli T. K.-l õigus kõiki uusi tõendeid esitada ÕVVTK kohalikule komisjonile, kellel on õigus oma otsust nende alusel muuta. Kuna avalduse lahendamine ei kuulu kohtu kompetentsi tsiviilkohtupidamise korras, ei ole põhjust kaaluda TsKS § 325 lg. 2 alusel erikaebusele lisatud G. R.-i surmateatise vastuvõtmist, mis tuleb tagastada. Pealegi tuleb dokumentaalsed tõendid esitada esimese astme kohtule ning üksnes siis, kui see esimese astme kohtus oli võimatu, teise astme kohtule, kus otsustatakse tõendite hilisema esitamise põhjendatus. Kui T. K. ei ole rahul ÕVVTK otsusega, võib ta komisjoni otsuse peale esitada kaebuse kooskõlas HKS § 4 lg. 1 p. 4 halduskohtusse. Seepärast on kohus õigesti TsKS § 218 p. 1 järgi menetluse lõpetanud, kuna see asi ei kuulu tsiviilkohtumenetluse korras kohtu pädevusse. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium määras: Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19. aprilli 1996. a. määrus muutmata ja T. K. erikaebus rahuldamata. Eesistuja J. ODAR Liikmed H. JÕKS L. LAARMAA J. LUIK T. VERNIK