Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-88-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. septembri 1996. a. kohtuotsus E. L.-i hagis L. N.-i vastu omandiõiguse tunnistamiseks elamule — RT III, 1996, 24, 320

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 5. septembril 1996. a. 3-2-1-88-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laar­maa ja T. Vernik, hageja E. L.-i ja kostja L. N. osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 26. augustil 1996. a. E. L.-i kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. jaanuari 1996. a. otsuse E. L.-i hagis L. N.-i vastu omandiõiguse tunnista­miseks elamule. E. L.-i vend J. N. ehitas elamu Järva-Jaanis Lai tn. 47, mis valmis 1975. a. J. N. abiellus kostja L. N.-iga 1982. a., kes astus kolhoosi liikmeks 25. juulil 1988. a. J. N. pärandas 7. septembril 1988. a. koostatud testamendiga kogu oma vara õele E. L.-ile. J. N. suri 23. oktoobril 1992. a. Järva-Jaani Vallavalitsuse 20. novembri 1992. a. määruse alusel registreeriti elamu L. N.-i kui kolhoosipere viimase liikme nimele. 23. märtsil 1993. a. esitas E. L. notarile avalduse vara pärimiseks, aga pärimistunnistust välja ei antud. E. L. vaidlustas kolhoosipere olemasolu ja leidis, et pärimine peab toimuma testamendi järgi üldistel alustel (TsK §-d 531, 539 ja 563 lg. 2). Järva Maakohtu 9. detsembri 1993. a. otsusega tuvastati, et J. ja L. N. moodustasid kolhoosipere ning kolhoosipere liikme surma korral pärand pere varas ei avane. Maakohus juhindus TsK §-st 564 lg. 1. Maakohtu otsus seadusjõustus Tallinna Ringkonnakohtu otsusega 15. septembril 1994. a. Ringkonnakohus märkis, et TsK § 564 lg. 1 ei ole enam kohaldatav, kuna 1. detsembril 1993. a. jõustunud asjaõigusseaduse ja selle rakendamise seaduse tõttu toimub kolhoosipere vara pärimine asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 17 lg. 4 alusel, mis sätestab endise kolhoosipere varast surnud pere­liikme osa eraldamise tema pärijate nõudmisel. Maakohus kohaldas küll eba­õigesti materiaalõigusnormi, kuid hagi jäeti põhjendatult rahuldamata, sest endise kolhoosipere liikme vara pärimiseks hagi esitatud ei olnud. 27. oktoobril 1994. a. esitatud hagis palus E. L. tunnistada tema omandi­õigust elamule Järva-Jaani alevikus Lai tn. 47. Hagi esitati asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-de 16 lg. 1 ja 17 lg. 1 ja 4 alusel. Hageja leidis, et J. ja L. N. vara tuleb vaadelda nende ühisvarana. Ühisvara on võrdselt jagatud, kui sellest elamu jäetakse talle ja ülejäänud vara kostjale. Kohtuistungil palus hageja tunnistada tema omandiõigust elamule kui J. N.-i lahusvarale perekonna­seaduse § 15 alusel, sest elamu oli valminud enne J. N.-i abiellumist kostjaga ja oli seega J. N.-i lahusvara. Järva Maakohtu 21. augusti 1995. a. otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei vaja asjaolud, mis ühes tsiviilasjas on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, tõendamist teises tsiviilasjas, milles osalevad samad protsessiosalised (TsKS § 91 lg. 2). Järva Maakohtu 9. detsembri 1993. a. otsusega on tuvastatud, et J. ja L. N. moodustasid kolhoosipere alates 25. juulist 1988. a. AÕSrakS § 17 lg. 4 järgi, kui endise kolhoosipere liige on surnud ning tema pärandile pole välja antud pärimisõiguse tunnistust, on tema pärijatel, kes on notarile esitanud avalduse pärandi vastuvõtmiseks, õigus nõuda surnud pereliikme osa eraldamist kohtu korras kuni 1994. a. 1. juunini või kuue kuu jooksul arvates pärandi avanemise päevast. Hageja ei ole seaduses ettenähtud tähtaja jooksul kohtu korras nõudnud endise kolhoosipere varast J. N.-i osa eraldamist. Tallinna Ringkonnakohtu 29. jaanuari 1996. a. otsusega jäeti maakohtu otsus omandiõiguse tunnistamiseks elamule muutmata. Otsuse põhjenduste kohaselt toimub kolhoosipere vara pärimine AÕSrakS § 17 lg. 4 sätete kohaselt ning TsK § 539 lg. 1 ja PkS § 15 asjas kohaldamisele ei kuulu. Asjaolu, et testamendijärgne pärandinõue oli kohtu menetluses, ei takistanud hagejal nõuda J. N.-i osa eraldamist endise kolhoosipere varast AÕSrakS § 17 lg. 4 ettenähtud tähtaja jooksul. Järva Maakohtu 9. detsembri 1993. a. otsusega, mis seadus­jõustus 15. septembril 1994. a., on kindlaks tehtud, et J. ja L. N. moodustasid kolhoosipere. Jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolud ei vaja tõendamist teises tsiviilasjas, millest võtavad osa samad protsessiosalised. Kassatsioonkaebuses palus E. L. teha asjas uue otsuse, sest ta ei pea eelnevaid kohtulahendeid õigeks. Kassaator leidis, et pärandi avanemise ajal kehtisid ENSV tsiviilkoodeksi ja abielu- ja perekonnakoodeksi sätted ning apellatsioonikohtu juhindumine asjaõigusseaduse rakendamise seadusest oli vale. J. ja L. N. ei olnud kolhoosipere, kuid kohus ei pööranud selle kohta käivatele tõenditele tähelepanu. Vara, mille J. N. testamendiga hagejale pärandas, oli J. N.-il olemas enne abiellumist ning oli tema lahusvara. Apellatsioonikohtu väide, et kassaatoril oli võimalus taotleda osa eraldamist ühisvarast, polnud õige, sest kassaatoril puudus selleks vajadus, kuna tegemist oli J. N.-i lahusvaraga. Apellatsioonikohus pole andnud õiguslikku hinnangut kaebuse väidetele, seal­hulgas Järva Maakohtu 9. detsembri 1993. a. ja Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 1994. a. otsusele. Kassaator leidis, et tegemist on jätkuva vaid­lusega ja seetõttu polnud vaja vaidlustada Tallinna Ringkonnnakohtu 15. sep­tembri 1994. a. otsust. Hageja esitas uue hagi 27. oktoobril 1994. a. seaduse alusel, millele viitas apellatsioonikohus oma otsuses. Kassaator ei nõustu sellega, et apellatsioonikohus tugines jõustunud kohtulahenditele, sest ühelgi tõendil pole ette kindlaksmääratud jõudu ja asjaoludele tulnuks anda uus hinnang. Kohus ei arvestanud testaatori tahet jätta talle kuulunud vara hagejale. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis L. N.-i esindaja, et apellatsioonikohtu otsus on õige. Kolleegiumi istungil jäid kassaator ja vastustaja oma seisukohtade juurde. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust. Kassatsioonkaebuses toodud väited on ekslikud. 27. oktoobril 1994. a. esitatud hagis palus hageja vaidluse lahendada AÕSrakS §-de 16 lg. 1 ja 17 lg. 1 ja 4 alusel. Kohus lahendaski vaidluse esitatud hagi ja kehtiva seaduse alusel. Kassaatori väide, et tulnuks rakendada kehtivuse kaotanud tsiviilkoodeksi ja abielu- ja perekonnakoodeksi sätteid, ei ole asja­kohane ja nende alusel polnud käesolev hagi ka esitatud. Vaidlustades kassatsioonkaebuses kolhoosipere olemasolu, on kassaator jätnud tähelepanuta apellatsioonikohtu seadusele tuginevad selgitused tõenda­misest vabastamise aluste kohta (TsKS § 91 lg. 2). Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 1994. a. otsusega tuvastati, et J. ja L. N. moodustasid kolhoosi­pere. Seda kohtuotsust ei ole vaidlustatud. TsKS § 242 lg. 1 kohaselt ei või pärast otsuse jõustumist pooled ja teised asjast osa võtnud protsessiosalised ega nende õigusjärglased esitada kohtusse samu nõudeid samadel alustel, samuti vaidlustada teises asjas eelmise kohtu otsusega kindlaks tehtud asjaolusid ja õigussuhteid. Ekslik on kassaatori väide, et tegemist on jätkuva protsessiga, mistõttu eelmised kohtulahendid pole arvestatavad. Tsiviilkohtumenetlus toimub tsiviilkohtupidamise seadustiku järgi, milles sätestatakse kohtumenetluse korraldamine. Jätkuva protsessi mõistet see seadus ei sisalda. Kassaatori väide, et testamendiga pärandatud vaidlusalune elamu oli J. N.-i lahusvara, on väär. Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et elamu oli kolhoosipere vara. Üks ja seesama vara ei saa ühtaegu olla ühisvara ja lahus­vara. Kassaatori etteheide, et kohus ei arvestanud testaatori tahet, ei ole õigus­tatud. Kohus saab arvestada testaatori tahet, kui see on kooskõlas sea­dusega. Käesoleva vaidluse lahendamine toimus asjaõigusseaduse rakenda­mise seaduse alusel, mis reguleerib kolhoosi- ja talupere vara pärimist testamendist sõltumatult. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium otsustas: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. jaanuari 1996. a. otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. LUIK Liikmed L. LAARMAA T. VERNIK