Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-88-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. septembri 1996. a. kohtuotsus E. P. süüdistusasjas KrK § 115 lg. 2 p 3 järgi — RT III, 1996, 23, 315

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 10. septembril 1996. a. 3-1-1-88-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja E. P. süüdistuses KrK § 115 lg. 2 p. 3 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu E. P., tema kaitsja vandeadvokaat Vello Treial ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et E. P. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 115 lg. 2 p. 3 järgi selles, et olles alkoholijoobes 21. aprilli 1995. a. öösel Kõrgessaare vallas Kõpu Eriinternaatkooli lähedal haaras alaealise N. K. juustest, ähvardas ära tappa, lõi talle käega selga ning seejärel astus kanna­tanuga vägivaldsesse süguühendusse. Hiiu Maakohtu 6. märtsi 1996. a. otsusega mõisteti E. P. KrK § 115 lg. 2 p. 3 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Maakohus jõudis järeldusele, et E. P. poolt füüsilise vägivalla tarvitamine või sellega ähvardamine ei ole tõendatud. Kohus leidis, et E. P. poolne ähvardus ei olnud nii tõsine, et murda N. K. tõeline vastupanu ning kannatanu ei teinud katset põgeneda ega vastu hakata. Hiiu Maakohtu 6. märtsi 1996. a. otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Lääne prokurör Elfrida Kuldsaar ja apellatsioonkaebuse kannatanu esindaja Liia Toome. Protestis paluti tühistada maakohtu õigeksmõistev otsus, sest see ei rajane kriminaalasjas kogutud tõenditel. Apellant leidis, et kohus on jätnud tähelepanuta kannatanu järjepidevalt üheselt antud ütlused ja teised asjas kogutud ning kohtus kontrollitud tõendid. Kannatanu esindaja L. Toome palus Hiiu Maakohtu õigeksmõistev otsus tühistada ning mõista E. P. süüdi N. K. vägistamises. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. mai 1996. a. otsusega tühistati Hiiu Maakohtu 6. märtsi 1996. a. otsus ning E. P. tunnistati süüdi KrK § 115 lg. 2 p. 3 järgi ja mõisteti karistuseks 4 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Kohtukolleegium, hinnates kogutud tõendeid kogumis leidis, et kannatanu ütlused toimunu kohta on usaldusväärsed ning need on kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega. Ringkonnakohus leidis, et kohtualuse ütlused ei ole usaldus­väärsed ja ta püüab vähendada oma süüd. Kohtukolleegium jõudis järeldusele, et E. P. pani vägivallaga ja vägivallaga ähvardades, mis oli eesmärgi saavutamise vahendiks, toime kuriteo, mis on kvalifitseeritav KrK § 115 lg. 2 p. 3 järgi. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. mai 1996. a. otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu E. P. Kassaator eitab täielikult vägivalla kasutamist või selle kasutamisega ähvardamist, kinnitades, et nimetatud kuupäeval ja kohas olid nad N. K.-ga vabatahtlikult sugulises vahekorras. E. P. väidab, et kannatanu poolt nii eeluurimisel kui ka kohtus antud ütlused on vastuolulised ning ebajärjepidevad. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud süüdimõistetu ja tema kaitsja, kes palusid kassatsioonkaebuse rahuldada, ning prokuröri, kes taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist, leidis: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus on seaduslik ja ei kuulu tühistamisele. Kohus on kõiki tõendeid kriminaalmenetluse nõuete kohaselt analüüsinud ja hinnanud ning tulnud põhjendatult järeldusele, et E. P. pani toime alaealise N. K. vägistamise. Ringkonnakohtu otsuses on õigesti viidatud sellele, et kannatanu on uurimise algusest alates kuni ringkonnakohtu istungini andnud sisult üheseid ja faktiliste asjaoludega kattuvaid ütlusi. Kannatanu ütluste õigsuses pole alust kahelda veel seetõttu, et need ütlused kattuvad tunnistaja Ü. S.-i ütlustega, kes ainsana viibis sündmuskoha vahetus läheduses. Ringkonna­kohus on õigesti hinnanud E. P. poolt antud ütlusi kriitiliselt, sest kohtualuse ütlused, mis on paljasõnalised ja vastuolus teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega, ega ole kohtule siduvaks. Karistuse mõistmisel kohtualusele on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaal­kolleegium järginud KrK § 36 sätteid ja võtnud arvesse E. P. poolt toimepandud kuriteo raskust, laadi ning tema isikut. Vastutust raskendava asjaoluna arvestas kohus kuriteo toimepanemist alkoholijoobes, kergendavad asjaolud puudusid. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p.-st 1 ja § 65 lg.-st 3, KrMK § 89 lg.-st 1, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. mai 1996. a. otsus E. P. süüdistuasjas KrK § 115 lg. 2 p. 3 järgi muutmata. 2. Süüdimõistetu E. P. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. 3. Välja mõista E. P.-lt kohtukulu riigituludesse kaitsja osavõtu eest Riigikohtu istungist. Kohtuotsus jõustub 10. septembril 1996. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Lea KALM Liikmed Jüri RÄTSEP Peeter VAHER