Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-86-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. septembri 1996. a. kohtuotsus M. A., V. A. ja G. M.-i süüdistusasjas KrK § 207 lg 1 järgi — RT III, 1996, 23, 314

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 3. septembril 1996. a. 3-1-1-86-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ja liikmed Eerik Kergandberg ning Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil tõlk Lüüli Lombi osavõtul kassatsiooni korras läbi kriminaalasja M. A., V. A. ja G. M.-i süüdistuses KrK § 207 lg. 1 järgi. Kriminaalasi vaadati läbi piiramatu kassatsiooniõiguse korras AKKS § 40 lg. 2 alusel M. A. kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikovi ja süüdi­mõistetu V. A. ning tema kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski kassatsioon­kaebuste alusel. Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss ning vandeadvokaadid L. Olovjanišnikov ja A. Jaroslavski. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaal­kolleegiumi 28. mai 1996. a. otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 8. aprilli 1996. a. otsus M. A.-le ja V. A.-le mõistetud karistuste osas. Tallinna Linna­kohus oli nii M. A.-d kui ka V. A.-d KrK § 207 lg. 1 järgi karistanud kahe­aastase vabadusekaotusega. V. A.-le mõisteti lõplikuks karistuseks KrK § 41 alusel kaks aastat ja üheksa kuud vabadusekaotust. Ringkonnakohus leidis, et mõistetud karistused KrK § 207 lg. 1 järgi süüditunnistamisel ei ole kooskõlas toimepandud kuriteo raskuse ja laadiga ning süüdlaste isikutega ning karmistas karistusi. M. A.-le mõisteti kaks aastat ja üheksa kuud vabadusekaotust pool­kinnises vanglas ning V. A.-le kolm aastat ja kuus kuud vabadusekaotust. KrK § 41 alusel mõisteti kohtuotsuste kogumi järgi V. A.-le lõplikuks karistu­seks neli aastat ja kolm kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Süüdimõistetu M. A. kaitsja vandeadvokaat L. Olovjanišnikov taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist uueks aruta­miseks. Kaitsja leiab, et M. A. tegudes puudub KrK § 207 lg. 1 järgi kvalifit­seeritava kuriteo koosseis. Kassaator möönab, et kui kohus isegi luges tõen­datuks M. A. poolt kuriteo toimepanemise, siis ringkonnakohtul puudus igasugune seaduslik alus linnakohtu poolt mõistetud karistuse karmistamiseks. Süüdimõistetu V. A. ja tema kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski taotlevad ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja V. A. õigeksmõistmist seoses viimase kuriteoga mittepuutumuse tõttu. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud kassaatorid, kes toetavad esitatud kassatsioonkaebusi, ja prokuröri, kes leiab, et kaebused tuleb jätta rahuldamata, tuvastas: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tühistas M. A.-le ja V. A.-le mõistetud karistused prokuröri protesti alusel asudes seisukohale, et linnakohtu poolt mõistetud karistused ei ole kooskõlas toimepandud kuriteo raskuse ja laadiga ning süüdlaste isikutega. Riigikohus osundab siinjuures asjaolule, et juhul kui ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtulahendi karistuse mõist­mise osas, peab ta KrK §-de 20 ja 36 kohaselt uue karistuse mõistmisel juhinduma nii karistuse eesmärgist kui ka karistuse mõistmise üldsätetest, sõltumata varasemast kohtulahendist. Tallinna Ringkonnakohus ongi motivee­ritult arvestanud karistuse mõistmisel esmase, iseseisva tegurina toimepandud kuriteo raskust ja laadi, andnud hinnangu süüdlase isikule ning sealjuures arvestanud ka vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Riigikohtu kriminaalkol­leegium ei nõustu kassaator L. Olovjanišnikovi väidetega selles, et ringkonna­kohtul puudus seaduslik alus linnakohtu poolt ühe vastutust kergen­dava asjaolu — puhtsüdamliku kahetsuse — väljajätmiseks. Lähtudes eespool­toodud põhi­mõttest, et ringkonnakohus ei ole seotud varem mõistetud karistuse tühistamise korral eelnevalt arvestatud vastutust kergendavate asjaoludega ning hinnates kohtualuse ütlusi nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtus, jõudis ringkonnakohus veendu­musele, et M. A. käitumises ei esine puhtsüdamlikku kahetsust. Kohtualuste süü KrK § 207 lg. 1 järgi inkrimineeritavas kuriteos on tuvastatud nii Tallinna Linnakohtu kui ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaal­kolleegiumi otsustega. Riigikohus ei sedastanud, et ringkonnakohus oleks kohaldanud ebaõigesti kriminaalseadust või rikkunud oluliselt kriminaal­menetluse seadust. Kassaatorite väide, et püstoli ning lõhkeseadeldise ära­võtmisel autost rikuti oluliselt kriminaalmenetluse norme, ei ole asjakohane, sest lähtudes KrMK §-s 113 sätestatust, ei olnud 8. juunil 1995. a. sündmuskoha vaatlusel ja võetusel manukate osavõtt kohustuslik. Kuna Tallinna Ringkonna­kohtu kriminaalkolleegium on nõustunud Tallinna Linnakohtu otsuses antud õigusliku hinnanguga kohtualuste tegevusele, siis AKKS § 29 lg. 5 kohaselt ei olnud vajalik selles osas otsust täiendavalt motiveerida. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p. 1 ja 65 lg. 3, Riigi­kohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 1996. a. otsus M. A. ja V. A. süüdistusasjas muutmata. 2. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Otsus jõustub 3. septembril 1996. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Lea KALM Liikmed Eerik KERGANDBERG Peeter VAHER