Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-82-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. augusti 1996. a. kohtuotsus K. P. süüdistusasjas KrK § 78¹ lg. 2 järgi — RT III, 1996, 23, 312

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 27. augustil 1996. a. 3-1-1-82-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassat­siooni korras läbi kriminaalasja K. P. süüdistuses KrK § 781 lg. 2 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kohtualune K. P. ja Riigi­prokuratuuri prokurör Marge Püss. K. P. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 781 lg. 2 järgi selles, et ta hoidus alates 15. juunist 1995. a. kutsealusena kõrvale tegevteenistusest EV kaitsejõu­dudes. Lääne-Viru Maakohtu 5. märtsi 1996. a. otsusega mõisteti K. P. KrK § 781 lg. 2 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Maakohus leidis, et K. P. tegevteenistusse ilmumisest kõrvalehoidumine ei ole tõendatud, kuna kohtualune ilmus iga kutse peale Lääne-Viru Riigikaitse Osakonda ning oli läbinud ka tegevteenistuseks nõutava arstliku kontrolli. Kohtuotsuses on rõhutatud, et K. P. keeldus küll asumast nii kaitseväe- kui asendusteenistusse, kuid seda usuliste veendumuste tõttu ja südametunnistuse ajel kooskõlas kaitseväeteenistuse seaduse (edaspidi — KtS) § 10 lg.-ga 1. Samuti on maakohtu otsuses rõhutatud, et ei KtS-s ega ka muudes seadustes ei ole samastatud tegevteenistust asendus­teenistusega ja seega ei saa asendusteenistusest keeldumine kui tegevus objektiivse külje poolest olla käsitletav KrK § 781 lg. 2 järgi kvalifitseeritava kuriteona. Lääne-Viru Maakohtu 5. märtsi 1996. a. otsuse peale esitas Lääne-Viru abiprokurör A. Arnim apellatsioonprotesti, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist põhjendusega, et kohtuotsus on ebaseaduslik ja põhjendamatu. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 1996. a. otsusega tühistati Lääne-Viru Maakohtu õigeksmõistev kohtuotsus ning K. P. tunnistati süüdi KrK § 781 lg. 2 järgi, karistati viiekuulise vabadusekaotusega ja vabastati tingimuslikult üheaastase katseajaga karistuse kandmisest. Ringkonnakohtu otsuses on märgitud, et kutse peale ilmumine riigikaitse osakonda ei välista veel iseenesest teenistusest kõrvalehoidumist, selline ilmumine ei ole veel tegevteenistusse asumine. Samuti on käsitletavas ringkonna­kohtu otsuses rõhutatud, et KtS käsitleb asendusteenistust kohustusliku alter­natiivina tegevteenistuseks kõlblikuks tunnistatud teatavate usuliste veendu­mustega Eesti Vabariigi kodanikele ja seega tulebki K. P. tegevus kvalifitseerida KrK § 781 lg. 2 järgi. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 1996. a. otsuse peale esitas süüdimõistetu K. P. kassatsioonkaebuse, milles taotleb enda õigeks­mõistmist kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kassaator rõhutab, et temapoolne kaitseväeteenistusest usulistel põhjustel keeldumine on kooskõlas KtS §-s 10 sätestatuga, asendusteenistusest aga on ta keeldunud põhjusel, et see ei vasta praegusel kujul põhiseaduse §-s 124 sätestatud nõudele, et asendusteenistuses viibijatel ei tohi piirata muuhulgas ka mitte põhiseaduse §-s 40 garanteeritud usuvabadust. Kassaator märgib ka seda, et KtS mõtte kohaselt ei hõlma kaitseväe­teenistuse mõiste asendusteenistuse mõistet ja seetõttu ei ole asendusteenistusest keeldumine kvalifitseeritav KrK § 781 lg. 2 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud kohtualuse seletuse, milles toetati kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust, ning prokuröri seletuse, milles taotleti ringkonnakohtu otsuse rahulda­mata jätmist, tuvastas: Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 1996. a. otsus on seaduslik ja põhjendatud. Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 124 lg.-le 2 on eranditult kõik Eesti kodanikud, kes usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväe­teenistusest keelduvad, kohustatud läbi tegema asendusteenistuse seaduses ettenähtud korras. Põhiseaduse sama paragrahvi kolmandas lõikes sätestatakse, et kui seadus ei näe teenistuse erilaadi huvides ette teisiti, on kaitseväes ja asendusteenistuses olevatel isikutel kõik põhiseaduslikud õigused, vabadused ja kohustused. Kassaator ei ole oma kaebuses pööranud vähimatki tähelepanu põhiseaduse § 124 ülalesitatud sätetele ja alustab põhiseadusele viitamist alles § 124 lg. 3 teisest lausest väitega, nagu võimaldaks põhiseadus usuvabaduse tagamiseks keelduda asendusteenistusest. Selline kontekstist väljarebitud, õigusi rõhutav ja kohustusi eitav põhiseaduse tõlgendus ei saa olla aktsepteeritav. Põhiseaduse sätte ja mõtte kohaselt tuleb tagada usuvabadus nii kaitseväeteenistuses kui asendusteenistuses viibijaile ning mingil juhul ei sisalda põhiseaduse §-s 40 garanteeritav usuvabadus õigust keelduda asendusteenistusest. Küsimus sellest, kas asendusteenistus võiks Eesti Vabariigis olla vaid puhtalt tsiviilteenistus, ei ole käesoleval ajal õiguslikult diskuteeritav. Kooskõlas KtS §-ga 87 alluvad asendusteenistuslased kaitseväelisele korrale ühesugustel alustel ajateenijatega. Erandina sellest üldreeglist on KtS §-s 89 sätestatud asendusteenistuslastel kaitseväeteenistuslastega võrreldes vaid kaks eriõigust. Esimene eriõigus on väga konkreetne — vastavalt KtS § 89 lg.-le 2 on asendus­teenistuslased õigustatud keelduma laskmisvahendite, samuti muude inimese hävitamiseks või vaenlase kahjutuks tegemiseks mõeldud vahendite ja ainete hooldamisest ja käsitsemisest. Teine asendusteenistuslaste eriõigus on KtS §-s 89 lg.-s 1 sätestatud tõepoolest üldsõnaliselt: asendusteenistuskohustuste täit­mine ei tohi minna vastuolla asendusteenistuslaste usuliste ja kõlbeliste veendumus­tega. Kuid igal juhul on oluline rõhutada, et jutt on asendusteenis­tuses viibija eriõigusest ja mitte õigusest keelduda asendusteenistusest. Kassaator osundab põhjendatult mõisteaparaadi kasutamise lünklikkusele ja ebajärjekindlusele KtS-s. Nii näiteks sätestatakse KtS § 8 lg.-s 1, et kaitseväe­lased on tegevteenistuses olevad kodanikud, samal ajal kui KtS §-s 4 on kaitse­väeteenistus jagatud tegevteenistuseks ja teenistuseks reservis. Küsitav on ka KtS § 10 lg.-s 1 sätestatu: kui kaitseväeteenistus hõlmab ka reservteenistust, nii nagu see on sätestatud KtS §-s 4, peaks asendusteenistust olema võimalik kohaldada ka reservteenistusest keeldujaile. Samas nähtub KtS kaheksandast peatükist, et reservi arvamisest ei ole võimalik keelduda. Ühe põhiseaduse järgse seaduse — KtS-i terminoloogiline ebajärjekindlus ei saa aga kummutada põhiseadusest lähtuvat ainuvõimalikku õiguslikku arusaama, et põhiseaduse §-s 124 on sätestatud kutsealustele kohustuslik kaitseväeteenistus või asendusteenistus, et nende mõlema alternatiivse kohustuse täitmine on tagatud muuhulgas ka kriminaalõiguslikult ja et KrK § 781 lg. 2 kohaselt hõlmab tegevteenistus ka asendusteenistust, sest muidu poleks tagatud põhiseaduse §-s 12 sätestatud õigus võrdsusele seaduse ees muuhulgas ka sõltumata usutunnis­tusest. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p.-st 1, Riigikohtu kriminaal­kolleegium otsustas: 1. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 1996. a. otsus K. P. süüditunnistamises KrK § 781 lg. 2 järgi jätta muutmata. 2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub 27. augustil 1996. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Eerik KERGANDBERG Jüri RÄTSEP