Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-74-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 1996. a. kohtuotsus J. S.-i süüdistusasjas KrK § 207 lg. 1 järgi — RT III, 1996, 23, 303

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 18. juunil 1996. a. 3-1-1-74-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja J. S.-i süüdistuses KrK § 207 lg. 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu J. S., tema kaitsja vandeadvokaat Raul Oberg ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. J. S. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 207 lg. 1 järgi selles, et ta 1992. a. suvel omandas Minskis ilma vastava loata tuvastamata isikult laskekõlbliku tulirelva — karabiini TOZ-17-01 ja hoidis seda oma elukohas Pärnu maakonnas Rabakülas. 18. oktoobril 1995. a. tulistas J. S. sellest relvast Pärnu-Paide maantee äärses metsas. Laskemoona lõppedes pani ta relva sõiduauto pagasi­ruumi, kust see 18. oktoobril 1995. a. kella 16.00 paiku politseinike poolt leiti ja ära võeti. Pärnu Maakohtu 15. veebruari 1996. a. otsusega mõisteti J. S. süüdistuses KrK § 207 lg. 1 järgi õigeks. Kriminaalasjas kogutud tõendite alusel jõudis maakohus järeldusele, et J. S. andis vabatahtlikult ära tema juures ilma vastava loata hoitud tulirelva ning tulenevalt eespool kirjeldatud sündmuste toimumise ajal kehtinud seadusest, tuleb J. S. kriminaalvastutusest vabastada. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Pärnu prokurör Ly Tartu. Prokurör taotles maakohtu otsuse tühistamist ning J. S.-i süüdi­mõistmist KrK § 207 lg. 1 järgi. Apellant leidis, et maakohtu otsuses sisalduvad järeldused ei vasta fakti­listele asjaoludele. Kohtualuse õigeksmõistmisel ei ole maakohus arvestanud tõendeid kogumis ning on lugenud usaldusväärseks vaid J. S.-i poolt antud ütlused. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 1996. a. otsusega tühistati Pärnu Maakohtu 15. veebruari 1996. a. otsus ning J. S. mõisteti süüdi KrK § 207 lg. 1 järgi ja karistati rahatrahviga 50 päevamäära, s.o. 750 krooni ulatuses. Kohtukolleegium leidis vastupidiselt maakohtule, et J. S. ei andnud relva ära vabatahtlikult. Kohtualune oli seda relva hoidnud ilma vastava loata enda juures juba kolm aastat ning loobus sellest alles pärast seda, kui politsei oli ta kinni pidanud ning võis eeldada, et politsei leiab relva. Ringkonnakohus ei pidanud usaldusväärseks J. S.-i ütlusi selle kohta, et ta soovis vahetult peale metsas tulistamist relva politseisse viia. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 1996. a. otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat R. Oberg. Kassaator palub kaebuses Tallinna Ringkonnakohtu otsus tühistada ning saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks. Kassaator leiab, et ringkonnakohus pole oma otsuse tegemisel arvestanud kõiki faktilisi asjaolusid ning kriminaalasjas kogutud tõendeid. Tõendite hinda­misel tekkinud kahtluste korral tulnuks need tõlgendada kohtualuse kasuks. Kassaator on seisukohal, et puuduvad tõendid selle kohta, et kohtualune ei soovinud relva legaliseerida. Samuti on põhjendamatu ringkonnakohtu väide, et kohtualune sattus sundolukorda, kus oli sunnitud relva ise ära andma. Kohtuistungil esitatud seletustes taotlesid süüdimõistetu J. S. ja tema kaitsja vandeadvokaat R. Oberg Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 1996. a. otsuse tühistamist. Prokurör taotles oma seletuses ringkonna­kohtu otsuse muutmata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, tuvastas: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses on analüüsitud kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kohus on hinnanud neid vastavalt KrMK § 50 lg.-le 1 kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Ringkonnakohus on teinud nende tõendite pinnalt põhjendatud järelduse J. S.-i süü jt. tõendamiseseme asjaolude tõendatuse kohta. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonna­kohtu seisukohaga, et puudus alus J. S.-i kriminaalvastutusest vabastamiseks KrK § 207 lg. 2 tunnustel, sest ei leidnud tõendamist tema poolt ilma vastava loata hoitud tulirelva vabatahtlik äraandmine. Tulirelva ebaseaduslik hoidja ei vabane kriminaalvastutusest seoses selle vabatahtlikult väljaandmisega, kui ta oli sunnitud relva ära andma kujunenud situatsiooni tõttu. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud ringkonnakohtu otsuses kriminaalmenetluse seaduse olulisi rikkumisi, kohtuotsuses sisalduvate kohtu järelduste mittevastavust faktilistele asjaoludelel ega kriminaalseaduse ebaõiget kohaldamist. Juhindudes AKKS § 63 p.-st 1 ja § 65 lg.-st 3, Riigikohtu kriminaal­kolleegium otsustas: 1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 1996. a. otsus J. S.-i süüdistuasjas jätta muutmata. 2. Kaitsja kassatsioonkaebus jätta rahuldamta. Kohtuotsus jõustub 18. juunil 1996. a. ja ei kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Herbert LINDMÄE Liikmed Eerik KERGANDBERG Peeter VAHER