Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-19-96 Riigikohtu halduskolleegiumi 31. mai 1996. a. määrus Tartu Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse läbivaatamine kohaliku omavalitsuse volikogu poolt eluruumi erastamisele mittekuuluvaks tunnistamise asjas — RT III, 1996, 22, 299

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 31. mail 1996. a. 3-3-1-19-96 Tartu Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse läbivaatamine kohaliku omavalit­suse volikogu poolt eluruumi erastamisele mittekuuluvaks tunnistamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas 30. mail 1996. a. avalikul kohtuistungil läbi Tartu Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu 4. märtsi 1996. a. otsusele haldusasjas nr. II-3-6/96. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Tartu Linnavalitsuse esindaja Jüri Mölder ja R. N. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Sotsiaalset abi vajavate eakate inimeste elamistingimuste parandamiseks tunnistas Tartu Linnavolikogu 3. juuni 1993. a. otsusega nr. 363 eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 8 alusel Tartus Mõisavahe t. 67 ja Kalda tee 40 asuvad elamud sotsiaalset abi vajavate eakate inimeste elamuteks ja erastamisele mittekuuluvateks. 22. veebruaril 1995. a. esitas R. N. Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada Tartu Linnavolikogu 3. juuni 1993. a. otsus nr. 363 seadusevas­taseks Mõisavahe t. 67 asuva elamu osas. Kaebuse esitaja väitis, et Tartu Linnavolikogu, tunnistades Mõisavahe t. 67 asuva elamu erastamisele mittekuu­luvaks, rikkus tema õigust erastada selles majas asuv korter nr. 13, mida ta koos abikaasaga kasutab 24. mail 1993. a. Tartu Linna Elamujaoskonnaga nr. 9 sõlmitud eluruumi üürilepingu alusel. Üürileping sõlmiti eritingimusteta viieks aastaks. Tartu Halduskohtu 28. septembri 1995. a. otsusega haldusasjas nr. 3-75/95 jäeti R. N.-i kaebus rahuldamata. Tartu Halduskohus leidis, et Tartu Linnavoli­kogu 3. juuni 1993. a. otsus nr. 363 on seaduslik ja kooskõlas 6. juunil 1993. a. vastu võetud eluruumide erastamise seaduse §-ga 3 lg. 8, mis sätestas, et linnade ja valdade omavalitsuste volikogud võivad kindlaks määrata erastamisele mittekuuluvad elamud või piirkonnad, milles asuvaid eluruume ei erastata seoses nende lammutamise, rekonstrueerimise, edasise kasutamisega üürimajadena või muudel mõjuvatel põhjustel. Tartu Linnavolikogu pidas vajalikuks parandada sotsiaalset abi vajavate eakate inimeste elamistingimusi ja otsustas seepärast jätta osa elamufondist erastamata. Linnavolikogu ei ületanud oma pädevust ega rikkunud seadust. Tartu Halduskohtu 28. septembri 1995. a. otsusele esitas R. N. apellatsioon­kaebuse, milles palus kohtuotsus tühistada ja teha uus otsus ning rahuldada tema kaebus. Apellant väitis, et kohus jättis eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 8 tõlgendamisel kõrvale asja eetilise ja sisulise külje. Kohaliku omavalitsuse volikogu kaevatava otsusega represseeriti üht osa vanureist. Samuti leidis apellant, et volikogu otsusega rikuti tema üürilepingust tulenevaid õigusi. Tartu Ringkonnakohtu 4. märtsi 1996. a. otsusega rahuldati apellatsioon­kaebus, tühistati Tartu Halduskohtu 28. septembri 1995. a. otsus ning tehti uus otsus, tunnistades Tartu Linnavolikogu 3. juuni 1993. a. otsuse nr. 363 seadusevastaseks osas, millega tunnistati Tartus Mõisavahe t. 67 asuv elamu sotsiaalset abi vajavate eakate inimeste elamuks ja erastamisele mittekuuluvaks selles elamus asuva R. N.-i poolt kasutatava korteri nr. 13 osas. Samuti tehti Tartu Linnavolikogule ettepanek asi nimetatud eluruumi osas uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus. Ringkonnakohus leidis, et Tartu Linnavolikogu, tunnistades kaevatava otsusega Mõisavahe t. 67 asuva elamu tervikuna sotsiaalset abi vajavate vanurite elamuks ja erastamisele mittekuuluvaks, jättis tähelepanuta asjaolu, et R. N. kasutab selles elamus asuvat korterit nr. 13 üürilepingu alusel. Asja materjalidest ja eluruumi üürilepingust ei nähtu, et R. N. oleks Mõisavahe t. 67 korterisse 13 majutatud sotsiaalset abi vajava vanurina. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt oleks olnud Tartu Linnavolikogu 3. juuni 1993. a. otsus nr. 363 põhjendatud, kui kaebuse esitaja «olnuks majutatud elamusse sotsiaalset abi vajava vanurina või paigutatud sinna mitte eluruumi üürilepingu, vaid muul õiguslikul alusel». Ringkonnakohus leidis, et R. N. on üürilepingu alusel kasutatava eluruumi üürnikuna eluruumide erastamise seaduse § 4 lg. 1 järgi eluruumi erastamise õigustatud subjekt ning et Tartu Linnavolikogu on kaevatava otsusega kaebuse esitajalt ära võtnud seadusest tuleneva õiguse eluruumi erastada. Tartu Ringkonnakohtu 3. aprilli 1996. a. määrusega samas asjas parandati Tartu Ringkonnakohtu 4. märtsi 1996. a. otsuses esinev ilmne kirjaviga asja kohtuistungil arutamise kuupäeva osas. 4. aprillil 1996. a. esitas Tartu Linnavolikogu esindaja Tartu Linnavalitsus kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu 4. märtsi 1996. a. otsus, teha uus otsus ja jätta R. N.-i kaebus rahuldamata. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu otsus on ebaseaduslik järgmistel motiividel: 1. Eluruumide erastamise seadusega on kohaliku omavalitsuse volikogule antud õigus kindlaks määrata erastamisele mittekuuluvad eluruumid, sõltumata sellest, kas neid eluruume kasutatakse üürilepingu alusel või teistel õiguslikel alustel. Tartu Ringkonnakohtu otsusest aga järeldub, et volikogu saab erastamisele mittekuuluvaks tunnistada ainult asustamata eluruume või eluruume, mida kasutatakse õigusliku aluseta. 2. Tartu Linnavolikogu võttis kaevatud otsuse vastu ajal, mil kehtis veel eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 8 esialgne redaktsioon, mis ei võimal­danud tunnistada erastamisele mittekuuluvaks üksikut eluruumi. 3. Erastamisõigus ei kuulu eluruumi üürilepingu seadusjärgsete tingimuste hulka. See õigus ei teki ka üürilepingu poolte vahel sõlmitud kokkuleppest. 4. Tartu Ringkonnakohus ületas HKS §-s 3 sätestatud halduskohtu pädevust, sest käsitledes otsuses eluruumi üürilepingust tulenevaid õigusi, lahendas ta kaebuse, mis kuulus lahendamisele tsiviilkohtumenetluse korras. R. N.-i vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta Tartu Ringkonnakohtu 4. märtsi 1996. a. otsus muutmata. R. N. väidab, et ta ei ole sotsiaalhoolekande teenust Tartu Linnavalitsuselt palunud, vaid taotles korterit oma elamistingi­muste parandamise ja õigusvastaselt võõrandatud elamispinna asendamise eesmärgil. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: Põhjendatud on kassaatori väide, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme. 29. mail 1993. a. jõustunud eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 8 esialgses redaktsioonis kehtestas: «Linnade ja valdade omavalitsuste volikogud võivad kindlaks määrata erastamisele mittekuuluvad elamud või piirkonnad, milles asuvaid eluruume ei erastata seoses nende lammutamise, rekonstrueeri­mise, edasise kasutamisega üürimajadena või muudel mõjuvatel põhjustel. Nimetatud põhjused avalikustatakse volikogude poolt.» Sellest sättest järeldub, et linna ja valla omavalitsuse volikogu sai kindlaks määrata erastamisele mittekuuluvaks elamu tervikuna, sõltumata sellest, kas elamus oli asustamata eluruum, või ka üürilepingu alusel kasutatavaid eluruume. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et Tartu Linnavolikogul puudus seaduslik alus tunnistada Mõisavahe t. 67 asuv elamu tervikuna sotsiaalset abi vajavate vanurite elamuks, kuna R. N. kasutas selles korterit nr. 13 eluruumi üürilepingu alusel. Eesti Vabariigi elamuseaduse § 28 lg. 1 sätestab, et üürilepingu järgi kohustub eluruumi üürile andja andma teise isiku (üürniku) kasutusse eluruumi selles elamiseks kokkulepitud tähtaja jooksul ja tingimustel, üürnik aga kohustub kasutama üüritud eluruumi vastavalt otstarbele ja maksma üüri. Elamuseaduse üürilepingut reguleerivatest sätetest ei tulene üürniku eluruumi erastamise õigus. Elamujaoskonna nr. 9 ja R. N.-i poolt 24. mail 1993. a. sõlmitud eluruumi üürilepingu kohaselt andis üürileandja üürnik R. N.-i kasutusse eluruumi asukohaga Tartu Mõisavahe t. 67—13 tähtajaga viieks aastaks, s.o. kuni 24. maini 1998. a. Konkreetsest eluruumi üürilepingust ei tulene samuti üürniku õigus erastada üüritud eluruumi. Põhjendamatu on kassaatori väide, et ringkonnakohus rikkus asja menetlemisel HKS § 3. Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ning Tartu Ringkonnakohtu 4. märtsi 1996. a. otsus ja 3. aprilli 1996. a. määrus haldusasjas nr. II-3-6/96 tühistamisele. Juhindudes HKS §-dest 57 p. 2 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Rahuldada kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 4. märtsi 1996. a. otsus ja 3. aprilli 1996. a. määrus haldusasjas nr. II-3-6/96 ja saata asi uueks läbivaatami­seks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. 3. Tagastada Tartu Linnavalitsusele kassatsioonikautsjon 340 (kolmsada nelikümmend) krooni. Tõnu ANTON Hele-Kai REMMEL Harri SALMANN