Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-18-96 Riigikohtu halduskolleegiumi 31. mai 1996. a. määrus R. P. kassatsioonkaebuse läbivaatamine õigusliku aluseta antud haldusakti asjas — RT III, 1996, 22, 298

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 31. mail 1996. a. 3-3-1-18-96 R. P. kassatsioonkaebuse läbivaatamine õigusliku aluseta antud haldusakti asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas 30. mail 1996. a. avalikul kohtuistungil läbi R. P. kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. veeb­ruari 1996. a. otsusele haldusasjas nr. II-3-1/96. Protsessiosalistena võtsid istungist osa R. P., Tartu Linnavalitsuse esindaja Anu Öpik, I. R., O. K., E. M. ja A. P. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Tartus Tähtveres «Krunt nr. 71» C. R. Jakobsoni tn. nr. 18 suurusega 1233 m2 kinnistati üheksale kinnistusregistris nimetatud omanikule mõttelistes osades kinnisvara tervikust, s.o. 14/100, 13/100, 9/100, 12/100, 9/100, 13/100, 9/100, 9/100 ja 12/100, mis olid omandatud ostulepingute alusel. 1940. aastal need natsionaliseeriti. 9. märtsil 1995. a. andis Tartu Linnavalitsus korralduse nr. 259 «Majaval­duse Jakobsoni 18 kasutuskorra kinnitamine». Selles korralduses märgitakse, et majavaldus Jakobsoni tn. 18 on 69/100 mõttelises osas tagastatud omandi­reformi õigustatud subjektidele, 31/100 mõttelist osa jäetakse aga Tartu linna munitsipaalomandisse, kuna endiste kaasomanike ja nende pärijate poolt pole tagastamise või kompenseerimise avaldust esitatud. Samas nenditakse, et omandireformi käigus tagastati Tartu Linnavalitsuse 1. detsembri 1994. a. korraldustega nr. 1067, 1068, 1069, 1070, 1071 ja 1072 majavaldus C. R. Jakob­soni 18 koos päraldistega kuuele omandireformi õigustatud subjektile mõttelistes osades, s.o. S. K.-le 9/100, V.-M. S.-ile 12/100, R. K.-le 12/100, A. P.-le 14/100, I. R.-ile 9/100 ning E. L.-ile ja K. L.-ile 13/100, kokku 69/100. Selle korralduse p. 1 kohaselt otsustati anda õigusjärgsete omanike, selles punktis nimetatud isikute kasutusse tagastatavad korterid nr. 2, 3, 5, 6, 7 ja 8 kasuliku pinnaga vastavalt 89,1 m2, 109,6 m2, 108,5 m2, 94,7 m2, 125,3 m2 ja 132,4 m2, kokku 659,6 m2. Neljandal korrusel asuvad 1950-ndatel aastatel juurdeehitatud korterid nr. 10, 11, 12, 13, 14 ja 17 kasuliku pinnaga vastavalt 45,5 m2, 42,6 m2, 18,5 m2, 39,3 m2, 36,2 m2 ja 48,4 m2, kokku 230,5 m2 otsustati jätta õigusjärgsete omanike korteriühistu ühiskasutusse. Sama korralduse p. 2 kohaselt otsustati jätta munitsipaalomandisse korterid nr. 1, 4, 9, 15 ja 16 kasuliku pinnaga vastavalt 88,2 m2, 94,3 m2, 132,7 m2, 32,8 m2 ja 35,1 m2, kokku 383,1 m2. Nimetatud korralduse punktis 3 kohustati linnavarade osakonda ja õigusjärgseid omanikke sõlmima C. R. Jakobsoni 18 ruumide kasutuskorra leping. Nimetatud korralduse p. 4 kohaselt jõustus korraldus selle vastuvõtmise momendist. 7. aprillil 1995. a. esitas sama elamu neljandal korrusel korterit nr. 10 üürilepingu alusel kasutav R. P. sellele linnavalitsuse korraldusele kaebuse Tartu Halduskohtule, milles taotles nimetatud korralduse tühistamist. Kaebuse esitaja leidis, et: 1) korterid nr. 10, 11, 12, 13, 16 ja 17 on jäetud olematu korteriühistu ühisomandisse; 2) õigusjärgse omanikuta ja juurdeehitatud korterid on jagatud munitsipaal­omandisse jäävateks ja õigusjärgsete omanike olematu korteriühistu ühiskasu­tusse jäävateks vaid õigusjärgsete omanike ettepanekul suvalisel printsiibil, mis pole seadusega sätestatud; 3) korralduses on arvutuslik vastuolu, mille tulemusena on õigusjärgsetele omanikele antud kasulikku pinda reaalosadena rohkem 28,6 m2. 24. mail 1995. a. toimunud kohtuistungil leidis R. P., et tema õigusi on kaevatud korraldusega rikutud, kuna tema poolt üürilepingu alusel kasutatav korter tahetakse selle korraldusega anda korteriühistu omandisse, osa kortereid jäetakse aga munitsipaalomandisse. Kaebuse esitaja soovis, et neljandal korrusel asuv tema korter nr. 10 jääks munitsipaalomandisse. Tartu Halduskohtu 25. mai 1995. a. otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuses leiti, et majavalduse Jakobsoni 18 omanikeks on Tartu Linna­valitsus ja õigusjärgsed omanikud, kes on saavutanud kokkuleppe maja kasutuskorra suhtes vastavalt õigusjärgsete omanike taotlusele. Esitatud kaebusest ei nähtu, milliseid kaebaja õigusi on rikutud linnavalitsuse korraldu­sega. R. P.-l puuduvad volitused vaidlustada linnavalitsuse korraldust teiste korterite jätmise osas korteriühistu ühisomandisse. 2. juunil 1995. a. esitas R. P. Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu otsuse ja tagastada kaebus sisuliseks arutamiseks. Apellant leidis, et: 1) kaevatud linnavalitsuse korraldusega jäeti tema kui korteri nr. 10 üürnik ilma õigusest erastada see korter eluruumide erastamise seaduse alusel. See korter on ehitatud nõukogude ajal, pole kunagi kuulunud õigusjärgsetele omanikele ja peaks seetõttu kuuluma munitsipaalomandisse; 2) pole seadust, millega määrata kindlaks majavalduse kasutuskord juhtumil, kui osa ruumidest on munitsipaalomandis, osa aga on tagastatud õigusjärgsetele omanikele; 3) kohus on jätnud tähelepanuta korralduses oleva arvutusliku vastuolu, mille tulemusena on juurdeehitatud korteritest antud õigusjärgsetele omanikele reaalosadena suurem kasulik pind võrreldes nendele linnavalitsuse poolt tagastatud mõtteliste osadega. Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. veebruari 1996. a. otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja tühistati Tartu Halduskohtu 25. mai 1995. a. otsus ning lõpetati asja menetlus HKS § 19 lg. 5 alusel. Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium leidis, et 1. detsembri 1994. a. Tartu Linnavalitsuse korral­dustega tagastati Jakobsoni 18 mõttelistes osades õigusjärgsetele omanikele ja neid korraldusi vaidlustatud ei ole. Osa elamu mõttelisest osast jäi Tartu linna munitsipaalomandisse, mistõttu oli omanikel kooskõlas asjaõigusseaduse §-ga 72 lg. 1 õigus kokku leppida ühise asja valdamise ja kasutamise kord. Asjaõigus­seaduse see paragrahv ei sätesta, millises vormis peab kokkulepe olema sõlmitud. Nimetatud korraldusega otsustati kindlaks määrata Jakobsoni 18 korterite jaotus omanike vahel ja sätestati, et omanike vahel tuleb sõlmida ruumide kasutuskorra leping ning et nimetatud korraldusega andis Tartu Linnavalitsus kui kollegiaalne organ omapoolse aktsepti Jakobsoni 18 õigusjärg­sete omanike hoone kasutuskorra kindlaksmääramise ettepanekule. Kuna kaevatud korraldusest tulenevad omanike õigused ja kohustused AÕS mõttes, on antud kaebuse lahendamine seotud maa- ja linnakohtu pädevusse kuuluva tsiviilõigusliku vaidlusega ning menetlus haldusasjas kuulub lõpetamisele HKS § 19 lg. 5 alusel. R. P. esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Ringkonna­kohtu tsiviilkolleegiumi 26. veebruari 1996. a. otsus ja saata asi uueks läbivaata­miseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Kassaator leiab, et ring­konnakohus on vääralt kohaldanud HKS § 19 lg. 5. Tartu Linnavalitsuse kaevatud korraldus on haldusakt ja selle lahendamine kuulub HKS § 3 lg. 1 p. 1 alusel halduskohtu pädevusse. Tartu linn on avalik-õiguslik juriidiline isik, kes antud korraldusega ei osalenud omanikuna tsiviilõiguslikes suhetes. See korraldus ei ole ka aktsept tsiviilõiguslikule lepingule, sest korralduse p. 3 kohaselt peavad linnavarade osakond ja õigusjärgsed omanikud sõlmima Jakobsoni 18 ruumide kasutuskorra lepingu. Kassaator leiab, et Tartu Linna­valitsuse kaevatud korraldus rikub tema kui üürniku õigust erastada oma korter. Tema kasutada olev korter nr. 10 ei ole õigusvastaselt võõrandatud eluruum, see on hiljem neljandale korrusele juurde ehitatud. Selle korteri andmine linnavalit­suse korraldusega õigusjärgsete omanike korteriühistu ühiskasutusse ei ole õige. Linnavalitsuse korralduse andmise ajal ja ka kaebuse esitamise ajal ei olnud loodud korteriühistut, mistõttu linnavalitsus on andnud varalisi õigusi olematule subjektile. Kassaator on seisukohal, et seni kuni temaga sõlmitud üürileping ei ole lõppenud, ei saa tema korterit anda teise isiku kasutusse. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosaliste seletused, Riigikohtu halduskolleegium leidis: 1. Tartu Linnavalitsus andis 9. märtsil 1995. a. korralduse nr. 259 «Majavalduse Jakobsoni 18 kasutuskorra kinnitamine», milles märgitakse, et omandireformi õigustatud subjektidele on tagastatud majavaldus Jakobsoni 18 69/100 mõttelistes osades. 31/100 mõttelist osa jäetakse aga munitsipaaloman­disse põhjusel, et endised kaasomanikud ja nende pärijad ei ole tagastamise või kompenseerimise avaldust esitanud. Nimetatud korralduse p. 1 ja 2 kohaselt jäetakse osa kortereid, sh. hiljem juurdeehitatud korter nr. 10 õigusjärgsete omanike korteriühistu ühiskasutusse, osa kortereid jäetakse aga munitsipaal­omandisse. Tartu Linnavalitsuse 9. märtsi 1995. a. korralduses nr. 259 ei ole ära näidatud selle andmise juriidilist alust. Linnavalitsuse korraldus on haldusakt, mis peab olema kontrollitav. Et haldusakt oleks kontrollitav, peab ta olema motiveeritud ja sisaldama viidet konkreetsele seadusesättele. Sellise õigusliku aluse puudumisel on haldusakt ebaseaduslik. Ringkonnakohtu otsuses on leitud, et vaidlustatud korralduse andmise aluseks oli asjaõigusseaduse § 72 lg. 1, kuid nimetatud korralduses endas sellist alust märgitud ei ole. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 p. 6 ja Tartu linna põhimääruse § 19 p. 1.5 kohaselt on volikogu ainupädevuses munitsipaalomandi valdamise, kasutamise ja käsutamise korra kehtestamine. Tartu Linnavolikogu 19. jaanuari 1995. a. määrusega nr. 50 on kinnitatud Tartu linnavara eeskiri (RTL 1995, 32, lk. 1099), mis sätestab Tartu linna omandis oleva linnavara valdamise, kasutamise, kasutusse andmise, võõrandamise, koormamise ja muul viisil käsutamise korra. Kohtud ei ole kontrollinud, kas linnavalitsuse nimetatud korraldus on kooskõlas Tartu linna põhimäärusega ja Tartu linnavara eeskirjaga. 2. Halduskohtusse pöördumise aluseks on kaebaja õiguste tegelik või väidetav rikkumine. Halduskohus peab tuvastama, kas ja kuidas kaevatav akt rikub kaebuse esitaja õigusi. Kaebus esitati põhjusel, et Tartu Linnavalitsuse nimetatud korraldus rikub R. P. kui üürniku õigust eluruumide erastamise seaduse alusel erastada Jakobsoni 18 hiljem juurdeehitatud korter nr. 10, sest korralduse p. 2 kohaselt jäeti munitsipaalomandisse viis korterit, nende hulgas ei ole aga korterit nr. 10. Korter nr. 10 anti 9. märtsi 1995. a. korralduse punktide 1 ja 4 alusel olematu korteriühistu ühiskasutusse. Omandireformi aluste seaduse § 33 ja 34 ning eluruumide erastamise seaduse § 3 ja 4 sätestavad erastamise objektid ning subjektid. Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 1, lg. 4 p. 1 ja lg. 8 ning § 4 lg. 1 kohaselt on eluruumi erastamise objektiks korter koos sellele vastava muu osaga elamust, mis on kohaliku omavalitsuse omandis. Erastamisele kuuluvad ka üürilepingu alusel kasutatavad eluruumid. Linnavolikogu võib aga kindlaks määrata eluruumid, mida ei erastata seoses nende lammutamise, rekonstrueerimise, edasise kasutamisega üürilepingu alusel või muul põhjusel, millised avalikustab volikogu. Eluruumi erastamise subjektiks võib olla üürilepingu alusel kasutatava eluruumi üürnik. Kohtud ei ole kontrollinud, kas kaevatud korraldusega rikuti kaebuse esitaja väidetavat õigust erastada oma eluruum eluruumide erastamise seaduse alusel. 3. Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. veebruari 1996. a. otsusega lõpetati menetlus antud haldusasjas halduskohtumenetluse seadustiku § 19 lg. 5 alusel põhjusel, et kaebus ei kuulu halduskohtu pädevusse, kuna ta on seotud maa- või linnakohtu pädevusse kuuluva tsiviilõigusliku vaidlusega. Tartu Linnavalitsuse kaevatud korraldusest tulenevad asjaõigusseaduse §-st 72 lg. 1 alusel kaasomanike õigused ja kohustused ühise asja valdamisel ja kasutamisel. Linnavalitsus kui kollegiaalne organ andis selle korralduse ja omapoolse aktsepti Jakobsoni 18 õigusjärgsete omanike hoone kasutuskorra kindlaksmääramise ettepanekule. Vastavalt HKS §-dele 3 lg. 1 p. 1 ja 4 lg. 1 p. 4 kuulub halduskohtu pädevusse kaebuste lahendamine kohaliku omavalitsuse täitevorgani õigusakti peale. R. P. esitas kaebuse Tartu Linnavalitsuse korraldusele. Seega kuulub kaebus halduskohtu pädevusse. HKS § 3 lg. 2 p. 1 mõtte kohaselt ei kuulu halduskohtu pädevusse HKS §-s 4 lg. 1 nimetatud organi, asutuse ja ametiisiku õigusakti või toimingu peale esitatud kaebuste lahendamine üksnes juhul, kui see õigusakt või toiming on tsiviil-, perekonna- või tööõiguslik. TKS § 1 lg. 1 ja 2 kohaselt on tsiviil-, perekonna- ja tööõigussuhetest tekkinud vaidlused tsiviilasjad, mida lahendavad maa- ja linnakohtud. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on Tartu Linnavalitsus tagastanud 1. detsembril 1994. a. korraldustega Jakobsoni 18 mõttelistes osades õigusjärg­setele omanikele ja kaasomanikel oli õigus kokku leppida ühise asja valdamise ja kasutamise kord. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a. määrusega nr. 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktide 39, 41, 42 ja 48 kohaselt on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise aluseks kohaliku omavalitsuse täitevorgani korraldus vara tagastamise kohta ja selline vara tagastatakse üldjuhul vara üleandmise aktiga. Seejuures omandiõigus tagastatud varale läheb vara õigustatud subjektidele üle üldjuhul vara üleand­mise akti allakirjutamise päevast, kui vara tagastamise korralduses või üleandmise aktis pole ette nähtud teisiti. Kohtutoimikutes aga puuduvad Tartu Linnavalitsuse viidatud korraldused ja vara üleandmise aktid, mis tõendaksid vara tagastamist ja omandiõiguse üleminekut. Samuti ei nähtu kohtutoimikutest, et majavaldus C. R. Jakobsoni 18 on kaasomandis. Seega on ringkonnakohus alusetult kohaldanud asjaõigussea­duse § 72 lg. 1. Tartu Ringkonnakohtu järeldus, et antud kaebus ei kuulu halduskohtu pädevusse, kuna ta on seotud maa- või linnakohtu pädevusse kuuluva tsiviil­õigusliku vaidlusega, ei ole õige. 4. Kaebuse esitaja taotlus tühistada Tartu Linnavalitsuse kaevatud korraldus ei ole kooskõlas halduskohtumenetluse seadustiku sätetega. Halduskohtu­menetluse seadustik ei anna halduskohtule õigust tunnistada haldusakte kehtetuks või neid tühistada. HKS § 20 kohaselt on halduskohus pädev tunnistama haldusakte üksnes seadusevastaseks ja tegema akti andnud organile ettepaneku asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus. Halduskohus saab tunnistada haldusakte kehtetuks või neid tühistada vaid siis, kui selline õigus antakse eriseadusega, näiteks maksukorralduse seadusega. Kohtud ei ole sellele tähelepanu pööranud. Nendel põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele. Tartu Ringkon­nakohtu tsiviilkolleegiumi 26. veebruari 1996. a. otsus haldusasjas nr. II-3-1/96 kuulub tühistamisele. Juhindudes HKS §-dest 50, 57 p. 2 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Rahuldada kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. veebruari 1996. a. otsus haldusasjas nr. II-3-1/96 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. 3. Tagastada R. P.-le kassatsioonikautsjon 340 (kolmsada neliküm­mend) krooni. Määrus jõustub 10. juunil 1996. a. teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Hele-Kai REMMEL Harri SALMANN