EE
Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-72-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 1996. a. kohtuotsus J. R.-i süüdistusasjas KrK § 161¹ järgi — RT III, 1996, 21, 285
Statutory Text (1 Articles)
RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 11. juunil 1996. a. 3-1-1-72-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja J. R.-i süüdistuses KrK § 1611 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu J. R., tema kaitsja vandeadvokaat Avo Greebe ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. J. R. oli kohtu alla antud süüdistatuna KrK § 1611 järgi selles, et ta ametiisikuna — Riigi Politseiameti Liikluspolitse Büroo Viru Regiooni inspektorina — viibides 16. detsembril 1994. a. kella 23.30 ajal seoses tööülesannete täitmisega Ida-Viru maakonnas Tudulinna alevikus, lõi käega sõiduteel seisvat K. V.-d ning tõukas ja seejärel lõi jalaga läheduses seisvat A. P.-d. Ida-Viru Maakohtu 6. veebruari 1996. a. otsusega mõisteti J. R. KrK § 1611 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Ida-Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kannatanu K. V. ja apellatsioonprotesti Ida-Viru Prokuratuuri abiprokurör Helen Hiiemäe. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 1996. a. otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu 6. veebruari 1996. a. otsus ning J. R. tunnistati süüdi KrK § 1611 järgi, teda karistati üheaastase vabadusekaotusega ja ta vabastati KrK § 47 alusel üheaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kõikide tunnistajate ütlusi nende kogumis hinnates on tõendatud, et J. R., viibides politseinikuna oma ametiülesannete täitmisel, tarvitas alusetult vägivalda K. V. ja A. P. suhtes. Ringkonnakohus leidis, et lahknevused tunnistajate ütluste üksikutes detailides on tingitud J. R.-i löökide kiirusest, ebapiisavast valgusest ning tunnistajate erinevast paiknemisest sündmuskohal. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 1996. a. otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu J. R.-i kaitsja vandeadvokaat Avo Greebe. A. Greebe taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist kokkuvõtva põhjendusega, et ringkonnakohtu otsus ei vasta faktilistele asjaoludele ja ei ole põhjendatud. Kaitsja osundab järgmistele väidetavatele õiguserikkumistele kriminaalasja menetlemisel: 1. Ringkonnakohtu otsuse tegemisel on rikutud süütuse presumptsiooni ja tõlgendatud kahtlustusi kohtualuse kahjuks. Kassaatori arvates ei ole kohus motiveerinud nende tunnistajate ütluste kõrvalejätmist, millele tugines maakohus õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel. Seega ei ole kassaatori arvates ringkonnakohtu otsuse tegemisel arvestatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. jaanuari 1996. a. otsuses S. S.-i süüdistusasjas väljendatud seisukohta. 2. Arusaamatu on see, et ringkonnakohtu otsuses on tuginetud A. P. poolt antud ütlustele, sest toimiku materjalidest nähtuvalt on A. P. keeldunud alla kirjutamast tema kannatanuks tunnistamise määrusele. 3. Ringkonnakohtu otsuse kirjeldav-motiveerivas osas ei ole vaidlustatud maakohtu otsuses esitatud seisukohti ei ohu- või turvatsooni loomisest politseitöötajate poolt ega politseinike seaduspärast käitumist selles tsoonis tulenevalt politseiseaduse § 14 lg.-st 9. Kannatanu K. V. rõhutab kassatsioonkaebusele esitatud vastuväidetes, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud. Riigikohtu istungil esitatud seletustes taotlesid süüdimõistetu J. R. ja tema kaitsja vandeadvokaat A. Greebe Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 1996. a. otsuse tühistamist. Prokurör taotles oma seletuses ringkonnakohtu nimetatud otsuse muutmata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis: Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 1996. a. otsus on põhjendatud ega kuulu tühistamisele. Kohtuotsuses sisalduvate kohtu järelduste mittevastavus faktilistele asjaoludele on vastavalt AKKS § 31 p.-le 2 ja § 64 p.-le 1 küll kohtuotsuse nii apellatsiooni- kui ka kassatsioonikorras tühistamise alus, kuid selle aluse sisu on apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses siiski erinev. Vastavalt AKKS § 39 lg.-le 1 saab ringkonnakohtu otsust kasseerida vaid seoses õiguserikkumisega — kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega. Sellest tuleneb, et ka kõik AKKS §-s 64 sätestatud kohtuotsuse kassatsioonikorras tühistamise alused peavad seonduma kas kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega. Sellest tulenevalt saab Riigikohus kassatsioonikorras tühistada ringkonnakohtu otsuse vastavalt AKKS § 64 p.-le 1 vaid siis, kui on tegemist kohtu õiguslike järelduste mittevastavusega faktilistele asjaoludele — kui näiteks tegu on kriminaalõiguslikult ebaõigesti kvalifitseeritud. Samas saab mingi ringkonnakohtu järeldusena esitatud hinnang tõendamiseseme asjaolude tuvastatuse kohta olla kohtuotsuse kassatsioonikorras tühistamise alus vaid AKKS § 39 lg. 3 p.-s 7 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tuvastamisel — siis, kui ringkonnakohtu otsuses puuduvad sellise hinnangu motiivid. Ka kassaatori poolt osundatud Riigikohtu 30. jaanuari 1996. a. otsuses S. S.-i süüdistusasjas rõhutatakse, et ringkonnakohtu otsus kuulub kassatsioonikorras tühistamisele siis, kui selles ei motiveerita, miks ringkonnakohus hindab tõendeid esimese astme kohtust erinevalt. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 1996. a. otsus sisaldab tõendite hindamise ja ümberhindamise motiive. Nii on ringkonnakohtu otsuses põhjendatud K. V., A. P., A. P., A. L.-i, R. T., R. S.-i, A. L.-i, H. E. ja K. N.-i ütluste usaldusväärsust nii iseseisvate tõenditena kui ka nende kogumis. Samuti on ringkonnakohtu otsuses osundatud M. L.-i ütluste vastuolulisusele. Arvestades seda, et vastavalt KrMK §-le 40 ei seata juhtudel, mil ei ole tegemist erasüüdistusasjadega, isiku kriminaamenetluses kannatanuks tunnistamist sõltuvusse ei isiku tahtest ega ka mitte tema allkirjast kannatanuks tunnistamise määruses, on Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 1996. a. otsuses põhjendatult tuginetud ka kannatanu A. P. ütlustele. Kassaator väidab, et ringkonnakohtu otsuses ei ole vaidlustatud maakohtu seisukohti ei ohu- või turvatsooni loomisest politseitöötajate poolt ega politseinike seaduspärast käitumist selles tsoonis tulenevalt politseiseaduse § 14 lg.-st 9. Samas ei nähtu Ida-Viru Maakohtu 6. veebruari 1996. a. otsusest, et maakohus oleks lugenud tõendatuks sellise tsooni moodustamise. Nii märgitakse maakohtu otsuses, et politsei oli sunnitud moodustama umbes 10 meetri piirides ohu- ja turvatsooni, et termin «ohu- ja turvatsoon» oli kirjas juba inspektorite ettekannetes ja sellest teatati kogunenud rahvale. Edasiselt aga rõhutatakse maakohtu otsuses, et J. R.-i sõnade kohaselt ei tulnud ohu- ja turvatsooni moodustamisest midagi eriti välja (tl. 176). Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et kuna ohu- ja turvatsoonis on lubatav põhiõiguste ja -vabaduste piiramine, peavad selle moodustamise tingimused ja kord olema seaduses täpselt reguleeritud. Käesoleval ajal selline regulatsioon puudub. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p.-st 1 ja 65 lg.-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 1996. a. otsus J. R.-i süüdistuses KrK§ 1611 järgi jätta muutmata. 2. Vandeadvokaat Avo Greebe kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub 11. juunil 1996. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Herbert LINDMÄE Liikmed Eerik KERGANDBERG Peeter VAHER