Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-74-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. mai 1996. a. määrus D. L.-i avalduses juriidilise fakti tuvastamiseks — RT III, 1996, 20, 281

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 30. mail 1996. a. 3-2-1-74-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laar­maa ja T. Vernik vaatas läbi avalikul kohtuistungil 20. mail 1996. a. D. L.-i esindaja vandeadvokaat Viktor Kaasiku erikaebuse Tallinna Ring­konnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. veebruari 1996. a. määrusele menetluse lõpetamiseks D. L.-i avalduses juriidilise fakti tuvastamiseks. M. L. (sünd. 26. aprillil 1883. a.) vabastati Eesti kodakondsusest arvates 28. veebruarist 1940. a. Vabariigi Valitsuse 14. märtsi 1940. a. otsusega. 1940. aastal kehtinud kodakondsuse seaduse § 21 kohaselt jõustus kodakond­susest vabastamise otsus päeval, mil kodakondsusest vabaneja esitas tõendi, et ta on teise riigi kodakondsusesse vastu võetud ja kodakondsusest vabanejale anti välja sellekohane tunnistus. Harju Maakohtule esitatud avalduses palus M. L.-i tütar D. L. tuvastada juriidilise fakti, et tema isa M. L. oli 16. juunil 1940. a. Eesti kodakondsuses. Juriidilise fakti tuvastamist vajas avaldaja seoses õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamise, kompenseerimise ja asendamisega. Harju Maakohtu 12. detsembri 1995. a. määrusega lõpetati asjas menetlus, kuna asi ei kuulu kohtu pädevusse. Kohus leidis, et kodakondsuses olemist teatud ajahetkel ei saa käsitleda juriidilise faktina, mida oleks võimalik tuvastada kohtu kaudu. Kodakondsusesse kuulumine tuleneb antud ajahetkel kehtinud seadusest. Avalduses juriidilise fakti tuvastamiseks palutakse õigusliku hinnangu andmist M. L.-i kodakondsusesse kuulumise kohta, mis ei ole juriidiline fakt TsKS § 255 tähenduses ja kohus ei ole pädev andma sellele hinnangut erimenet­luses. Hinnangu M. L.-i kodakondsusesse kuulumise kohta peab andma õigus­vastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjon. Tallinna Ringkonnakohtu 15. veebruari 1996. a. määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata. Apellatsioonikohus leidis, et tsiviilkohus ei tuvasta erimenet­luses juriidilise tähtsusega fakte, kui nende tuvastamiseks on ette nähtud eri­kord (TsKS § 255 lg. 2 p. 6). Avaldaja taotles juriidilise fakti tuvastamist omandi­reformi õigustatud subjektiks tunnistamiseks. Avalduses varade tagas­tamise vastavale komisjonile saab tugineda sellele, et avaldaja isa ei ole esitanud dokumente Saksa riigi kodanikuks vastuvõtmise kohta. Vaidluse korral saab avaldaja kaevata komisjoni otsuse peale halduskohtusse (HKMS § 3). Õigusvas­taselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p. 18 kohaselt tuleb avalduste läbivaatamisel ja tõendite hindamisel muuhulgas kindlaks teha, kas õigusvastaselt võõrandatud vara omanikul oli 16. juunil 1940. a. Eesti kodakond­sus. Seega on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonide pädevuses kodakondsuse kindlakstegemine. Erikaebuses palus avaldaja esindaja apellatsioonikohtu määruse tühistada. Kodakondsus on klassikaline juriidiline fakt, millest sõltub, kas isik on teatud õiguste ja kohustuste kandja või mitte. Kodakondsusesse kuulumise fakti tuvas­tamiseks ei ole teistsugust korda, kui erimenetlus. Valitsuse määrusega kinni­tatud «Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord» on seadusest alamalseisev akt, millega ei saa kõrvaldada isikule seadusega tagatud õigusi. Eeltoodud korra kohaselt on isikul õigus pöörduda faktide tõendamiseks kohtu poole. Kohtus on avaldajale tagatud õigus osaleda asja arutamisel ja esitada vajalikke tõendeid, mis ei ole komisjoni istungil võimalik. Apellatsioonikohus on ebaõigesti leidnud, et kodakondsuse küsimuse lahenda­mine on komisjonide ülesanne ja komisjoni otsusele saab kaevata haldus­kohtusse. Apellatsioonikohus on vääralt kohaldanud TsKS § 255 lg. 2 p. 6 sätteid. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu määruse tühistamiseks puudub alus. TsKS § 255 lg. 1 ja 2 p. 6 kohaselt tuvastab kohus juriidilisi fakte, millest sõltub isiku isikliku või varalise õiguse tekkimine, muutumine või lõppemine, kui seaduses ei ole ette nähtud teistsugust korda nende tuvastamiseks. TsÜS § 58 kohaselt tekivad tsiviilõigused ja kohustused seaduses sätestatud sündmus­test, tehingutest ja muudest õigustoimingutest, samuti õigusvastastest tegudest. Kodakondsus ehk riigi kodanikuks olemine on isiku ja riigi vaheline õiguslik side, millega määratakse isiku kuulumine riiki ja allumine seal kehtivale õigus­korrale. Kodakondsus toob endaga kaasa isiku põhiõigused ja -kohustused teatud riigis. Isiku kodakondsus teatud ajahetkel ei ole sündmus, tehing ega toiming, mis saaks olla tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise aluseks. Seega ei saa kodakondsust tuvastada juriidilise faktina, millest sõltub isiku isikliku või varalise õiguse tekkimine, muutumine või lõppemine. Teisiti öeldes — koda­kondsus kui riigi ja isiku vaheline side ei ole aluseks isiku isikliku või varalise õiguse tekkimisele, muutumisele või lõppemisele. Tsiviilõiguste tekkimise aluseks on seaduses sätestatud sündmused, tehingud ja õigustoi­mingud. Käesolevas asjas on selliseks seaduseks omandireformi aluste seadus. Maakohus on märkinud õigesti, et kodakondsusesse kuulumine ei ole juriidiline fakt TsKS § 255 tähen­duses. Apellatsioonikohus on õigesti selgitanud omandi­reformi aluste seadusest tulenevaid tingimusi ja korda nende sündmuste, tehingute, õigustoi­mingute, samuti õigusvastaste tegude kindlakstegemiseks, mis avaldaja isale looks õiguse olla omandireformi õigustatud subjekt koos sellest tulenevate õigustega. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium määras: Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. veebruari 1996. a. määrus ja erikaebus rahuldamata. Eesistuja J. LUIK Liikmed L. LAARMAA T. VERNIK