Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-67-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 1996. a. kohtuotsus V. S.-i süüdistuses KrK § 100, § 139 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 ning § 207 lg. 1 järgi ja V. A. süüdistuses KrK § 180 järgi — RT III, 1996, 20, 278

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 4. juunil 1996. a. 3-1-1-67-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja V. S.-i süüdistuses KrK § 100, § 139 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 ning § 207 lg. 1 järgi ja V. A. süüdistuses KrK § 180 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. V. S. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 100 järgi selles, et tema 1994. a. augustikuus Viljandi maakonnas Abja valla Umbsoo külas V. A. korteris tappis purjuspäi vastastikuses tülis tahtlikult noalöökidega V. F.-i. Pärast kuriteo toimepanemist peitis V. S. koos V. A. ja A. J.-iga V. F.-i laiba lähikonnas asuvasse kraavi. Laip leiti 27. aprillil 1995. a. Viljandi Maakohtu 3. novembri 1995. a. otsusega mõisteti V. S. süüdi ja teda karistati KrK § 104, § 139 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 ning § 207 lg. 1 järgi karis­tuste osalisel liitmisel KrK § 40 lg. 1 alusel kuritegude kogumi eest vabaduse­kaotusega 4 aastat. Mõistetud karistusega liideti KrK § 41 ja § 47 lg. 5 alusel täies ulatuses Viljandi Maakohtu 23. märtsi 1994. a. otsusega KrK § 139 lg. 2 p. 2 järgi mõistetud 6-kuune kandmata vabadusekaotuslik karistus. Lõplikuks karistuseks mõisteti V. S.-ile 4 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Viljandi Maakohus leidis, et V. S. tappis V. F.-i hädakaitse piiride ületa­misel, mistõttu V. S.-i süüdistus kvalifitseeriti ümber KrK § 104 järgi. Viljandi Maakohtu 3. novembri 1995. a. otsuse peale esitas Viljandi proku­röri abi Kadri Päeva apellatsioonprotesti. Apellatsioonprotestis taotleti maa­kohtu otsuse tühistamist ja V. S.-i süüdimõistmist tahtliku tapmise eest KrK § 100 järgi. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 1996. a. otsusega tühistati Viljandi Maakohtu 3. novembri 1995. a. otsus V. S.-i süüdimõistmises KrK § 104 järgi ja karistuste liitmise osas. V. S. mõisteti süüdi ja teda karistati KrK § 100 järgi vabadusekaotusega 6 aastat. KrK § 40 lg. 1 alusel loeti KrK § 139 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 ning § 207 lg. 1 järgi mõistetud vabadusekaotuslikud karistused kaetuks raskema karistusega ja V. S.-le mõisteti kuritegude kogumi eest karistuseks 6 aastat vabadusekaotust. Mõistetud karistusega liideti KrK § 41 alusel täies ulatuses Viljandi Maakohtu 23. märtsi 1994. a. otsusega KrK § 139 lg. 2 p. 2 järgi V. S.-ile mõistetud vabadusekaotuslik karistus 6 kuud. Lõplikuks karistuseks mõisteti 6 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 1996. a. otsuse peale esitas süüdimõistetu V. S.-i kaitsja vandeadvokaat Karl Saavo kassatsioon­kaebuse. Kaebuses loetakse V. S.-i süüdimõistmist KrK § 100 järgi vääraks ning taotletakse ringkonnakohtu ostuse tühistamist kriminaalseaduse ebaõige kohal­damise tõttu. Kassaator leiab, et kohtuotsuses esitatud väited V. F.-i tapmise asjaolude kohta on oletuslikud ega põhine tõenditel, kusjuures kahtlused, mis võisid tekkida V. F.-i tapmise asjaolude hindamisel, tulnuks tõendite puudumisel tõlgendada kohtualuse kasuks. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse, mille kohaselt kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele ja ringkonnakohtu ostus tuleb jätta muutmata, tuvastas: Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkol­leegiumi 20. märtsi 1996. a. otsus on seaduslik ja põhjendatud ning rajaneb tõenditele, mis on läbi vaadatud kohtuistungil. Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et V. S. tappis V. F.-i tahtlikult ja tema tegu tuleb kvalifitseerida KrK § 100 järgi. Sellesisuline järeldus põhineb eeluurimisel, maakohtus ja ringkonnakohtus kogutud tõendite igakülgsel, täie­likul ja objektiivsel hindamisel nende kogumis. V. S. on eeluurimisel ja kohtus korduvalt muutnud oma ütlusi ja need on väidetava hädakaitse asjaolude osas vastuolulised. V. S.-i ütlused on veenvalt ümber lükatud kohtualuse V. A. tõepäraste ütlustega ja kohtumeditsiinieksperdi arvamusega. Seetõttu ei pea ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tema ütlusi õigustatult usaldusväärseteks. Toetudes eeluurimisel, maakohtus ja ringkonna­kohtus kogutud tõenditele nende kogumis, leitakse kohtuotsuses põhjendatult, et V. S. ei tapnud V. F.-i hädakaitseseisundis ega hädakaitsepiire ületades. Kassatsioonkaebuses peetakse oletuslikuks ringkonnakohtu otsuses esitatud väidet, et V. S. lõi noaga V. F.-i tahtliku tapmise eesmärgil kaela piirkonda, mille tagajärjel kannatanu kohapeal suri. Ringkonnakohtu sellesisuline väide tugineb V. A. ütlustele (tl-d 28, 30, 271 ja 238), mida kohus on pidanud põhjen­datult usaldusväärseteks, samuti kohtumeditsiinieksperdi arvamusele ja tema ülekuulamisel kohtus antud vastustele, millest nähtub, et V. F.-i peata laibal ei tuvastatud torke-lõikehaavu, mis oleksid põhjustanud ägeda verekaotuse tõttu kannatanu surma (tl-d 23, 223—224). Kohtumeditsiinieksperdi arvamuses nenditakse, et kuna kannatanu kaelal ja vasaku abaluu piirkonnas pehmed koed puuduvad, siis ei saa välistada, et antud piirkonnas esinesid samuti torke-lõikehaavad (arvestades riietel, s.o. kampsunil ja päevasärgi kraeosas olevaid riiderebendeid). Seoses sellega väide­takse kassatsioonkaebuses, et riiderebendite tekkemehhanismi hindamine ei kuulu kohtumeditsiinieksperdi kompetentsi ja sellesisulise arvamuse pidanuks andma trassoloogiaekspert. Niisugune arusaam ei ole põhjendatud. Kohtumedit­siinieksperdi järeldus rajaneb lahanguandmetele, mis välistavad ägedat verekaotust põhjustanud torke-lõikehaavade esinemise V. F.-i säilinud keha­osadel. Riidevigastuste tekkemehhanismi selgitamisel laibal esinevate kehavigas­tuste ja riidevigastuste järgi, käsitades laipa ja riietuseset liitse ekspertiisiobjek­tina ja toetudes lahanguandmetele, ei ole rikutud kohtumedit­siinieksperdi erialast pädevust. Seejuures ei eelda riidevigastuste servade laadi sedastamine üldse eriteadmiste rakendamist ekspertiisi vormis. Nii märgitakse ka V. F.-i laibalt võetud rõivaste vaatlusprotokollis, et päevasärgi jäänustel, krae vasakul serval avastati siledate servadega rebendid (tl. 36). Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Tartu Ringkonnakohtu kriminaal­kolleegiumi 20. märtsi 1996. a. otsuses V. S.-i süüdimõistmisel KrK § 100 järgi esitatud motiividega ning nendib, et kriminaalasja läbivaatamisel ei tuvastatud kriminaalseaduse ebaõiget kohaldamist ega kriminaalmenetlusseaduse olulist rikkumist. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi järeldused vastavad kriminaal­asjas tuvastatud faktilistele asjaoludele. Juhindudes AKKS-i § 63 p.-st 1 ja § 65 lg.-st 3, Riigikohtu kriminaalkol­leegium otsustas: Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 1996. a. otsus V. S.-i süüdistusasjas KrK § 100, § 139 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 ning § 207 lg. 1 järgi muutmata. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 4. juunil 1996. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Herbert LINDMÄE Liikmed Eerik KERGANDBERG Peeter VAHER