Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-61-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 1996. a. kohtuotsus G. D. süüdistuses KrK § 141¹ lg. 3 p. 1 järgi — RT III, 1996, 20, 271

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 28. mail 1996. a. 3-1-1-61-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil läbi krimi­naalasja G. D. süüdistuses KrK § 1411 lg. 3 p. 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kohtualuse kaitsjad vande­advokaadid Üllar Talviste ja Monika Mägi ning Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Tartu Linnakohtu 4. oktoobri 1995. a. otsusega mõisteti G. D. süüdi KrK § 1411 lg. 3 p. 1 järgi ja teda karistati 4-aastase vabadusekaotusega tingimisi KrK § 47 sätete kohaldamisega 2-aastase katseajaga. G. D. tunnistati süüdi selles, et tema, olles Tartu Kommertspanga likvi­deermiskomisjoni liige ja laenude analüüsi töögrupi juht ning omades volitusi tegutseda I. P.-lt 17. jaanuaril 1992. a. vormistatud laenu nr. F-125 tagasisaa­miseks Tartu Kommertspangale, kuritarvitades oma ametiseisundit, riisus ajavahemikus 22. juunist kuni 29. detsembrini 1993. a. Tartu Kommerts­pangale kuuluvat raha suures ulatuses. G. D. sõlmis 9. juunil 1993. a. Tartu Kommertspanga likvideermiskomisjoni nimel I. P.-ga kokkuleppe protokolli, mille kohaselt viimane kohustus tagastama Tartu Kommertspangale laenu F-125 kogu ulatuses hiljemalt 31. detsembriks 1993. a. Vastavalt nimetatud kokkuleppe protokollile andis I. P. 22. juunil 1993. a. G. D.-le kui Tartu Kommertspanga likvideermiskomisjoni volitatud esindajale üle laenu kustutamiseks sularaha 88 000 USD ja 29. detsembril 1993. a. sula­raha 150 000 USD. 28. detsembril 1993. a. sõlmis G. D. Tartu Kommertspanga likvideermis­komisjoni volitatud esindajana I. P.-ga akti kokkuleppe protokolli lõpetamise kohta, mille kohaselt I. P. on tasunud kõik laenude kustutamiseks kokkulepitud summad ja Tartu Kommertspanga likvideerimiskomisjon ei esita mingeid rahalisi ega varalisi pretensioone alates 29. detsembrist 1993. a. Kuritarvitades oma ametiseisundit G. D. I. P.-ga sõlmitud kokkuleppest ega I. P. poolt laenusummade tasumisest Tartu Kommertspanga likvideermis­komisjoni ei informeerinud, millega põhjustas likvideerimiskomisjoni poolt tühiste tehingute sõlmimise: I. P. laenust tuleneva nõudeõiguse, mis tegelikult oli juba kustutatud, müügi vormistamise 2. juulil 1993. a. G. D.-le, 8. detsembril 1993. a. AS Forvardile ja 18. jaanuaril 1994. a. alla nominaali AS HTM Invest­mentile. Kuritarvitades oma ametiseisundit, ei andnud G. D. I. P.-ga vormistatud dokumente ja temalt volituse alusel saadud 238 000 USD (vastavalt kursile 3 235 686,40 kr.) Tartu Kommertspangale üle ning riisus selle summa. Riisutud rahast maksis G. D. 1993. a. detsembris AS Forwardile 58 000 USD ja 20. jaa­nuaril 1994. a. AS HTM Investmentile 100 000 USD, kusjuures nendel firmadel puudus I. P. poolt Tartu Kommertspangale makstud ja seega Tartu Kommerts­pangale kuuluva raha vastuvõtmiseks seaduslik alus. Suures ulatuses riisumise ja riisutud rahadest ebaseaduslike maksetega põhjustas G. D. ametiisikuna Tartu Kommertspanga ja selle kreeditoride huvi­dele olulise kahju, kuna võttis Tartu Kommertspanga likvideermiskomisjonilt võimaluse Tartu Kommertspangale kuuluvatest summadest rahuldada kreedi­toride nõudeid. Tartu Linnakohtu 4. oktoobri 1995. a. otsuse peale esitas apellatsioon­protesti Tartu abiprokurör Kadri Väling ja apellatsioonkaebuse kohtualuse kaitsja vandeadvokaat Ü. Talviste. Protestis taotleti linnakohtu otsus osaliselt tühistamist G. D.-le mõistetud karistuse osas ning reaalse vabadusekaotusliku karistuse mõistmist. Kaitsja Ü. Talviste oma kaebuses taotles linnakohtu otsus G. D. süüdistuses KrK § 1411 lg. 3 p. 1 järgi tühistada ja mõista kohtualune õigeks. Appelant põhjendas oma taotlust asjaoluga, et riisumine eeldab võõra vara saamist tasuta, kuid käesolevas asjas on nõudeõigused loovutatud tasu eest ja seega pole tegemist riisumisega. Samuti leidis apellant, et G. D.-l puudus otsene tahtlus riisumise toimepanemiseks. Ü. Talviste arvates ei andnud kohus hin­nangut tõenditele ja väidetele, mille kohaselt G. D. otseselt ei tegelenud nõudeõiguse müügiga Tartu Kommertspangas ning sellest tulenevalt ei olnud teadlik nõudeõiguse müügi asjaoludest. Kaitsja leidis, et kriminaalasjas puudu­vad nii kannatanud kui ka tsiviilhagejad ning puudub kuriteosündmus. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. märtsi 1996. a. otsusega tühistati osaliselt Tartu Linnakohtu 4. oktoobri 1995. a. otsus G. D.-le mõistetud karistuse osas ning kohus karistas teda 3-aastase vabadusekaotusega poolkin­nises vanglas. Kriminaalkolleegium leidis, et G. D. süü talle süüksarvatud kuriteo toime­panemises on leidnud tõendamist. Ringkonnakohus ei nõustunud aga linnakohtu otsusega osas, mille kohaselt G. D. on riisunud kogu talle süüksarvatud summa, ning leidis, et süüdistusest tuleb välja jätta tema enese poolt Tartu Kommertspangale I. P. laenu laenu­intresside eest tasutud summa 235 008 krooni ning AS Forwardi poolt Tartu Kommertspangale tasutud summa 397 030 krooni, kuivõrd nimetatud episoo­dides puudub G. D. käitumises kuriteokoosseis. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus on G. D.-le karistuse mõistmisel eiranud KrK § 36 sätteid, lugedes KrK § 47 kohaldamisel määravaks kohtualuse isikut iseloomustavad andmed, jättes aga küllaldaselt arvestamata toimepandud kuriteo raskust ja laadi. Arvestades eeltoodut ja toimepandud riisumise era­kordselt suurt ulatust, pidas ringkonnakohus õigeks karistada kohtualust reaalse vabadusekaotusliku karistusega sanktsioonis ettenähtud alammäära piires. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. märtsi 1996. a. otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat Ü. Talviste. Kassatsioonkaebuses taotletakse Tartu Ringkonnakohtu otsuse ja Tartu Linnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks linnakohtule, sest kohtuotsustes sisalduvad kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele, ebaõigesti on kohaldatud kriminaalseadust ja oluliselt on rikutud kriminaalmenetluse norme. Kaitsja väidete kohaselt kuulub ringkonnakohtu otsus tühistamisele alljärgnevatel põhjustel. 1. Uurija jättis KrMK § 169 nõuete täitmisel rahuldamata kaitsja taotluse võimaldada tal 6 päeva aega põhistatud taotluse esitamiseks, millega rikuti G. D. kaitseõigust, sest sisuliselt toimus toimiku materjalide tutvustamine kaitsja osavõtuta, kuivõrd kaitsja teostab kaitseõigust menetluse selles staadiumis taotluste esitamisega. 2. Kaitsja arvates seisnes kaitseõiguse rikkumine veel selles, et süüdistus­kokkuvõte G. D. kriminaalasjas ei sisalda ühtegi süüdistatava poolt enda kait­seks esitatud väidet, rääkimata nende kontrollimise tulemustest, millega on rikutud KrMK § 174 lg. 3 nõudeid. 3. Kohus ei arvestanud seda, et Tartu Kommertspanga võlgnikult I. P.-lt laekunud raha üleandmine kommertspanga vastu seaduslikku nõudeõigust omavatele isikutele ei ole käsitletav riisumisena. 4. Kassaator väidab, et riisumine eeldab vara pööramist isiklikuks või kolmandate isikute omandiks poolmuidu või tasuta, G. D. süüdistusasjas raha saanud isikud olid aga panga kreeditorid ja ei saanud raha seetõttu tasuta. 5. G. D.-l puudus tahtlus riisumiseks, sest tal ei olnud alust kahelda, et tal endal ning AS-l Forward ja AS-l HTM Investment oli seaduslik alus raha vastu­võtmiseks. Ta tegutses teadmises, et tegemist on Tartu Kommertspanga võlausaldajatega ja raha anti neile üle mõistliku aja jooksul (mõni nädal) arvates raha faktilisest kättesaamisest. 6. G. D.-l oli üksnes aastaks väljaantud volikiri antud, milline andis talle volitused laekuva raha suhtes ja ta omas aasta jooksul õiguspädevust sellele rahale. Ta ei olnud kohustatud enne volikirja kehtivuse lõppemist laekunud raha Tartu Kommertspangale üle andma. 7. Kohus ei suutnud tagada tunnistaja I. P. ilmumist kohuistungitele ja seetõttu pidanuks kohus aktsepteerima kohtualuse väiteid. 8. Kuna G. D. süüdistusasjas puuduvad kannatanu ja tsiviilhageja, on tegemist tsiviilõiguslike tehingutega, mille puhul riigi kriminaalõiguslik sekku­mine ei ole põhjendatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud kaitsjate taotlused kassatsioonkaebuse rahuldamiseks ja prokuröri seletuse, milles taotleti kassatsioonkaebuse rahuldamatajätmist, tuvastas: Kaitsja kassatsioonkaebus ei sisalda kassaatori poolt varem esitatud apel­latsioonkaebusega võrreldes mingeid sisuliselt uusi õiguslikke argumente. Tartu Ringkonnakohus on andnud põhjaliku õigusliku hinnangu G. D. käitumisele ning kaitsja poolt toodud argumendid kummutanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu põhjendustega ning lisab järgmist. Kriminaalasja arutamisel ei ole aset leidnud kriminaalmenetluse seaduse olulisi rikkumisi, mis AKKS § 39 lg. 3 kohaselt oleks aluseks kohtuotsuse tühistamiseks. Kaitsja seisukoht, et väidetav kaitseõiguse rikkumine KrMK § 169 nõuete täitmisel toob kaasa kohtuotsuse tühistamise, on ebaõige, sest see ei takistanud kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Kaitsjal oli võimalus tutvuda kriminaalasjaga kohtus, samuti esitada taotlusi kohtule. Neid õigusi on ta kasutanud ja nii esimese kui teise astme kohtul oli võimalus nende taotluste vaagimiseks seadusliku kohtuotsuse tegemiseks. Kohtuotsuse tühistamise aluseks ei ole iseenesest ka see, kui süüdistus­kokkuvõttes on jäänud põhjalikumalt analüüsimata süüdistatava poolt enda kaitseks esitatud väited, sest kohtuistungitel oli võimalus neid väiteid kontrol­lida ja hinnata kõiki tõendeid nende kogumis vastavalt KrMK §-le 50. Ringkonnakohus on asunud õigele seisukohale, et G. D. oli Tartu Kom­mertspanga likvideerimiskomisjoni liikmena I. P.-lt laenu tagasisaamisel ameti­isik KrK § 160 mõttes, sest ta tegutses talle volituse alusel usaldatud materiaal­sete väärtuste korraldamisega. Vastavalt Eesti Panga presidendi 23. detsembri 1992. a. käskkirjale nr, 186 lasus G. D.-l likvideerimiskomisjoni liikmena kohustus kaitsta kõigi panga aktsionäride huve ja likvideerimiskomisjoni korralduse kohaselt tuli kõik tagastamata laenud suunata Tartu Kommertspanga korrespondentarvele Eesti Pangas, et tagada kõigi pangale esitatavate nõuete rahuldamine. Seda korraldust G. D. oma ametiseisundit ärakasutades ei täitnud ja laenu tagasisaamisest Tartu Kommertspanga likvideerimiskomisjoni ei informeerinud. G. D. enda ütluste kohaselt sai ta aru, et I. P.-lt saadud raha kuulus Tartu Kommertspangale ja oleks tulnud üle kanda panga likvideerimiskomisjoni arveldusarvele, kuid temale seda arve numbrit ei antud ning kuna olukord panga likvideerimise ajal oli segane, kasutas ta teisi võimalusi raha hoidmiseks ja ülekandmiseks. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et saanud Tartu Kommertspanga likvideerimiskomisjonilt volitused tegeleda I. P. laenu tagasisaamisega pangale, pidanuks G. D. esmajoones välja selgitama arve numbri, kuhu tagasisaadud raha paigutada. Kõik võimalused selleks olid olemas, kuid G. D. ei soovinud arvel­dusarve numbrit teada saada. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on asunud õigele seisukohale, et laenude sissenõudmisel saadud summad tuli maksta Tartu Kommmertspanga kassasse või kommertspanga korrespondentarvele Eesti Pangas juhul, kui laenuõigus ei olnud pangast selleks ajaks väljunud. Võlanõude väljumisel pan­gast (nõude­õiguse müümisel) oli võla tagasimaksjal, s.o. G. D.-l õigus maksta sissenõud­misel saadavad summad otse uuele võlausaldajale, sest sellisel juhul ei kuulunud laen enam pangale. Ülaltoodust lähtudes on ringkonnakohus jätnud G. D.-le esitatud süüdistusest välja 632 038,67 krooni riisumise — ülejäänud I. P. poolt Tartu Kommertspangale tagastatud laenusummat 2 603 647,73 krooni on aga õigesti käsitletud kui G. D. poolt riisutud raha. G. D.-le oli I. P.-lt laenu esimese osa 1 190 886,40 krooni tagasi­saami­se hetkeks 22. juunil 1993. a. teada müüdud laenuosa uued omanikud ja ta oli õigustatud maksma uute omanikega sõlmitud lepingutes näidatud sum­mad 632 038,67 krooni ulatuses neile ja puudus kohustus maksta see summa Tartu Kommertspanga arveldusarvele. Ülejäänud summa 558 847,73 krooni (11 908 865,40—632 038,67=558 847,73) pidas G. D. aga ebaseaduslikult enesele, jättes selle maksmata Tartu Kommertspanga likvideerimiskomisjoni areldus­arvele — seega pööras selle raha enda omandusse. Panga likvideerimis­komisjoni arvele pidanuks G. D. kandma selle summa seepärast, et rohkem võlanõude uusi omanikke talle teada ei olnud ja mingeid õigustusi tal raha enda kätte jätmiseks ei olnud. G. D. hakkas endale jäetud 558 847,73 krooni suurust rahasummat käsutama kui isiklikku vara ja laenas sellest 135 328 krooni oma tuttavale. Samuti riisus G. D. 2 044 800 krooni Tartu Kommertspangale kuuluvat raha, millise summa ta sai 29. detsembril 1993. a. I. P.-lt sularahas. Saadud raha ei kandnud G. D. järjekordselt mitte Tartu Kommertspanga likvideerimis­komisjoni arvelduarvele, vaid üksnes talle teada oleva Iiri firma arveldusarvele, millist vaid tal endal oli võimalik kasutada. I. P.-lt võla kättesaamisest G. D. Tartu Kommertspanga likvideerimiskomisjoni ei informeerinud, mistõttu 14. jaa­nuaril 1994. a. likvideerimiskomisjoni koosolek otsustas I. P. juba osaliselt tagastatud laenu kanda lootusetu laenuna kahjumisse ning müüa AS HTM Investmendile. Ajal, mil G. D. kandis I. P.-lt saadud 2 044 800 krooni tema käsutuses olevale Iiri firma arveldusarvele, ei olnud I. P. leanunõue müüdud, s.t. väljunud pangast ja G. D. oli kohustatud saadud summa kandma panga likvideerimiskomisjoni arveldusarvele. Viimast G. D. aga ei teinud ja omastas selle raha. Et G. D. pidas seda raha enda omaks tõendab asjaolu, et kui 20. jaa­nuaril 1994. a. pöördus tema poole vahepeal võlanõude ära ostnud AS HTM Investment esindaja, ei maksnud G. D. aktsiaseltsile mitte kogu ostetud laenu­nõude summat, vaid kauplemise tulemusel kokkulepitud 1 363 200 krooni. Asjaolu, et likvideerimiskomisjoni esimees või pankrotihaldur ei ole võrdselt kaitsnud kõikide võlausaldajate, eriti füüsiliste isikute huve, ei tähenda, et G. D. tegevusega pole kellelegi kahju tekitatud. Kõik likvideerimis- või pankroti­menetluse käigus võlgnikelt tagasisaadud summad kuulusid vastavalt pankroti­seaduse 10. peatüki sätetele jaotamisele ja rahuldamisele Tartu Kommerts­panga võlausaldajate ja aktsionäride vahel ning viimastel on õigus pöörata oma nõue tsiviilkohtupidamise korras nendele rahasummadele, mida ei kantud likvideeri­miskomisjoni arvele vaid omastati. Siinkohal Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks rõhutada, et G. D. käitumise subjektiivse külje tuvastamisel on lähtutud selle käitumise objektiivse külje hindamisest — asjaolu, et mitme nädala jooksul ilma mõjuvate põhjusteta ei kanta panga arvele pangale kuuluvaid suuri rahasummasid, näitab süüdlase tahtlust omastada see raha. Samas Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks täpsustada seda, et G. D. omastas temale usaldatud Tartu Kommertspanga vara, mitte ei riisunud seda ametiisikuna ametiseisundi kuritarvitamise teel, sest raha ei saanud ta ametiseisundi kuritarvitamise tagajärjel, see oli tema õiguspärases valduses. Ringkonnakohus on õigesti tuvastanud, et G. D. poolt toimepandud kuri­tegu on jätkuv kuritegu ja erinevatel perioodidel toimepandud riisumised ei vaja eraldi kvalifitseerimist. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on õigesti kohaldanud krimi­naalseadust ja kohtu järeldused vastavad asjas tuvastatud tehioludele. Kriminaal­asja arutamisel ringkonnakohtus ei ole aset leidnud seaduserikkumisi, mis AKKS § 64 sätete kohaselt oleks aluseks kohtuotsuse tühistamiseks. Juhindudes AKKS § 63 p.-st 1 ja § 65 lg.-st 3, Riigikohtu kriminaalkol­leegium otsustas: 1. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. märtsi 1996. a. otsus G. D. süüdistusasjas jätta muutmata. 2. Kaitsja Üllar Talviste kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 28. mail 1996. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Eerik KERGANDBERG Peeter VAHER