Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-60-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 1996. a. kohtuotsus P. L.-i süüdistuses KrK § 104 ja M. R.-i süüdistuses KrK § 144 ja § 139 lg. 2 p. 3 järgi — RT III, 1996, 20, 270

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 21. mail 1996. a 3-1-1-60-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja P. L.-i süüdistuses KrK § 104 ja M. R.-i süüdistuses KrK § 144 ja § 139 lg. 2 p. 3 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Viljandi Maakohtu 2. veebruari 1996. a. otsusega tunnistati P. L. süüdi KrK § 104 järgi ja teda karistati ühe aasta ja üheksa kuulise vabadusekaotusega poolkinnises vanglas. Sama kohtuotsusega tunnistati M. R. süüdi KrK § 144 järgi ja teda karistati ühe aasta ja kuue kuulise vabadusekaotusega poolkinnises vanglas ning KrK § 139 lg. 2 p. 3 järgi ja teda karistati rahatrahviga 200 päeva­määra — s.o. 3000 krooni ulatuses. P. L. tunnistati KrK § 104 järgi süüdi selles, et ta, olles kaitseliitlasena M. R.-i poolt appi kutsutud tõrjuma väljapressijate rünnet, tappis 5. veebruaril 1995. a. kella 23.45 paiku hädakaitsepiiride ületamisel M. R.-ile kuuluva talu õues M. S.-i, V. V. ja H. M.-i. M. R. tunnistati KrK § 139 lg. 2 p. 3 järgi süüdi selles, et ta 6. veebruaril 1995. a. kella ühe ajal öösel Viljandi maakonnas Olustvere vallas Aimla külas oma suvekodu õuel hõivas P. K.-le kuuluvast sõiduautost Volkswagen Passat P. L.-i poolt tapetud V. V.-le kuulunud mobiiltelefoni Nokia-150 väärtusega 9000 krooni. KrK § 144 järgi tunnistati M. R. süüdi selles, et ta 6. veebruaril 1995. a. kella 1.30 ajal Viljandi maakonnas Kolga-Jaani vallas süütas põlema ja hävitas seeläbi P. K. ülalnimetatud sõiduauto maksumusega 80 000 krooni, samuti autos olnud P. K. ning tapetute — M. S.-i, V. V. ja H. M.-i esemed. Viljandi Maakohtu 2. veebruari 1995. a. otsuse peale esitasid apellatsioon­kaebused kohtualune M. R., kohtualuse P. L.-i kaitsja vandeadvokaat Vello Si­kut ja kannatanu L. S. Apellatsioonprotesti esitas Viljandi prokurör Agne Koks. M. R. taotles talle KrK § 144 järgi mõistetud karistuse kergendamist võimaldamaks tal kiiremini asuda heastama kuriteoga tekitatud materiaalset kahju. V. Sikut taotles kaitsealuse P. L.-i õigeksmõistmist põhjusel, et P. L.-i käitumine kujutas endast hädakaitset organiseeritud kuritegeliku ründe vastu ja sellest tulenevalt puudus selles käitumises kuriteokoosseis. Kannatanu L. S. taotles Viljandi Maakohtu 2. veebruari 1995. a. otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist. L. S.-i apellatsioonkaebuses on asutud seisukohale, et P. L.-i poolt toimepandu tuleb kvalifitseerida KrK § 101 p.-de 5 ja 7 järgi ning M. R.-i poolt toimepandu KrK § 17 lg.-te 2 ja 5 ning § 101 p.-de 5 ja 7; § 144; § 139 lg. 2 p. 3 järgi ning vastavalt sellele mõista karistused. Apellatsioonprotestis taotleti, tulenevalt süüdimõistetu isikust ja kuriteo tehioludest, maakohtu otsuse tühistamist ja P. L.-i tingimisi karistuse kandmisest vabastamist. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. märtsi 1996. a. otsusega muudeti osaliselt Viljandi Maakohtu 2. veebruari 1995. a. otsust ja M. R.-ile mõisteti KrK § 144 järgi karistuseks üks aasta vabadusekaotust kinnises vanglas. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Kriminaalkolleegium leidis, et Viljandi Maakohus on andnud P. L.-i käitu­misele õige õigusliku hinnangu ning mõistnud talle õiglase karistuse. Samuti leidis ringkonnakohus, et kohtualuste käitumises ei ole tuvastatud KrK § 17 lg.-te 2 ja 5 ning § 101 p.-de 5 ja 7 ettenähtud kuriteotunnuseid. M. R.-i karis­tuse kergendamisel arvestas ringkonnakohus kergendavate asjaoludena süü ülestunnistust ja puhtsüdamlikku kahetsust. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. märtsi 1996. a. otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetu P. L. ja kannatanu L. S. P. L. palub süüdimõistvad kohtuotsused tühistada ning mõista ta õigeks KrK § 13 lg. 2 sätte kohaldamisega. L. S. taotleb oma kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistamist, rõhutades samuti nagu apellatsioonkaebuseski, et kohtualuste poolt toimepan­dud kuriteod tuleb kavalifitseerida tahtliku tapmisena raskendavatel asjaoludel ning vastavalt sellele mõista ka rangem karistus. L. S. ei ole nõus ringkonnakohtu otsuses sisalduva väitega, et ringkonna­kohus ei saanud kohtualuseid süüdi mõista KrK § 101 järgi põhjusel, et neid ei ole varem selles süüdistuses kohtu alla antud ja et P. L.-i suhtes on kriminaal­asja menetlus KrK § 101 tunnustel lõpetatud. L. S. leiab, et vastavalt AKKS § 32 lg. 3 p.-le 1 oleks ringkonnakohus saanud kohtualused süüdi mõista ka KrK § 101 järgi. Samuti märgib L. S., et maakohus oleks vastavalt KrMK §-le 219 lg. 2 pidanud veenduma vajaduses saata kriminaalasi täiendavaks eeluurimiseks, ringkonnakohus aga oleks pidanud õiguslikult reageerima sellele, et maakohus ei saatnud kriminaalasja täiendavaks eeluurimiseks sellekohase aluse olemasolul. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud prokuröri seletust, milles taotleti ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist, leidis: P. L.-i kuritegelik käitumine on ebaõigesti kvalifitseeritud KrK § 104 järgi tapmisena hädakaitse piiride ületamisel. Riigikohtu kriminaalkollegium toetab isikute seaduslikku hädakaitseõigust, kuid peab samas vajalikuks rõhutada, et mitte mingite põhjendustega ei saa ründajat anda rünnatu meelevalla alla. Hädakaitseõigus ei tohi demokraatlikus õigusriigis üle kasvada omavoliks ja kättemaksuks ühiskonnaohtliku ründe eest. Kvalifitseerimaks isiku käitumist KrK § 104 järgi peab kõigepealt olema tuvastatud hädakaitseseisundi esinemine. Ei maa- ega ringkonnakohtu otsuses ole pööratud piisavalt tähelepanu tunnistamaks tõendatuks hädakaitseseisundi algmomenti — seda, et hetkel, mil P. L. hakkas tulistama, oli hädakaitseseisund tõepoolest juba alanud. Viljandi Maakohtu 2. veebruari 1996. a. otsuses (toimiku leht 256) märgitakse, et P. L. tegutses väljapressijate võimaliku ründe vastu, kuid ei hinnanud õigesti kujunenud situatsiooni ja ei arvestanud reaalse ohu suurust, kui tulistas ohuallika suunas järjestikku 30 lahingpadrunit. Ringkonna­kohtu otsusega aga on tuvastatud, et M. R. oli palunud P. L.-il vahele astuda siis, kui teda hakatakse peksma või autosse lohistama. Kummatigi tulistas P. L. juba ainuüksi pärast M. R.-i karjatust auto suunas välja kõik 30 padrunit, sest oli ehmunud ja närvis. Ridatuld kasutas tulistamisel seetõttu, et nii oli kõige mugavam (toimiku leht 309). Hädakaitseseisundi algusmomendi tuvastamisel on mõistetavalt oluline küsimus sellest, millist kuritegu kavatseti väidetavas hädakaitseseisundis tõrjuda. Nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuses nähtub, et M. R. palus P. L.-i abi väljapressimise tõrjumiseks. Just võimalikku väljapressimist eeldades väljus M. R. majast ja suundus auto poole, kusjuures P. L.-il oli ta palunud vahele astuda siis, kui teda hakatakse peksma või autosse tirima. Seega puudus iga­sugune alus hädakaitseks võimaliku tahtliku tapmise vastu. Sellele vaatamata avas P. L. ridatule juba siis, kui väidetavalt suunati auto aknast välja püssitoru sarnane ese ja kui M. R. väidetavalt karjatas. Siinjuures peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks osundada sellele, et juhtudel, mil kohtualused on tahtlikult muutnud sündmuskoha olustikku, hävitanud kuriteo jälgi ja muutnud seeläbi võimatuks enda ütluste kontrollimise ja hindamise, puudub kohtul põhimõtteliselt võimalus lugeda tõsikindlalt tuvas­tatuks selliseid kohtualuseid õigustavaid asjaolusid, mis tuginevad vaid nende ütlustele. Seetõttu ei laiene antud juhul kohtule süütuse presumptsioonist tulenevat kohustust tõlgendada tõusetuvad kahtlused kohtualuste kasuks. P. L.-i võiks tulistamise eelselt käsitada hädakaitseseisundis olevana vaid siis, kui oleks tuvastatud, et varasemalt eeldatav väljapressimine oli mingil põhjusel ja äkki asendunud tapmise või muu isikuvastase kuriteo reaalse ähvar­dusega. Sellist asendumist ei ole aga kohtute poolt tuvastatud. Vastavalt eeltoodule on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et P. L.-i poolt automaadist tulistamine on käsitletav ennakkaitsena veel mitte reaalset ohtu kujutava ründe vastu. Seega hetkel, mil P. L. alustas tulistamist, ei olnud hädakaitseseisund veel alanud. L. S.-i kasssatsioonkaebuses on tõstatatud küsimus sellest, millistel õigus­likel tingimustel saab ringkonnakohus kannatanu kaebuse alusel vastavalt AKKS § 32 lg. 3 p.-le 1 tunnistada kohtualuse süüdi raskemas kuriteos, kui seda tegi esimese astme kohus. Tuleb nõustuda Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. märtsi 1996. a. otsuses esitatud seisukohaga, et kehtiva kriminaalmenetluse seaduse mõtte kohaselt saab ringkonnakohus kannatanu apellatsioonkaebuse või proku­röri apellatsioonprotesti alusel vastavalt AKKS § 32 lg. 3 p.-le 1 tunnistada kohtualuse süüdi raskemas kuriteos, kui seda tegi esimese astme kohus ainult siis, kui isik oli esimese astme kohtu poolt selles raskemas kuriteos kohtu alla antud kas lähtudes KrMK §-st 188 või § 215 lg.-st 3 ja §-st 188. Seega, erinevalt kannatanu arvamusest, puudus Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkollegiumil käsitletaval juhul seaduslik võimalus P. L.-i tegevuse ümberkvalifitseerimiseks ja tema süüditunnistamiseks KrK § 101 järgi. Kannatanu L. S. väidab kassatsioonkaebuses, et Viljandi Maakohus on 2. veebruari 1996. a. otsuse tegemisel rikkunud KrMK § 219 lg.-s 2 sätestatut sellega, et ei ole veendunud kohtualustele uue süüdistuse esitamise vajalikkuses. Omakorda Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on 12. märtsi 1996. a. otsuse tegemisel väidetavalt eksinud selles, et ei ole arvestanud maakohtu ülalnimetatud eksitust. Maakohtu süüdistamine kõnealuse veendumuse puudumises on alusetu. Kriminaalasja esmakordsel arutamisel esimese astme kohtus saab kriminaal­asja saatmine täiendavaks kohtueelseks uurimiseks vastavalt KrMK § 219 lg.-le 2 aset leida vaid kohtu äranägemisel ja kohtu sisemise veendumuse kohaselt, kusjuures kohtu otsus mitte saata kriminaalasja täiendavaks eeluurimiseks ei ole apellatsioonikorras vaidlustatav. Samas on esimese astme kohus kriminaal­asja teistkordsel läbivaatamisel, tulenevalt AKKS §-s 66 sätestatust, kohustatud saatma kriminaalasja täiendavaks kohtueelseks uurimiseks vastavalt KrMK § 219 lg.-le 2, kui uue või muudetud süüdistuse esitamise kohustus tuleneb Riigikohtu otsusest. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63 p.-le 2, § 64 p.-dele 2 ja 3 ning § 65 lg.-le 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. märtsi 1996. a. ja Viljandi Maakohtu 2. veebruari 1996. a. otsused P. L.-i süüditunnistamises KrK § 104 järgi ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Viljandi Maakohtule. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata. 2. Kannatanu L. S.-i kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 3. Süüdimõistetu P. L.-i kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 21. mail 1996. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Lea KALM Eerik KERGANDBERG