Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-72-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. mai 1996. a. kohtuotsus K.-S. R.-i hagis M. R.-i vastu kinkelepingu tühistamiseks ja pärandvara saamiseks — RT III, 1996, 19, 268

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 29. mail 1996. a. 3-2-1-72-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa vaatas läbi avalikul kohtuistungil 20. mail 1996. a. M. R.-i kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkol­leegiumi 12. veebruari 1996. a. otsuse K.-S. R.-i hagis M. R.-i vastu kinkelepingu tühis­tami­seks ja pärandvara saamiseks. Kinkelepinguga 19. septembrist 1991. a. kinkis A. K. Tallinnas Vaate tee 4 asuva majavalduse M. R.-le. 21. juulil 1992. a. A. K. suri. 14. detsembril 1993. a. esitas A. K. õde K.-S. R. Tallinna Linnakohtusse hagi kinkelepingu tühistamiseks ja tema omandiõiguse tunnistamiseks Vaate tee 4 majavaldusele. Hagiavalduse kohaselt oli A. K. kinkelepingu sõlmimise ajal seisundis, kus ta ei mõistnud oma tegude tähendust ega saanud neid juh­tida. Pärast tehingu tegemist oli A. K. seisukohal, et maja jääb kostjale pärast mõlema õe hooldamist ja surma, ka ei mõistnud ta, et ei ole enam maja omanik. Linnakohus rahuldas hagi TsÜS §15 ja § 79, TsK § 536 lg. 2 ja § 551 alusel, tunnistades kehtetuks vaidlusaluse kinkelepingu ning tunnistas hageja omandi­õigust majavaldusele. Otsuse põhjenduste kohaselt tegi A. K. vaidlusaluse tehingu otsusevõimetuna, mida kinnitavad komisjonilise kohtupsühhiaatria ekspertiisi arvamus, millise juurde jäi ekspert ka kohtuistungil, dokumendi kirja- ja aineekspertiisi arvamus ja tunnistajate ütlused. Hageja on A. K. ainuke pärija, õe surma momendil elas ta vaidlusaluses elamus. Tallinna Ringkonnakohus jättis M. R.-i apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata. Otsuse põhjenduste kohaselt tunnistab kohus otsusevõimetu isiku tehingu kehtetuks selle isiku või tehingu teise poole nõudel. Vastustaja on kinkija pärijana tema õigusjärglane ning seega õigustatud hagema tehingu kehtetuks tunnistamist TsÜS §-s 79 sätestatud alustel. Väitega, et A. K. vaidlusaluse tehingu otsusevõimelisena heaks kiitis, on apellant õigeks võtnud, et nimetatu selle tehingu otsusevõimetuna tegi. Samas ei ole apellant oma väidet kinkija poolt tehingu heakskiitmise kohta põhjen­danud ega tõendanud. Apellant peab asjas läbiviidud kohtupsühhiaatriaeks­pertiisi puudulikuks ja ühekülgseks, kordusekspertiisi tegemiseks esitatud taotluse rahuldamata jätmist ja notari kohtuistungile mittekutsumist protsessi­õiguse normi rikkumiseks, kuid kaebuses ei ole taotlusi seoses tõendite esi­tamisega. Asjaolu, et rida tunnistajaid esitas näiteid A. K. mõtestatud tegevusest, ei lükka ümber teiste tunnistajate tähelepanekuid veidruste kohta tema käitumises ning ekspertide arvamust tema psüühilise seisundi kohta tehingu tegemise ajal. Kassatsioonkaebuses palus M. R. tühistada ringkonnakohtu otsuse prot­sessiõiguse normi olulise rikkumise ja kogutud tõendite ühekülgse hindamise tõttu ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kaebuse kohaselt on ringkonnakohus rikkunud TsKS § 301 lg. 1 sätteid, sest ei ole apellatsioonkaebuses esitatud tõendite analüüsile andnud hinnangut ega võtnud seisukohta, kas A. K. oli 19. septembril 1991. a. otsusevõimeline või mitte. Kostja vastuväited on jäetud tähelepanuta nii linna- kui ringkonnakohtus, kuigi TsKS § 232 lg. 4 kohaselt tuleb põhjendada, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab. TsKS § 129 ja 130 sätestavad ekspertiisi määramise ja teostamise korra, mille kohaselt on ekspertiisi eelduseks poolte kokkulepe ja kohtu määrus selle tegemiseks. Apellatsioonikohus on ka eiranud TsKS § 301 lg. 1 ja 318 lg. 2 sätteid, sest otsuse põhjendavas osas ei ole viidatud mitte ühelegi asjaolule ja tõendile, on jäetud hindamata tunnistajate ütlused ning puuduvad põhjendused, millele on rajatud kohtu järeldused, kui ta kõik ülejäänud tõendid tagasi lükkab. Vastustaja kaebusega ei nõustu, leides, et kassatsioonkaebus on esitatud teistel alustel kui apellatsioonkaebus, milles taotleti asjas menetlus lõpetada. Kassaator on viidanud protsessiõiguse normide rikkumisele (TsKS § 30l lg. 1, § 318 lg. 2), kuid ei põhjendanud, milles rikkumine seisnes. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alus puudub. Kassatsioonikohus kontrollib kassatsioonkaebuse alusel, kas apellatsiooni­kohus on õigesti kohaldanud ja tõlgendanud materiaalõiguse norme ning järginud protessiõiguse norme (TsKS § 336 lg. 1). Kassaator vaidlustas ring­konnakohtu otsuse protsessiõiguse normi rikkumise tõttu. Ringkonnakohus on leidnud, et linnakohtu otsus on piisavalt põhjendatud ja apellatsioonkaebus ei anna alust otsuse muutmiseks. Kui apellatsioonikohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, ei pea ta TsKS § 313 lg. 2 kohaselt kordama oma otsuses esimese astme kohtu põhjendusi. Seega pole ringkonnakohus rikkunud TsKS § 232 lg. 4 ja § 228 lg. 1 sätestatut. Tallinna Linnakohus on hagi rahuldamisel tõenditele, mille hulka kuulusid ka kohtuistungil vannutatud ekspert P. Valvuri arvamus, ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt nr. 66 10. veebruarist 1995. a., Riigi Politseiameti Kohtuekspertiisibüroo ekspertiisi akt nr. D-141-95 27. juulist 1995. a., hinnangu andnud. Kassaator esitas apellatsioonkaebuses samad väited, millega vaidles linnakohtus hagile vastu. Apellatsioonkaebuses ta taotlusi seoses tõendite esitamise või nende tagasilük­kamisega ei esitanud, mistõttu ei ole neid argumente õigus kasutada kassat­sioonkaebuses. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium otsustas: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. veebruari 1996. a. otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. ODAR Liikmed H. JÕKS L. LAARMAA