Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-70-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23. mai 1996. a. kohtuotsus Ette­võtte Haljala Varahoidja hagis Aktsiaseltsi Amet vastu seaduse nõuetele mittevastava tehingu kehtetuks tunnistamiseks — RT III, 1996, 19, 266

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 23. mail 1996. a. 3-2-1-70-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laar­maa ja T. Vernik, AS-i Amet esindaja vandeadvokaat A. Toominga osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 13. mail 1996. a. Ettevõtte Haljala Varahoidja kassatsioonkaebuse alusel Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. veebruari 1996. a. otsuse Ettevõtte Haljala Varahoidja hagis Aktsiaseltsi Amet vastu seaduse nõuetele mittevastava tehingu kehtetuks tunnistamiseks. 28. aprillil 1992. a. andis Haljala Põllumajandusühistu reformikomisjon nõusoleku universaalhalli nr. 2 müügiks tervikvarana. Ühistu müüs halli 4. mail 1992. a. AS-le Amet 728 000 rubla eest. 18. novembril 1993. a. tühistas reformi­komisjon oma nõusoleku halli müümiseks ilma ühelegi õiguslikule alusele viitamata ning leidis, et tehing on nõusoleku tühistamise tõttu kehtetu. 21. veebruaril 1994. a. esitas Haljala Varahoidja (põllumajandusühistu õigusjärglane) Lääne-Viru Maakohtule hagi seaduse nõuetele mittevastava tehingu kehtetuks tunnistamiseks TsK § 51 alusel. Lääne-Viru Maakohtu 23. mai 1994. a. otsusega jäeti hagi rahuldamata. Viru Ringkonnakohtu 20. veebruari 1995. a. otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonikohus leidis, et halli ostu-müügileping vastab seaduse nõuetele nii sisu, vormi kui ka subjektide poolest. Kohus pidas õigeks maakohtu seisukohta, et halli müümiseks polnud vaja reformikomisjoni nõusolekut, sest hall ei olnud majandi põhivara, vaid pooleliolev ehitis (käibevahend). Reformi­komisjoni hilisem nõusoleku tühistamine ei oma seega vaidluse lahendamisel tähtsust, sest seda nõusolekut polnudki vaja. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. juuni 1995. a. otsusega tühistati apellat­sioonikohtu otsus. Riigikohus leidis, et pooleliolev hall oli põhivara, see müüdi tervikvarana ja ühistu ise taotles selleks reformikomisjoni luba, mille ka sai. Kolleegium leidis, et reformikomisjoni poolt esialgse nõusoleku hilisem tühis­tamine ei ole iseenesest aluseks ostu-müügilepingu kehtetuks tunnista­miseks, kui esialgne nõusolek oli seaduslik. Apellatsioonikohus pidanuks andma õigusliku hinnangu sellele, kas reformikomisjoni esialgne nõusolek halli müümiseks oli seaduslik või mitte. Viru Ringkonnakohus vaatas asja uuesti läbi ja 16. veebruari 1996. a. otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja hageja apellatsioonkaebus rahul­damata. Kohtuotsuse motiivide kohaselt ei kuulunud vaidlusalune pooleliolev universaalhall omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara hulka. Halli müüs üks juriidiline isik teisele ja vara omandivorm ei muutunud. Ostu-müügilepingu sõlmimise ajal kehtis omandiseadus, mille § 2 lg. 2 kohaselt esines omand Eesti Vabariigis eraomandina (füüsilisele isikule kuuluva varana), juriidilise isiku omandina, munitsipaalomandina ja riigi omandina. Seaduses võidi ette näha ka teisi omandivorme. Ostu-müügileping vastas seaduse nõuetele nii sisu, vormi kui ka subjektilise koosseisu poolest. Apellatsioonikohus arvestas Riigikohtu seisukohaga, et vaidlusalune univer­saalhall oli Haljala Põllumajandusühistu põhivara. Apellatsioonikohus leidis, et reformikomisjoni 28. veebruari 1992. a. nõusolek oli antud kooskõlas PRS § 5 lg. 5 sätetega ja seaduslikuks aluseks ostu-müügilepingu sõlmimisel. Nõusolekut ei tühistatud PRS § 28 ettenähtud korras. Reformikomisjon ei ole viidanud ühelegi seadusele ega asjaolule, mis oleks andnud seadusliku aluse nõusoleku tühistamiseks, mistõttu see ei ole aluseks ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamisele. Kassatsioonkaebuses palus Ettevõte Haljala Varahoidja apellatsioonikohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus. Kaebuses leiti, et ostu-müügilepinguga muutus vara omandivorm. Hageja käsitles seda erastamisena, kuid leidis, et kolhooside vara erastamisel ei saanud vara osta ja müüa vastavalt ORAS §-dele 32 ja 40. Kaebuses leiti, et kostja ei olnud see subjekt, kellele oleks saanud vara natuuras eraldada (PRS § 3). Apellatsioonikohus on jätnud õigus­liku hinnangu andmata reformikomisjoni 28. aprilli 1992. a. nõusoleku seaduslik­kusele vaidlusaluse halli müümiseks. Ei ole õige apellatsioonikohtu seisukoht, et 18. novembril 1993. a. nõusoleku tühistamine ei toimunud põllumajandus­reformi seaduse §-s 28 ettenähtud korras. Täites põllumajandus­reformi keskkomisjoni ettekirjutusi ja reformi seadusega vastavusse viimiseks tühistatigi ebaseaduslik nõusolek ja tunnistati tehing kehtetuks. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis AS-i Amet esindaja, et apellatsiooni­kohtu otsus on õige. Hageja on kaebuses ebaõigesti tõlgendanud materiaalõigus­norme. Ostu-müügileping ei olnud vara erastamine ja seetõttu ei rakendanud kohus ka omandireformi aluste seaduse sätteid. Hageja on segi ajanud mõisted vara natuuras eraldamine ja ost-müük. Vara ost-müük ei ole vara natuuras eraldamine PRS § 21 tähenduses. Ringkonnakohus andis õigusliku hinnangu reformikomisjoni esialgsele nõusolekule, pidades seda seaduslikuks. Raamatupi­damise põhimäärusest tulenevalt ei olnud pooleliolev ehitis ühistu põhivara. Reformikomisjoni nõusolekut ei olnud halli müümiseks vaja, kuid see anti ja on seaduslik. Kassatsioonkaebuses ei ole viidatud seadusele, mille alusel hageja arvab, et nõusolek oli ebaseaduslik. Kolleegiumi istungil palus AS-i Amet esindaja jätta apellatsioonikohtu otsuse muutmata. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. Põllumajandusreformi seaduse § 1 lg. 1 ja 2 kohaselt lähtub põllumajandus­reformi seadus omandireformi aluste seadusest, reguleerib ühistatud vara tagastamist ja kompenseerimist põllumajanduses ning ühismajandite reorgani­seerimist või likvideerimist. Põllumajandusreformi käigus toimub põllumajan­duses üleminek põhiliselt talumajapidamisele ja muule eraomandusel rajanevale ettevõtlusele. Seega oli ühistu vara müümine eraaktsiaseltsile kooskõlas põllu­majandusreformi seaduse üldise mõttega ja kassatsioonkaebuse väide, et vara omandivormi ei tohtinud muuta, ei tulene seadusest. Apellatsioonikohus märgib õigesti, et omandivormi ei tohtinud muuta tehingutes õigusvastaselt võõrandatud varaga (ORAS § 18). Vaidlusalune universaalhall ei olnud aga õigusvastaselt võõrandatud vara, vaid ühistu enda oma. Põllumajandusreformi seadus jõustus 12. märtsil 1992. a. Selle seaduse § 5 lg. 5 kohaselt oli lubatud teostada kõiki tehinguid ühismajandi põhivaraga põllumajandusreformi läbiviimise perioodil ainult reformikomisjoni loal. Apel­latsioonikohus on asunud õigesti seisukohale, et reformikomisjon andis 28. april­lil 1992. a. oma pädevuse piires nõusoleku halli müümiseks kostjale ja ostu-müü­gileping sõlmiti 4. mail 1992. a. kooskõlas põllumajandusreformisea­dusega. Kui tehing vastas sõlmimise momendil seaduse nõuetele, siis ei ole tema tühistamise aluseks hilisemad muudatused seaduses, kui neile seadustele pole antud tagasi­ulatuvat jõudu. Kassatsioonkaebuse väide, et reformikomisjoni nõusoleku tühistamine 18. novembril 1993. a. teise koosseisuga reformikomisjoni poolt on küllaldane alus tehingu kehtetuks tunnistamiseks, on ekslik. Reformi­komisjoni otsuses poolteist aastat hiljem ei ole toodud ühtki seadust ega asja­olu, mis tingisid esialgse nõusoleku tühistamise. Kassatsioonkaebuse viited ühistu vara erastamisele ja natuuras eraldamisele ei ole asjakohased. Vastavalt hagi­avaldusele oli käesoleva vaidluse sisuks ostu-müügilepingu kehtetuks tunnista­mine ja seda ka kohus arutas. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium otsustas: Jätta muutmata Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. veebruari 1996. a. otsus ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. LUIK Liikmed L. LAARMAA T. VERNIK