Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-52-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. mai 1996. a. kohtuotsus E. N. ja I. P. süüdistuses KrK § 101 p. 2, 5, 7 ja § 144 järgi — RT III, 1996, 19, 259

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel 14. mail 1996. a. 3-1-1-52-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil tõlk Lüüli Lomp'i osavõtul läbi kriminaalasja E. N. ja I. P. süüdistuses KrK § 101 p. 2, 5, 7 ja § 144 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetute kaitsjad vandeadvokaadid T. Masalina ja Vladimir Rogulski ning Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. E. N. ja I. P. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 101 p. 2, 5, 7 ja § 144 järgi selles, et nad 24. septembril 1992. a. kella 4.00 ajal, olles alkoholijoobes ning tegutsedes eelneval kokkuleppel, koos A. P-ga, kelle suhtes materjalid on kriminaalasjast eraldatud, X asulas kohvikus «M», kasutades ajendina ära konflikti, mis neil oli tekkinud Š. M-i ja H. R-iga, hakkasid huligaansel ajendil jalgadega ja rusikatega lööma Š. M-ile ja H. R-ile pähe ja keha piirkonda ning jätkasid kannatanute palve­test hoolimata nende peksmist. Peksmise tagajärjel tekitati Š. M-ile eluohtlikud vigastused, mille tagajärjel kannatanu kohapeal suri. H. R-ile tekitati peksmisega rasked kehavigastused. Kasutades ära kannatanute abitut seisundit panid E. N., I. P. ja A. P. H. R-i ja Š. M-i viimasele kuuluvasse autosse VAZ 2109 eesmärgiga kannatanud erilise julmusega tappa. Kohtualused valasid auto, milles olid kannatanud, bensiiniga üle ja süütasid põlema. Kui H. R. püüdis põlevast autost välja ronida, haarasid E. N. ja I. P. kannatanul jalgadest ja kätest kinni ning lükkasid ta põlevale autokapotile, kus H. R. suri leekide toimest saadud šoki tagajärjel. Peale selle anti E. N. ja I. P. kohtu alla selle eest, et nad 24. septembril 1992. a. kella 6.00 ajal, olles alkoholijoobes, X asulas kohviku «M» juures panid tahtlikult põlema Š. M-i auto VAZ 2109, tekitades omanikule kahju 50 000 krooni ning kahjustades autot 4276 krooni väärtuses. Veel süüdistati E. N-i selles, et ta 24. septembril 1992. a., olles alkoholijoobes, eelpool nimetatud kohvikus «M» hõivas avalikult A. G.-lt vara, tekitades viimasele kahju 420 krooni. Narva Linnakohtu 2. oktoobri 1995. a. otsusega kvalifitseeriti E. N-i kuriteod ümber ning E. N. mõisteti süüdi KrK § 107 lg. 2 p. 1 järgi ja karistati 8-aastase vabadusekaotusega. Veel tunnistati E. N. süüdi KrK § 140 lg. 1 järgi ja karistati 1-aastase vabadusekaotusega. Vastavalt KrK §-le 40 mõisteti lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest 8 aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Süüdistuses KrK § 101 p. 2, 5, 7 ja § 144 mõisteti E. N. õigeks. Sama otsusega mõisteti I. P. süüdistuses KrK § 101 p. 2, 5, 7 ja § 144 jär­gi tõendamatuse tõttu õigeks. E. N. oma apellatsioonkaebuses vaidlustas Narva Linnakohtu 2. oktoobri 1995 a otsuse kvalifikatsiooni osas, kinnitades, et tal puudus tahtlus tekitada Š. M-ile üliraskeid kehavigastusi ning toime panna avalikku vargust. Kohtualuse E. N-i kaitsja vandeadvokaat T. Masalina palus oma apellatsioonkaebuses linnakohtu otsus tühistada ning E. N. KrK § 107 lg. 2 p. 1 ja § 140 lg. 1 järgi õigeks mõista. Narva Prokuratuuri abiprokuröri M. Zagoretsi apellatsioonprotestis vaidlustati linnakohtu otsust kuritegude kvalifikatsiooni, I. P. õigeksmõistmise ja E. N-ile karistuse kandmise koha määramise osas. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 1996. a. otsusega tühistati Narva Linnakohtu 2. oktoobri 1995. a. otsus. E. N. ja I. P. tunnistati süüdi KrK § 101 p. 5, 7 järgi ja karistati 12-aastase vabadusekaotusega. E. N. ja I. P. tunnistati süüdi KrK § 144 järgi ja neid karistati 3-aastase vabadusekaotusega. Vastavalt KrK § 40 lg. 1 loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ning lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti mõlemale 12 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Kriminaalkolleegium arvestas süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel tunnistajate M. T., T. A., A. M-i ning kohtualuse E. N-i kahtlustatavana antud ütlusi. Samuti arvestas ringkonnakohus otsuse tegemisel asjas kogutud kaudseid tõendeid – tunnistajate I. P., T. V. ja Ž. H. ütlusi. Ringkonnakohus luges tõendatuks, et I. P. ja E. N. tegutsesid ühtse tahtlusega tappa H. R. ja Š. M. ning nõustus prokuröriga, et tapmine pandi toime eriti julmal ning piinaval viisil. Samuti leidis ringkonnakohus, et on leidnud tõendamist mõlema kohtualuse süü KrK § 144 järgi, kuna nende kuritegeliku käitumise tagajärjel hävitati Š. M-ile kuulunud sõiduauto VAZ 2109 maksumusega 50 000 krooni. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 1996. a. otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused E. N-i kaitsja vandeadvokaat T. Masalina ja I. P. kaitsja vandeadvokaat V. Rogulski. Kassaatorid leiavad, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada, sest kohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust ning kohtu järeldused ei vasta kriminaalasja faktilistele asjaoludele. T. Masalina leiab, et ringkonnakohus hindas ebaobjektiivselt E. N-i kahtlustatavana antud ütlusi kuritegude toimepanemise asjaolude kohta. Samas leiab kassaator, et ringkonnakohtu otsuses loetletud tunnistajate ütluste analüüs kinnitab võimatust kindlaks teha asjaolusid, kes tekitas Š. M-ile surmavad kehavigastused ja kes süütas auto, mille tagajärjel hukkus H. R. Kaitsja leiab, et tunnistajate A. M-i, T. A. ja M. T. poolt antud ütlused on, vastupidiselt kohtuotsuses väidetule vastuolulised ning nende ütluste alusel tehtud süüdimõistev otsus ei ole põhjendatud. V. Rogulski leiab, et Narva Linnakohtu õigeksmõistev kohtuotsus I. P. suhtes oli õiglane. Kassaator palub ringkonnakohtu otsus tühistada ning mõista I. P. õigeks. V. Rogulski leiab, et ringkonnakohtu otsus põhineb ainult oletustel ning on lahendamata küsimus, kes on süüdi Š. M-i ja H. R-i surmas. Samuti ei ole välja selgitatud auto süttimise põhjus ja pole tõendatud I. P. osavõtt auto süütamisest ning puuduvad kindlad andmed selle kohta, kas sündmuskohalt leitud laibad olid õigesti identifitseeritud. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud kaitsjate seletused, milles nad toetasid kassatsioonkaebusi, ja prokuröri arvamuse jätta kassatsioonkaebused rahuldamata, tuvastas: Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus on seaduslik ja ei kuulu tühistamisele. Kassatsioonkaebustes korratakse sisuliselt apellatsioonimenetluses toodud väiteid E. N-i ja I. P. süü puudumise kohta ja ei esitata mingeid sisuliselt uusi õiguslikke argumente. Ringkonnakohus on neid väiteid kontrollinud, hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis vastavalt KrMK § 50 sätetele ning igakülgselt põhistanud kohtualuste süüditunnistamist Š. M-i ja H. R-i tapmises, Š. M-ile kuulunud vara (sõiduauto) tahtlikus hävitamises ja andnud sellele kuriteole õige juriidilise hinnangu. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks veel kord rõhutada, et KrMK § 50 lg. 2 mõtte kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus peab hindama kogumis ka süüdistatava ütlusi kriminaalmenetluse erinevates faasides, st nii kohtueelses menetluses süüdistatavana kui ka kohtumenetluses kohtualusena antud ütlusi. Sealjuures süüdistatava ütlus ei ole millegi poolest halvem teistest tõendiliikidest ning kuulub kontrollimisele ja hindamisele võrdselt koos kõigi kriminaalasjas leiduvate tõenditega. See kehtib juhul, kui on täidetud kohtueelses menetluses antud ütluste avaldmise tingimused ja need ütlused kohtuistungil avaldatakse. Tulenevalt eeltoodust on Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium võtnud põhjendatult otsuse tegemisel arvesse E. N-i 4. novembri 1992. a. ülekuulamisel antud ütlused, kus ta on võtnud õigeks kannatanute peksmise rusikate ja jalgadega kohvikus «M» koos I. P-ga, pärastise kannatanute tassimise sõiduautosse VAZ ja kui üks kannatanutest põlema süüdatud autost välja ronis, panid kohtualused ta põlevale autokapotile. Selle ülekuulamise juures viibis kaitsjana vandeadvokaat, mis välistab E. N-i mõjutamise uurija poolt. Ringkonnakohus on õigesti hinnanud E. N-i poolt kohtuistungitel antud ütlusi kriitiliselt ja lugenud tõesteks tema kohtueelsel menetlusel antud need ütlused, mis on kooskõlas teiste asjas leiduvate tõenditega – tunnistajate T. A., M. T. ja A. M-i ütlustega. Kohtualuse ütlused, mis on paljasõnalised ja vastuolus teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega, ei ole kohtule siduvaks. Kriminaalmenetluse põhimõte, et kõik kahtlused tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks, kuulub kohaldamisele üksnes selliste kahtluste puhul, mida ei õnnestunud kriminaalmenetluses kõrvaldada. Kohtuotsuse kohaselt ei ole apellatsioonikohtul tekkinud kahtlust selles, et E. N. ja I. P. panid toime Š. M-i ja H. R-i tapmise ning hävitasid Š. M-ile kuulunud sõiduauto süütamise teel. Põhjendatud ei ole kaitsjate väited, et puuduvad kindlad andmed sündmuskohalt leitud laipade nõuetekohase identifitseerimise kohta. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et tunnistajate T. A., M. T. ja A. M-i ning kohtualuse E. N-i ütlustega on tuvastatud kannatanute asukohad autos ja auto süttimise asjaolud. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud antud kriminaalasja läbivaatamisel kriminaalseaduse ebaõiget kohaldamist või kriminaalmenetlusseaduse olulist rikkumist Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi poolt. Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Jätta Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 1996. a. otsus E. N. ja I. P. süüdistusasjas muutmata. 2. Kaitsjate kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 14. mail 1996. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Jüri RÄTSEP Peeter VAHER