Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-66-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15. mai 1996. a. kohtuotsus A.-M. R.-i hagis Saare Maavalitsuse ja Eesti Vabariigi Tööturuameti vastu töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmiseks ja hüvise väljamõistmiseks — RT III, 1996, 18, 252

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 15. mail 1996. a. 3-2-1-66-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik, A.-M. R.-i ja tema esindaja vandeadvokaat R. Teeveere osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 6. mail 1996. a. A.-M. R.-i kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkol­leegiumi 24. jaanuari 1996. a. otsuse A.-M. R.-i hagis Saare Maavalitsuse ja Eesti Vabariigi Tööturuameti vastu töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmiseks ja hüvise väljamõistmiseks. A.-M. R. töötas Saare Maavalitsuse Tööhõiveameti (Tööhõiveamet) juhata­jana ja Eesti Vabariigi Tööturuameti (Tööturuamet) regionaalnõunikuna. 4. märtsil 1994. a. lõpetas Saare Maavalitsus hagejaga töölepingu TLS § 86 p. 1 alusel seoses asutuse likvideerimisega. 3. novembril 1994. a. lõpetas Tööturu­amet hagejaga töölepingu TLS § 86 p. 3 alusel seoses koondamisega. 31. märtsil 1994. a. esitas A.-M. R. Saare Maakohtusse hagi Saare Maavalitsuse vastu hüvise saamiseks seoses töölepingu lõpetamisega. Asja menetluse käigus esitas ta täpsustatud hagiavalduse, mille kohaselt Tööhõive­ametit ei likvideeritud, vaid reorganiseeriti. Tööleping temaga tulnuks seega lõpetada TLS § 86 p. 3 alusel seoses koondamisega. Kuna hagejale koonda­misest ette ei teatatud, tulnuks kostjal hagejale maksta keskmist töötasu kokku 8 kuu eest. Kostja maksis 6 kuu eest. Hageja taotles saamata jäänud kahe kuu keskmise palga ning kuna ta tööle ennistamist ei taotlenud, siis TLS § 117 lg. 2 alusel hüvitusena kuue kuu keskmise palga väljamõistmist. Täiendava hagiavalduse kohaselt ei kindlustanud Tööturuamet hagejat pärast põhitöökohalt vabastamist tööga ning poolte kokkuleppel viibis ta kuni 31. oktoobrini 1994. a. palgata puhkusel. Ka pärast seda ei kindlustatud hagejat tööga. 6. detsembril 1994. a. sai hageja teada, et 3. novembril 1994. a. on ta ametikohalt vabastatud. Hageja leidis, et kuni töölt vabastamisest teadasaamiseni oli ta töövahekorras Tööturuametiga, kuna aga tegemist oli tööseisakuga, on tal õigus saada töötasu. Hageja palub temaga töölepingu lõpetamise aeg 3. novem­ber 1994. a. tunnistada ebaseaduslikuks ning mõista Tööturuametilt tema kasuks välja 595 krooni 24 senti hüvitusena tööseisaku aja eest ning 52 krooni 90 senti ühe kuu puhkuse kompensatsiooni. Lisaks sellele palub hageja tema kasuks välja mõista TLS § 119 lg. 2 kohaselt 518 krooni 40 senti lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest ja 268 krooni komandeeringukuludena. Saare Maakohus jättis Saare Maavalitsuse vastu esitatud hagi rahuldamata ning rahuldas osaliselt Tööturuameti vastu esitatud hagi. Kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 500 krooni lõpparvega viivitamise eest. Ülejäänud osas jättis kohus ka selle hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt lõpetas Saare Maavalitsuse Tööhõiveamet oma tegevuse õigusjärglaseta, ettevõtteregistrist ta kustutati ning varad anti üle Saare Maavalitsusele, mitte loodud Tööturuameti filiaalile. Kuigi loodud filiaal võttis likvideeritud asutuselt üle töötute arvestust kajastava dokumentatsiooni ning likvideeritud ja loodud asutuste tegevus on sarnane, ei anna see alust käsitleda riigiameti filiaali loomist maavalitsuse struktuuriüksuse reorganiseerimisena. Maavalitsuse poolt hagejaga töölepingu lõpetamine TLS § 86 p. 1 alusel oli õige ning hageja poolt esitatud hüvisenõue on alusetu. Tööturuametis töötas hageja kohakaasluse korras, kuigi TLS § 37 lg. 3 kohaselt ei olnud selline kohakaaslus lubatud. TLS § 95 kohaselt ei rakendata töölepingu lõpetamisel kohakaaslasega §-des 87-94 ettenähtud tagatisi. Hageja taotleb Tööturuameti poolt töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist, kuid ei viita alusele, mille järgi leping lõpetamisele kuuluks. Ajavahemikku 30. oktoobrist kuni 6. detsembrini 1994. a. ei saa vaadelda tööseisakuna, küll aga jättis tööandja hagejale töölepingu lõpetamisest õigeaegselt teatamata ning viivitas lõpparve väljamaksmisega. Oma nõuet komandeeringukulude väljamõist­miseks ei ole hageja põhjendanud ning on olemas Tööturuameti 2. novembri 1994. a. korraldus nr. 170 hagejale sõidukulude maksmise kohta. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutamata ning A.-M. R.-i apelltsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonikohtu otsuse põhjenduste kohaselt möönab apellant, et tema tööandjaks olnud Saare Maavalitsuse Tööhõiveamet likvideeriti, vaidlustades vaid selle likvideerimise seaduslikkuse. Töövaidluse lahendamisel ei oma tähtsust, kas töötajale tööandjaks olnud asutus likvideeriti seaduslikult või mitte. See ei ole ka küsimus, mis võiks olla tööõigusliku vaidluse sisuks. Meelevaldne on A.-M. R.-i järeldus nagu oleks asutuse ebaseaduslik likvideerimine õigustühine. Tööhõiveametit ei likvideeritud ega saanudki likvideerida tsiviilõigusliku tehinguga. A.-M. R. palus kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu. Kassaator leidis, et nii Saare Maavalitsus kui ka Tööturuamet teostavad täidesaatvat võimu, nii Tööhõiveamet kui ka Tööturuameti filiaal esindavad riiki ning omandivormi muutumist ei toimunud, vaid tegemist oli asutuse alluvuse muutumisega. Ühe riigiasutuse, Saare Maavalitsuse alluvusest viidi Tööhõiveamet teise valitsusasutuse, Riigi Tööturuameti alluvusse, nimetades Tööhõiveameti ümber Riigi Tööturuameti Kuressaare filiaaliks. TLS § 6 kohaselt ei lõpe töölepingu kehtivus ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni reorganiseerimisel, alluvuse, omandivormi või omaniku muutumisel. Vastustajad Saare Maavalitsus ja Riigi Tööturuamet leiavad, et kaebus on põhjendamatu. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alus puudub. Põhjendamatu on kassaatori väide, et Saare Maavalitsuse Tööhõiveametit ei likvideeritud, vaid reorganiseeriti. Kohtud on õigesti tuvastanud, et Tööhõive­amet maavalitsuse struktuuriüksusena likvideeriti Saare Maavalitsuse korralduse alusel. Tööhõiveamet kustutati ettevõtteregistrist. Tema kasutuses olnud varad anti üle maavalitsuse üldosakonnale. Üksnes töötute arvestust kajastava dokumentatsiooni üleandmine ja põhikirjalise tegevuse sarnasus ei anna alust käsitleda maavalitsuse struktuuriüksuse kaotamist ja riigiameti filiaali loomist reorganiseerimisena. Riigi Tööturuameti filiaal loodi ajaliselt enne Tööhõive­ameti likvideerimist, kusjuures selle likvideerimiseni töötas hageja nii Tööhõive­ameti juhatajana kui ka Tööturuameti regionaalnõunikuna. Probleemi lahendamisel ei oma tähtsust ka Vabariigi Valitsuse 5. aprilli 1994. a. määrus riigi tööhõivetalituste võrgu moodustamise kohta, millega kohustati maavalitsusi andma üle neile alluvad tööhõivetalitused sotsiaalministeeriumi valitsusalasse, kuna selleks ajaks oli Tööhõiveamet sisuliselt likvideeritud. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et käesoleva töövaidluse lahendamisel ei oma tähtsust struktuuriüksuse likvideerimise seaduslikkus, kuna apellatsioon­kaebuses on apellant ka ise möönnud Tööhõiveameti likvideerimist. Kui asutuse struktuuriüksuse tegevus on lõpetatud, ei muutu likvideerimine reorganiseeri­miseks TLS § 6 mõttes isegi siis, kui likvideerimise korda oleks rikutud. Seega lõpetas tööandja TLS §-s 97 märgitud asjaoludel hagejaga töölepingu õigesti TLS § 86 p. 1 alusel seoses Tööhõiveameti likvideerimisega. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium otsustas: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 24. jaanuari 1996. a. otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. ODAR Liikmed L. LAARMAA J. LUIK