Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-61-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. mai 1996. a. kohtuotsus Külli-Kai L.-i hagis Maia T. ja Ilmar L.-i vastu vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest — RT III, 1996, 18, 247

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 9. mail 1996. a. 3-2-1-61-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laar­maa ja T. Vernik, kassaatori esindaja vandeadvokaat U. Lõhmuse, vastustaja M. T. ning tema esindaja vandeadvokaat K. Kuusmaa osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 29. aprillil 1996. a. Külli-Kai L.-i kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkollee­giumi 22. jaanuari 1996. a. otsuse Külli-Kai L.-i hagis Maia T. ja Ilmar L.-i vastu vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest. Hageja isale Voldemar K.-le kuulus talu Nöörimaa 2 Võru linna tagavara­maadel. Praeguseks on talu jäänud linna piiridesse ning sellel olev elumaja asub aadressil Võrus Vilja tn. 9, teised hooned on hävinud. Peale Voldemar K. ja tema perekonna elasid 1941. a. selles talus ka tädi Adele K. ning vanaema Julie K. 14. juunil 1941. a. Voldemar K. arreteeriti ning tema perekond küüditati. Majja jäänud Julie K. taotles 1951. a. kohtus fakti tuvastamist, et valdab Võrus Nöörimaa 2 asuvat majavaldust omanikuna, millise taotluse ENSV Ülemkohtu tsiviilasjade kohtukolleegium 30. oktoobri 1951. a. rahuldas. 22. novembril 1952. a. Julie K. suri, elamu jäi tema nimele 1977. aastani. 7. veebruaril 1977 tuvastati Võru rajooni Rahvakohtu otsusega, et Julie K. tütred Meeta L. ja Adele K. olid pärast Julie K. surma ainsad kohalolevad pärijad ning võtsid pärandi vastu. Käesoleval ajal on Vilja tn. 9 asuv elamu Meeta L.-i laste Maia T. ja Ilmar L.-i valduses, kes said omandiõiguse 18. aprilli 1991. a. välja­antud pärimisõiguse tunnistuse alusel. Pärimisõiguse tunnistuse väljaand­mise aluseks olnud kohtulahendid on tühistatud. Hageja leidis, et Vilja tn. 9 elamu ei kuulunud Meeta L.-i ega Julie K. pärandvara hulka ja seetõttu on nimetatud elamu suhtes Meeta L.-i laste Maia T. ja Ilmar L.-i valdus ebaseadus­lik. Hageja leidis, et temale kuulub Vilja tn. 9 elamust 8/9 mõttelist osa ning palus AÕS §-i 80 alusel temale kuuluva osa elamust kostjate ebaseaduslikust valdusest välja mõista, kuna kostjad ei ole nõus valdusest vabatahtlikult loobuma. Võru Maakohus tuvastas, et tegemist ei ole õigusvastaselt võõrandatud varaga ning juhindudes AÕS §-dest 35 lg. 1, 80, 82, 83 ja 95 lg. 3 ja 4, rahuldas hagi osaliselt, mõistes Ilmar L.-i ja Maia T. valdusest välja 7/9 mõttelist osa Võrus Vilja tn. 9 asuvast elamust. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, jättes asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 2 lg. 2 ja ORAS § 17 alusel hagi rahuldamata. Apellatsioonikohtu põhjenduste kohaselt ei olnud maakohus pädev otsustama, et tegemist ei ole õigusvastaselt võõrandatud varaga. Asjas on Võru Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 1. juuli 1994. a. otsus nr. 6410, millega on kindlaks tehtud, et endisel kinnistul Nöörimaa 2 asunud ehitised on õigusvastaselt võõrandatud. Ringkonnakohus leidis, et kuna komisjoni otsuse kohaselt on tegemist õigusvastaselt võõrandatud varaga, siis otsustatakse selle tagastamine asjaõigus­seaduse rakendamise seaduse §-st 2 lg. 2 tulenevalt omandireformi aluste seaduses ja maareformi seaduses ja nendest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p. 23 kohaselt otsustab õigustatud subjektidele vara tagastamise vara asukohajärgne kohaliku omavalit­suse täitevorgan. Asjas puudub kohaliku omavalitsuse täitevorgani seisukoht vara tagastamise või mittetagastamise kohta, seega ei ole Külli-Kai L.-il veel tekkinud omandiõigust Võrus Vilja tn. 9 asuva elamu osale. Hageja tugineb oma nõudes AÕS §-dele 80 ja 82, kuid asja väljanõudmise õigus ebaseaduslikust valdusest on AÕS § 80 kohaselt ainult omanikul. Kassaator palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kaebuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt materiaalõiguse norme, arvates, et tegemist on õigusvastaselt võõran­datud varaga, mistõttu asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-st 2 lg. 2 tulenevalt ei saa vaidluse lahendamisel juhinduda asjaõigusseaduse sätetest, vaid kohaldada tuleb omandireformi aluste seaduse sätteid. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt võib võõrast ebaseaduslikust valdusest vara välja nõuda ainult omanik. Õigustatud subjekt saab omandire­formi aluste seaduse kohaselt hageda vara alles pärast kohaliku täitevorgani otsust vara tagastamise kohta. Sellest tulenev ringkonnakohtu järeldus, et omandiõigus õigusvastaselt võõrandatud varale tekib omavalitsusorgani otsuse tegemisega, ei ole kooskõlas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktis 48 märgituga. Nimetatud sätte kohaselt läheb omandiõigus tagastatud varale üle mitte haldusorgani korralduse tegemise, vaid üldreeglina vara üleandmise akti allakirjutamise päevast. Kui vara, mille tagastamise kohta on tehtud korraldus, on registreeritud füüsilise isiku nimele ja see isik keeldub vara üle andmast, siis omandiõigust ei teki ja õigustatud subjekt ei saa pöörduda ei haldus- ega tsiviilkohtusse, sest vara üleandmise, s.t. omandiõiguse ülemineku vormistamine pole haldusakt ega -toiming, mida saab vaidlustada halduskohtus. Kuna ta pole ka omanik, siis ei saa ta esitada hagi asjaõigusseadusega määratud korras. Ringkonnakohus, jättes hagi rahuldamata, ei ole arvestanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. detsembri 1995. a. määruses nr. III-2/1-105/95 (RT III 1996, 4, 58) antud tõlgendusega, mille kohaselt omandireformi aluste seaduse alusel esitatud nõue õigusvastaselt võõrandatud varale omandi saami­seks kas selle tagastamise või omandiõiguse tunnistamise teel ei kuulu maa- või linna­kohtu pädevusse ning menetlus nimetatud nõude osas tuleb TsKS § 218 p. 1 alusel lõpetada. Ringkonnakohus rikkus TsKS § 301, kuna väljus kaebuse piiridest, leides maakohtu otsuse tühistamiseks põhjendused, mis ei tulene kummastki apel­latsioonkaebusest. Vastustaja Maia T. leiab, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse põhjendatult. Ringkonnakohus märkis õigesti, et vastavalt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korrale tuvastab vara õigusvastase võõrandamise fakti õigusvas­taselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjon. Võru Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni otsuse järgi on Vilja tn. 9 asuv elamu õigusvastaselt võõrandatud vara. Nimetatud otsust vaidlustatud ei ole. Seega ei olnud kohus pädev otsustama, et vaidlusalust vara ei ole õigusvastaselt võõrandatud. Tulenevalt ORAS-e §-st 3 lg. 3 tagastatakse või kompenseeritakse omandireformi käigus õigusvastaselt võõrandatud vara samas seaduses ning muudes normatiivaktides sätestatud korras. ORAS-e §-de 12 lg. 5 ja 17 lg. 2 kohaselt kehtestab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra ning otsustab sellega seonduvad protseduurilised küsimused Vabariigi Valitsus. Valitsuse 5. veebruari 1993. a. määrusega nr. 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p. 23 kohaselt otsustab õigustatud subjektidele vara tagastamise kohaliku omavalitsuse täitevorgan ning ühistatud vara suhtes vastav põllumajandusreformi komisjon. Seega toimub selle vara tagastamine halduskorras. Selleks pädeva organi vara tagastamise või tagasta­mata jätmise otsuse peale võib HKS § 4 lg. 1 p. 1 kohaselt esitada kaebuse halduskohtusse. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p. 48 kohaselt läheb omandiõigus tagastatud registreeerimisele kuuluvale varale õigustatud subjektile üle selle vara vastavas korras registreerimise päevast. Osundatud sätte alusel läheb õigustatud subjektile omandiõigus tagastatud varale üle olenemata sellest, et isik, kelle nimele see vara on registreeritud, keeldub seda üle andmast. Väär on kassaatori väide, et arvestades Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määruses nr. III-2/1-105/95 antud tõlgendust, mille kohaselt ORAS-e alusel esitatud nõue õigusvastaselt võõrandatud varale omandi saamiseks kas selle tagastamise või omandiõiguse tunnistamise teel, ei kuulu maa- või linnakohtu pädevusse, pidanuks ringkonnakohus asjas menetluse lõpetama TsKS § 218 p. 1 alusel. Nimetatud seisukohale asus kolleegium asjas, milles oli esitatud nõue omandi saamiseks omandireformi aluste seaduse alusel. Kui asi (omandireformi käigus vara tagastamine) ei kuulu kohtu pädevusse, siis TsKS § 218 p. 1 kohaselt kohus lõpetab menetluse. Käesolevas asjas on esitatud hagi aga omandi kaitseks asjaõigusseaduse alusel. Hagi vara, sealhulgas omandireformi käigus tagastatud vara, väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest, kuulub kohtu pädevusse (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. detsembri 1995. a. otsus nr. II-2/1-68/95 — RT III 1996, 3, 48). Kuna hageja nõudis kostjatelt välja elamut, mille tagastamist temale omavalit­suse täitevorgan veel ei ole otsustanud, siis jättis apellatsiooni­kohus, juhindudes asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-st 2 lg. 2 ja ORAS §-st 17, õigesti hagi rahuldamata. Põhjendamatu on kassaatori väide, et ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse põhjendustel, mis ei tulene kummastki apellatsioonkaebusest. Maia T. on oma apellatsioonkaebuses pidanud hageja nõude piiride ületamiseks maakohtu seisukohta, et tegemist ei ole õigusvastaselt võõrandatud varaga. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium otsustas: Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. jaanuari 1996. a. otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. LUIK Liikmed L. LAARMAA T. VERNIK