Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-14-96 Riigikohtu halduskolleegiumi 12. aprilli 1996. a. määrus Merike L.-i kassatsioonkaebuse läbivaatamine vara õigusvastase võõrandamise aegse oma­niku tuvastamise asjas — RT III, 1996, 16, 228

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 12. aprillil 1996. a. 3-3-1-14-96 Merike L.-i kassatsioonkaebuse läbivaatamine vara õigusvastase võõranda­mise aegse omaniku tuvastamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas 11. aprillil 1996. a. avalikul kohtuistungil läbi Merike L.-i kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 22. jaanuari 1996. a. otsusele haldusasjas nr. II-3/15/96. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Merike L., tema esindaja vande­advokaat Anu Pärtel ja Hillar E. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 10. oktoobri 1994. a. otsuse nr. 3921 punktiga 1 loeti Tallinnas Läänekaare t. 42 (endine Lääne t. 32 Nõmmel) kinnistu nr. 790 N hooned ja krunt 1821 m2 omandireformi objektiks. Otsuse kohaselt natsionaliseeriti maa Riigivolikogu 23. juuli 1940. a. deklaratsiooniga. Majavaldus natsionaliseeriti Eesti NSV Ministrite Nõukogu 20. veebruari 1950. a. määruse nr. 127 alusel. Sama otsuse punktiga 2 loeti tõendatuks, et «hooned ja krunt kuulusid õigus­vastase võõrandamise ajal Peeter ja Anna T.-le võrdsetes mõttelistes osades ja üks kahekordne plekk-katusega puidust elamu Helmi E.-le, kes vastavad omandi­reformi aluste prg.-s 7 toodud nõuetele». Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati Läänekaare t. 42 hoonete ja krundi suhtes Anna T. ja «ühe kahe­kordse plekk-katusega elamu suhtes Hillar E.». Anna T., kes suri 1992. a., pärandas testamendiga kogu oma vara Merike L.-ile. Merike L.-i esindaja A. Kozlov esitas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse peale kaebuse Tallinna Linnavalitsusele. Tallinna Linnavalitsuse 26. mai 1995. a. korralduse nr. 1701-k punktiga 1.5 jäeti kaebus rahuldamata. 27. juunil 1995. a. esitas Merike L. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. oktoobri 1994. a. otsus nr. 3921 seadusevastaseks osas, millega tunnistati kahekorruselise plekk-katu­sega elamu võõrandamisaegseks omanikuks Helmi E. ja selle elamu suhtes omandireformi õigustatud subjektiks Hillar E. Samuti palus ta tunnistada Tallinna Linnavalitsuse 26. mai 1995. a. korraldus nr. 1701-k p. 1.5 seadusevasta­seks ning teha Tallinna Linnavalitsusele ettepanek asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus. Kaebuse esitaja väitis, et Aleksander E. müüs 19. juulil 1940. a. kinnistu nr. 790 N koos hoonetega Anna ja Peeter T.-le, kelle nimele see kanti kinnistusraamatusse. Helmi E. ei olnud kinnistu või hoone(te) omanik nende õigusvastase võõrandamise ajal. Linnakomisjoni otsus põhineb vaid kinnistu ostu-müügilepingu tõendamata ärakirjas oleval märkusel, et ostu-müügilepingu objekti hulka ei kuulu Helmi E.-le kuuluv elamu. Kinnistu ostu-müügi ajal kehtinud Balti eraseaduse kohaselt ei olnud võimalik, et pärast kinnistu müüki oleks üks hoone eraldi muutunud kolmanda isiku omandiks, ilma et selle kohta oleks vormistatud juriidilist akti või tehtud märget kinnistusraamatusse. Kin­nistu ostu-müügilepingu tõendamata ärakirjas olev märge, mis oli vastuolus seadusega, ei saa olla omandiõiguse tekkimise aluseks. Tallinna Halduskohtu 13. novembri 1995. a. otsusega jäeti Merike L.-i kaebus rahuldamata. Tallinna Halduskohus leidis, et ÕVVTK Tallinna linna­komisjoni kaevatava otsuse aluseks on Aleksander E. ning Johanna ja Peeter T. vahel 19. juulil 1940. a. sõlmitud ostu-müügileping. Lepingu kohaselt müüs Aleksander E. temale kuuluva Nõmmel Lääne t. 32 asuva kinnistu nr. 790 ühes kõigi hoonete, päraldiste, õiguste, kohustuste ja koormatistega, millega tema seda kinnisvara ise valdas ja kasutas või seaduse järgi vallata ja kasutada oleks võinud, võrdsetes mõttelistes osades Johanna ja Peeter T.-le. Lepingus oleva märkuse kohaselt ei olnud Aleksander E. abikaasale Helmi E.-le kuulunud kahekordne plekk-katusega puust elumaja lepinguobjekti koosseisus. Kohus leidis, et 19. juulil 1940. a. Nõmme notari kohusetäitja poolt tõestatud ostu-müügileping on notariaalselt tõestatud akt. Ostu-müügilepingu ärakirjal on märge kinnistuslõivu tasumise kohta. Nimetatud ärakirja alusel kinnistas Tal­linna Kinnistusamet kinnisvara. Kohus asus seisukohale, et pannes kahtluse alla ostu-müügilepingu seaduslikkus, seab kaebuse esitaja kahtluse alla ka Anna ja Peeter T. omandiõiguse kinnistule nr. 790 N. Tallinna Halduskohtu 13. novembri 1995. a. otsusele esitas Merike L. apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsus tühistada ja teha uus otsus ning rahuldada tema kaebus. Apellant väitis, et ta ei sea kahtluse alla kinnistu ostu-müügilepingu seaduslikkust, vaid asja matarjalide juures oleva ostu-müügile­pingu tõestamata ja allkirjastamata koopia seaduslikkuse, millele rajaneb ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. oktoobri 1994. a. otsus nr. 3921. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 22. jaanuari 1996. a. otsusega jäeti Merike L.-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13. novembri 1995. a. otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on põhjen­damatu apellandi väide, et 19. juulil 1940. a. Aleksander E. ning Johanna (Anna) ja Peeter T. vahel sõlmitud ostu-müügileping pole käsitletav asjas tõendina. Nimetatud leping esitati 25. juulil 1940. a. Tallinna Kinnistusametile ja paluti selle põhjal ostu-müügilepingu objekt kinnistada. See leping on olnud «edasiste kannete ja toimingute aluseks, s.h. Anna ja Peeter T.-le omandiõiguse tekkimise aluseks». 21. veebruaril 1996. a. esitas Merike L. Tallinna Ringkonnakohtu haldus­kolleegiumi otsuse peale kassatsioonkaebuse. Kassatsioonkaebuses paluti asja uueks arutamiseks saatmata teha uus otsus ning tunnistada seadusevastaseks Tallinna Linnavalitsuse 26. mai 1995. a. korralduse nr. 1701-k punkt 1.5 ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. oktoobri 1994. a. otsus nr. 3921 osas, millega tunnistati Helmi E. kahekorruselise plekk-katusega elamu omanikuks ja Hillar E. sama elamu suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. Kohtuistungil muutis kassaator taotlust ning palus ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on seadust vääralt kohaldanud. BES §-de 771 ja 809—812 alusel kuulusid kinnistul asuvad hooned kinnistu omanikule. Balti eraseaduse kohaselt ei olnud võimalik, et pärast kinnistu müüki ja selle ostja nimele kinnistamist oleks üks kinnistul asunud hoone muutunud kolmanda isiku omandiks, ilma et selle kohta oleks vormistatud juriidilist akti või tehtud märget kinnistusraamatusse. Samuti ei nõustu kassaator ringkonnakohtu seisukohaga, et asja materjalide juures olev ostu-müügilepingu ärakiri on olnud Anna ja Peeter T.-le omandiõiguse aluseks kinnistule nr. 790 N. Eesti Ajalooarhiivi 9. oktoobri 1995. a. teatise nr. 43822/1-41 MK kohaselt ei olnud võimalik kinnistu ostu-müügilepingu originaali arhiivist leida, kuna Nõmme linna kinnis­tusraamatuid pole ajalooarhiivi üle antud. Asja materjalide juures ei ole kin­nistu ostu-müügilepingu originaali, millel oleksid poolte ja notari allkirjad. Seetõttu ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et esitatud ostu-müügilepingu näol on tegemist notariaalselt tõestatud aktiga. Kolmanda isiku Hillar E. vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ring­konnakohtu otsus on õige. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigi­kohtu halduskolleegium leidis: Põhjendatud on kassaatori väide, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a. määrusega nr. 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktide 7 ja 19 kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- ja linnakomisjoni otsusega tuvastatakse või määratakse kindlaks vara võõranda­mise õigusvastasus, vara (õigusjärgne) omanik, vara koosseis ja õigustatud subjektid ning igale õigustatud subjektile kuuluv mõtteline osa tagastamisele kuuluvast varast või määratavast kompensatsioonist. Õige on kassatsioonkaebuses esitatud väide, et ringkonnakohus jättis asja läbivaatamisel tähelepanuta, et vaidlusaluse majavalduse omanik õigusvastase võõrandamise hetkel on kindlaks määratud ebaõigesti. Hoonete tagastamist või kompenseerimist on õigustatud nõudma isik, kellele need õigusvastase võõrandamise ajal kuulusid, või selle isiku ORAS §-s 8 loetletud pärijad. Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a. määrusega nr. 161 kinnitatud «Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra» p. 21 kehtestab: «Vara tagastamiseks või kompenseerimiseks tuleb tõendada, et omandireformi objektiks olev vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud omanikule. Nimetatud asjaolu tõenda­takse arhiividokumentide, teiste organisatsioonide poolt väljastatud või muude dokumentidega. Maa kuuluvuse tõendamisel kasutatakse 1938. aastal ja järg­mistel aastatel Eesti Vabariigi Katastriameti poolt koostatud «Maksualuste maaüksuste nimekirju» ning kinnistusametite dokumentatsiooni, milles sisal­duvad andmed on eelnevalt võrreldud Eesti Vabariigi Maa-ameti ja Eesti Vabariigi Arhiiviameti poolt. Andmete taotleja avalduses märgitud andmetega lahknemise korral hinnatakse tõendeid kogumis kõigi teiste kogutud materjali­dega.» Kinnistusraamatusse nr. 790 all kantud kinnisvara omandati Balti era­seaduse kehtivuse ajal. BES § 771 kohaselt oli maaga püsivalt ühendatud ehitis maatüki osa. Sama seaduse § 812 sätestas: «Kinnisvara omanikuks kuuluvuse järgi tunnistatakse ainult see, kes on sisse kantud avalikesse kohturaamatutesse.» Kinnistusraamatu kannetest nähtub, et Nõmme linnas asuva kinnistu nr. 790 omandasid 19. juulil 1940. a. ostulepingu põhjal võrdsetes mõttelistes osades Anna (Johanna) ja Peeter T. Aleksander E.-lt, kes omandas selle ostulepingu põhjal 1931. a. Vara omanik õigusvastase võõrandamise hetkel tuleb kindlaks määrata eeskätt kinnistusraamatute ja notariaalselt tõestatud lepingute järgi. Kinnistul nr. 790 asuva kahe elumaja kuulumist enne õigusvastast võõrandamist Anna ja Peeter T.-le tõendavad ka toimikus olevad 1942. a. ja 1943. a. teatised kinnisvara koosseisu, tulukuse ja väärtuse kohta, Tallinna linna rahandusosa­konnale 1941. a. esitatud deklaratsioon eraisikuile kuuluvate hoonete ja maa­tükkide kohta, Tallinna Nõmme linna maksuametile esitatud elanikkude ja kinnisvara teateleht 1942. a. kohta, samuti Tallinna Linnaarhiivi 12. veebruari 1993. a. teatis nr. 70-131, milles on kirjas: «Tallinna Linna TSN Täitevkomitee Elamute Valitsuse natsionaliseeritud majade toimikus nr. 3570 on märgitud, et Anna ja Peeter T. majavaldus Lääne t. 32, kinnistu nr. 790 N on natsionali­seeritud vastavalt ENSV Ministrite Nõukogu määrusele 20. veeb­ruarist 1950. a. nr. 127.». Kohtule esitatud Aleksander E. ning Joh.(A.) T. ja Peeter T. vahel sõlmitud ostu-müügilepingu ärakirjal puudub kinnisvara kinnistamise märge. Lepingu ärakirjas olev märkus «lepingualusel kinnisvaral asuv kahekordne plekk-katusega puu-elumaja kuuluv omandusena Aleksander E. abikaasale Helmi E.-le ning käesoleva lepinguobjekti koosseisu ei kuulu» ei ole piisavaks tõendiks, et tuvas­tada Helmi E. omandiõigust nimetatud elamule. Muid tõendeid, mis kinnitaksid, et Lääne t. 32 kinnistul nr. 790 N asuv üks kahekorruseline elu­maja oleks enne õigusvastast võõrandamist kuulunud omandiõiguse alusel Helmi E.-le, toimikutes ei ole. Nendel põhjustel kuulub Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 22. jaanuari 1996. a. otsus tühistamisele ja Merike L.-i kassatsioonkaebus rahuldamisele. Juhindudes HKS §-dest 57 p. 2 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Rahuldada kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 22. jaanuari 1996. a. otsus haldusasjas nr. II-3/15/96 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. 3. Tagastada Merike L.-ile kassatsioonikautsjon 340 (kolmsada neliküm­mend ) krooni. Määrus jõustub 22. aprillil 1996. a. teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Hele-Kai REMMEL Harri SALMANN