Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-44-96 Riigikohtu 30. aprilli 1996. a. kohtuotsus N. V. süüdistusasjas KrK § 202 ja 114 ning I. V. süüdistusasjas KrK § 202, § 114, § 128, § 195 lg. 2, § 195 lg. 3 ja § 101 p. 2 — § 15 lg. 2 järgi — RT III, 1996, 16, 225

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 30. aprillil 1996. a. 3-1-1-44-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kas­satsiooni korras läbi kriminaalasja N. V. süüdistuses KrK § 202 ja 114 ning I. V. süüdistuses KrK § 202, § 114, § 128, § 195 lg. 2, § 195 lg. 3 ja § 101 p. 2 — § 15 lg. 2 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Ida-Viru Maakohtu 27. oktoobri 1995. a. otsusega mõisteti N. V. süüdi KrK § 202 järgi ning teda karistati kaheaas­tase vabadusekaotusega poolkinnises vanglas. Süüdistuses KrK § 114 järgi mõistis maakohus N. V. õigeks. Sama otsusega mõisteti I. V. süüdi KrK § 111 ja § 113 järgi ning teda karistati kuritegude kogumi eest lõpliku karistusega 6 kuud vabadusekaotust. Seoses vahi all viibimisega alates 21. aprillist 1995. a. loeti mõistetud karistus kantuks ja I. V. vabastati vahi alt kohtusaalis. Süüdistustes KrK § 101 p. 2 — § 15 lg. 2, § 195 lg. 2, § 195 lg. 3, § 114 ja § 128 järgi mõistis maakohus I. V. õigeks. N. V. tunnistati süüdi selles, et ta ajavahemikul 1993. a. oktoobrist kuni 1995. a. jaanuarini süstemaatiliselt tegeles prostitutsiooniga ja tõmbas sellele kaasa täiskasvanud naisi ja üheksa alaealist tütarlast, samuti kasutas neid pros­titutsiooniks. I. V. tunnistati süüdi selles, et ta 27. veebruari 1995. a. õhtul Ida-Virumaal Alajõe puhkebaasis «Uusküla» tulistas püstolist Clock kaks lasku A. N.-i pihta, tabades ühega vasaku ja teisega parema puusa piirkonda, tekitades kanntanule ettevaatamatuse tõttu üliraske kehavigastuse. Veel tunnistati I. V. süüdi vägivallategudes alaealise V. D. suhtes, s.o. kuriteos KrK § 113 järgi. Ida-Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Ida-Viru Pro­kuratuuri abiprokurör Niina Kirsipuu. Protestis asuti seisukohale, et I. V. tegevus tuleb kvalifitseerida tahtliku üliraske kehavigastuse tekitamisena, mitte KrK § 111 järgi ning et N. V.-le mõistetud karistus on leebe. Taotleti Ida-Viru Maakohtu otsuse osalist tühistamist. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. veebruari 1996. a. otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt. I. V. poolt A. N.-i suhtes toimepandud kuritegu kvalifitseeriti ümber KrK § 107 lg. 1 järgi ning karistati I. V.-d 3 aasta ja 6 kuu vabadusekaotusega. Lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega, mõistis kohus lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest 3 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas ning I. V. võeti kohtusaalis vahi alla. N. V.-le mõistis kriminaalkolleegium karistuseks KrK § 202 järgi 3 aastat vabadusekaotust. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale on esitanud kassatsioonkaebused süüdimõistetud I. V. ja N. V. N. V. taotleb kaebuses mittevabadusekaotusliku karistuse mõistmist. I. V. leiab, et maakohtu otsus oli õige ja ringkonnakohus alusetult tühistas selle. Kassaatori väidete kohaselt ei saa pidada usaldusväärseteks tunnistajate ütlusi, sest nad olid kuriteo toimepanemise ajal alkoholijoobes ega mäletanud seetõttu toimunut. Ringkonnakohus arvestas otsuse tegemisel üksnes kannatanu A. N.-i eeluurimisel antud esialgseid ütlusi, kuid jättis tähelepanuta kohtuistun­gitel antud ütlused ning seetõttu jõudis ebaõigetele järeldustele. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning ära kuulanud prokuröri seletuse, milles ta ei toetanud kassatsioonkaebusi, tuvastas: Viru Ringkonnakohus vaatas kriminaalasja läbi prokuröri apellatsioonpro­testi alusel, milles taotleti I. V.-le süüksarvatud tegude kvalifitseerimist KrK § 107 järgi ning N. V.-le raskema karistuse mõistmist. Seega oli ringkonnakohtul AKKS § 32 lg. 3 p. 1 ja p. 4 alusel õigus tühis­tada maakohtu otsus kuriteo kvalifikatsiooni osas ja mõista raskem karistus. Ringkonnakohus on oma otsuses motiveeritult põhjendanud I. V. poolt toimepandud kuriteo kvalifikatsiooni ja mõistnud uue karistuse kooskõlas KrK § 107 lg-s 1 ettenähtud sanktsiooniga. N. V. suhtes on ringkonnakohus põhjendanud, miks maakohtu poolt mõis­tetud karistus ei vasta kuriteo raskusele, kohtualuse isikule ja toimepandu laadile, rõhutades seda, et mitmed alaealised kannatanud said prostitutsiooniga tegelemisest psühhotrauma ja üks neist viibis ravil suguorganite põletiku taga­järjel. N. V.-le ringkonnakohtu poolt mõistetud karistus on KrK § 202 sanktsiooni keskmisest karistusmäärast kergem ja puudub alus selle muutmiseks. Riigikohus, nõustudes ringkonnakohtu põhjendustega leiab, et ei ole aset leidnud seaduserikkumisi, mis AKKS § 64 sätete kohaselt oleks aluseks kohtu­otsuse tühistamiseks. Juhindudes AKKS § 63 p. 1 ja § 65 lg. 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. veebruari 1996. a. otsus N. V. ja I. V. süüdistusasjas jätta muutmata. 2. N. V. ja I. V. kassatsioonkaebused jätta rahuldamta. Kohtuotsus jõustub 30. aprillil 1996. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Eerik KERGANDBERG Jüri RÄTSEP