EE
Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-40-96 Riigikohtu 16. aprilli 1996. a. kohtuotsus A. S.-i süüdistusasjas KrK § 176 lg. 2 järgi — RT III, 1996, 16, 221
Statutory Text (1 Articles)
RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 16. aprillil 1996. a. 3-1-1-40-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Jaak Luik ja Triinu Vernik vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. S.-i süüdistuses KrK § 176 lg. 2 järgi. Menetlusosalisena võttis kriminaalasja läbivaatamisest osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Tallinna Linnakohtu 22. novembri 1995. a. otsusega mõisteti A. S. süüdi KrK § 176 lg. 2 järgi ning teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks. KrK § 41 alusel liideti sellega osaliselt eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus ning lõplikuks karistuseks loeti viis aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. A. S. tunnistati süüdi selles, et tema viibides karistuse kandmisel ja olles paigutatud Tallinna Süüdimõistetute vanglasse, tungis koos teiste isikutega 30. aprillil 1992. a. kallale haigla korrapidaja abile, ning tõugates ta vahipostilt eemale, põgenes. A. S.-i apellatsioonikaebuse, milles ta palus toimepandu ümber kvalifitseerida KrK § 176 lg. 1 järgi ning teha õiglane otsus, jättis Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 2. veebruaril 1996. a. rahuldamata, leides, et on tõendatud vahistatu põgenemine, mille käigus kasutati vägivalda. Eeltoodud otsuse peale esitas A. S. kassatsioonkaebuse, milles väidab, et kohtud ei ole välja selgitanud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Ta väidab, et põgenemine toimus tegelikult vanglatöötajate abiga, kellele oli antud altkäemaksu, samuti loeb ta otsuse ebaseaduslikuks, kuna ei ole ümber kvalifitseeritud kuritegu, mille eest ta kandis karistust põgenemise hetkel. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud asja materjalidega ning kuulanud ära prokuröri arvamuse, kes palus jätta kohtulahendid muutmata, leidis: A. S.-i kassatsioonkaebuses toodud väited põgenemise asjaolude kohta on kriminaalasja korduval arutamisel kohtute poolt kontrollitud. Kohus on rajanud otsuse kõikide asjas olevate tõendite hindamisele. Ka A. S. ise ei ole eelnevatel kohtuistungitel ega ka oma eelmises apellatsioonkaebuses seda küsimust püstitanud. Riigikohus leiab, et faktid on tuvastatud kriminaalmenetluse eeskirju järgides ning seetõttu ei ole alust nende ümberhindamiseks. Riigikohtu kriminaalkollegiumi otsuses nr. III-1/1-35 30. maist 1995. a., millega Riigiprokuröri asetäitja protesti alusel tühistati esimene kohtuotsus A. S.-i süüdistusasjas KrK § 176 lg. 1 järgi, on käsitletud vahi alt põgenemise õiguslikku kvalifikatsiooni juhtudel, kui põgenemine toimus isikute grupi kokkuleppel ning osa grupi liikmeid kasutas vägivalda. Käesolev kohtukoosseis nõustub nende põhistustega. A. S.-i poolt eelnevalt toimepandud kuriteo ümberkvalifitseerimine vastavalt Eesti Vabariigi seadusele «ENSV Kriminaalkoodeksi uue redaktsiooni — kriminaalkoodeksi kehtestamise kohta» ei ole käesoleva kriminaalasja kassatsioonimenetluse raamides võimalik, kuna tegemist on kohtuotsusega teises kriminaalasjas, mida ei ole vaidlustatud. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p. 1 ja 65 lg. 3, kriminaalkolleegium otsustas: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus 2. veebruarist 1996. a. A. S.-i suhtes jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus on lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Jaak LUIK Triinu VERNIK