Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-60-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. aprilli 1996. a. kohtuotsus Eesti Liikluskindlustuse Fondi hagis AS-i Tallinna Äripank vastu regressi korras 21 045 krooni saamiseks — RT III, 1996, 15, 218

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 30. aprillil 1996. a. 3-2-1-60-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, hageja esindaja vandeadvokaat L. Glikmani osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 22. aprillil 1996. a. Eesti Liikluskindlustuse Fondi kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonna­kohtu tsiviilkolleegiumi 29. jaanuari 1996. a. otsuse Eesti Liikluskindlustuse Fondi hagis AS-i Tallinna Äripank vastu regressi korras 21 045 krooni saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et 1. veebruaril 1995. a. toimus Tallinnas liiklusõnnetus, milles sai kannatada K. R.-ile kuuluv sõiduauto BMW-520. Liiklusõnnetuse põhjustas V. K., kes juhtis kostjale kuuluvat sõidu­autot BMW-524, mille kostja omandas 30. detsembril 1994. a. A. P.-lt. Viimane oli ASA Kindlustusega sõlminud vaidlusaluse sõiduauto kohta kohustusliku liikluskindlustuse lepingu kehtivusega 9. detsembrist 1994. a. kuni 8. märtsini 1995. a. 10. juulil 1995. a. esitas Liikluskindlustuse Fond Tallinna Linnakohtusse hagi Tallinna Äripanga vastu 21 045 krooni saamiseks. Hagiavalduse kohaselt maksis hageja 21. veebruaril 1995. a. K. R.-ile seoses liiklusõnnetusega liik­luskindlustuse hüvitist 18 300 krooni, kuna õnnetuse põhjustas sõiduk, mille tsiviilvastutus oli kindlustamata. Hageja palus hagi rahuldada TsK § 448 lg. 1, 458 ja 460 lg. 1 alusel, mõistes lisaks liikluskahjule kostjalt välja ka käsitlus­kulud 2 745 krooni. 10. oktoobri 1995. a. otsusega rahuldas Tallinna Linnakohus hagi liiklus­kindlustuse seaduse (LKS) §-de 1 ja 6 ning TsK §-de 448 lg. 1, 458 ja 460 lg. 1 alusel, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 18 300 krooni liikluskahju, 2745 krooni käsitluskulusid ja 1041 krooni 80 senti riigilõivu. Otsuse kohaselt ei lõpetatud varemsõlmitud liikluskindlustuse lepingu kehtivust sõiduki oman­damisel kostja poolt, ka uut kindlustuslepingut kostja ei sõlminud. Liikluskind­lustuse seaduse kohaselt kindlustatakse liikluskindlustuslepinguga füüsilise või juriidilise isiku tsiviilvastutus liiklusõnnetusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Seega ei ole määrav, kas kindlustatud on sõiduk, vaid see, kas sõiduki omaniku või seadusliku valdaja tsiviilvastutus on kindlustatud. Vaidlusaluse liiklusõnne­tuse toimumise ajal ei olnud kostja tsiviilvastutus liikluskahju hüvitamiseks kindlusta­tud, sellega rikuti LKS § 2 lg. 1. Kuna hageja on K. R.-ile kahju hüvi­tanud, tuleb see kostjalt hageja kasuks välja mõista. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. jaanuari 1996. a. otsusega linnakohtu otsuse ning jättis hagi rahuldamata. Apellatsioonikohus leidis, et linnakohus on otsust tehes juhindunud TsK §-des 448, 458 ja 460 sisalduvatest üldpõhimõtetest, liikluskahju hüvitamist regressi korras reguleerib aga LKS § 29, mis kehtestab erandi üldsättest. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse üld- ja erisätte olemasolu korral erisätet. LKS §-s 29 piiratakse kindlustusandja regressiõigust, sätestades, et kindlustusseltsil ja liikluskindlustuse fondil on õigus esitada regressinõudeid üksnes sõiduki juhi vastu ja sedagi juhul, kui nimetatu on tekitanud liikluskahju tahtlikult või juhtides sõidukit alkoholi- või narkooti­kumijoobes või olles muu tugevatoimelise aine mõju all või omamata vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust. Vaidlusalusel juhul ei juhtinud autot kostja, seega ei ole ühtki alust regressihagi rahuldamiseks. LKS §-st 6 tuleneb, et kindlustusvõtjaks on sõiduki omanik või seaduslik valdaja olenemata sellest, kas sõiduk on kindlustatud või mitte. Kindlustuse puudumise tagajärjena on seaduses üksnes sätestatud, et sel juhul tuleb kindlustusvõtjal olene­valt liik­luskahju tekitamisest tasuda kolme- või kuuekordne kindlustushüvis (LKS § 9). Kassatsioonkaebuses palub Liikluskindlustuse Fond tühistada ringkonna­kohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kaebuse kohaselt sätestab LKS § 29 «Kindlustusandja regressinõude piiramine» 1. lõige kindlustusvõtja kaitse regressinõude vastu üldistel alustel: «kindlustusseltsil ega Liikluskindlustuse Fondil ei ole õigust esitada regressi­nõudeid käesoleva seaduse alusel kindlustatud kindlustusvõtja vastu», seega isiku vastu, kes on lepingulistes suhetes kindlustusandjaga. Sellest üldnormist teeb 4 erandit sama paragrahvi 2. lõige, mille kohaselt võib regressinõude esitada kindlustusvõtja vastu, kes on süüdi liikluskahju tekitamises ja kes on end kind­lustanud vastavalt liikluskindlustuse seadusele, täites sellega sama seaduse § 2 lg. 1 sätteid. Liikluskindlustuse seaduses ei nähta ette mingeid piirangud kind­lustamata vastutuse korral tekitatud ja väljamakstud liikluskahju regressi­korras sissenõudmisele, mida reguleerib üldnorm. Liikluskindlustuse seadus lahendab sõiduki omanike (valdajate) kindlustamise ja kahjude hüvitamise korra, võttes aluseks kindlustatud vastutuse. Arvestades seda ei tooda esile eraldi regressi­õigust kindlustamata liiklusvahendi omaniku (valdaja) suhtes, mis on tsiviilõigus­likult reguleeritud. Liikluskindlustuse seaduse §-i 6, mis sätestab, et kindlustus­võtjaks on sõiduki omanik või seaduslik valdaja, selgitab rahandus­ministri 19. detsembri 1994. a. määrusega nr. 221 kinnitatud «Liikluskindlustuse üld­tingimuste» § 6. Selle kohaselt on kindlustusvõtja isik, kes kindlustusandjaga on sõlminud lepingu ja kellel lasub kindlustusmaksete tasumise kohustus. Lepingu sõiduki kohta võib sõlmida nii sõiduki omanik kui heauskne valdaja. Kindlustus­maksete arvutamisel kasutatakse sõiduki omaniku andmeid. Kui kindlustusvõtja on sõiduki valdaja, siis kantakse poliisile ka omaniku andmed. Arvestades eelnevat on vajalik teha vahet kindlustusvõtja ja sõiduki omaniku vahel, sest sõiduki omanik muutub kindlustusvõtjaks kindlustusandjaga lepingu sõlmimi­sega. Rahandusministri 19. detsembri 1994. a. määruse punkt 12 kohaselt nõutakse kostjalt sisse ka käsitluskulud 15% suuruses summas väljamakstud hüvitisest. Peale eelöeldu on apellatsioonikohus ebaõigesti kohaldanud TsKS § 324 sätteid, määrates edasikaebamise tähtajaks 10 päeva alates otsuse ära­kirja kättesaamise päevale järgnevast päevast. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab Tallinna Äripank, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. Vastustaja väidetel lõpevad kindlustusvõtja varalised kohustused kindlustusandja ees momendil, mil kindlustusvõtja on tasunud kõik kindlustusmaksed kindlustusandjale vastava kindlustusperioodi eest. Vaidlusalusel juhul oli sõiduki endine omanik tasunud kõik kindlustus­maksed enne sõiduki müüki ning seega läks uuele omanikule üle ka selle sõidukiga seotud kõrvalnõue kindlustuse näol, kuna seadusest ei tulene ühtegi alust, mis näeks ette antud vaidlusaluse kindlustuslepingu lõppemise. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub muutmisele TsKS § 347 p. 2 alusel protsessiõigusnormi väära kohaldamise tõttu. 4. juunil 1992. a. vastu võetud liikluskindlustuse seadus kehtis kuni 1995. a. 30. juunini. Riigikogus 27. aprillil 1995. a. vastu võetud liikluskind­lustuse seadus jõustus 1. juulil 1995. a. Uuele liikluskindlustuse seadusele ei antud tagasiulatuvat jõudu nendele õigussuhetele, mis kohustusliku liikluskind­lustuse vallas tekkisid enne 1. juulit 1995. a. Seega on kohtud õigesti lahendanud vaid­luse kuni 30. juunini 1995. a. kehtinud seaduse (LKS) alusel. Õige on kassaatori seisukoht, et LKS § 29, mille lõike 1 kohaselt kindlustusseltsil ja Liikluskindlus­tuse Fondil ei olnud regressiõigust sama seaduse alusel kindlus­tatud sõiduki kindlustusvõtja vastu, reguleeris regressiõigust kindlustatud sõiduki kindlustus­võtja vastu. Osundatud paragrahvi lõige 2 sätestas erandid, millal kindlustus­seltsil või Liikluskindlustuse Fondil oli regressiõigus kindlustatud sõiduki kind­lustusvõtja vastu. Eeltoodust tuleneb, et LKS § 29 ei reguleeri regressiõigust kindlustamata sõiduki kindlustusvõtja vastu. Viimasel juhul reguleerib regressi­õigust TsK § 460. Kumba normi kohaldada, oleneb sellest, kas liikluskahju põhjustanud sõiduauto BMW-524 oli kindlustatud ja kui oli, kas siis kostja poolt sõiduki omandamisega 30. detsembril 1994. a. lõppes või lõpetati varasem kindlustus või mitte. Ringkonnakohtu otsuses on tuvastatud, et sõiduk oli enne kostja poolt selle omandamist kindlustatud kehtivusega 9. detsemb­rist 1994. a. kuni 8. märtsini 1995. a. LKS § 2 lg. 1 kohaselt oli kindlustusob­jektiks sõiduk. LKS-s reguleeris kindlustuse kehtivust sõiduki võõrandamisel II peatüki «Kind­lustuse andmine ja kehtivus» § 8 lg. 3. Selle kohaselt sõiduki võõranda­misel rohkem kui üks kuu enne kindlustusperioodi lõppu lõpetab kindlustus­andja kindlustusvõtja taotlusel kindlustuse kehtivuse ja tagastab kindlustusvõt­jale vastava osa kindlustusmaksest. Eeltoodu ei regulee­rinud mitte ainult kindlustusmakse tagastamist, vaid eelkõige kehtiva kindlustuse lõpetamist sõiduki võõrandamisel. Rohkem kindlustuse lõpetamise või lõppemise aluseid kindlustatud sõiduki võõrandamisel LKS ei sätestanud. Linnakohtu otsuses on tuvastatud, et sõiduauto BMW-524 võõrandamisel kindlustuse kehtivust ei lõpetatud. Kehtivat kohustusliku liikluskindlustuslepingut sõiduki võõranda­misel ei lõpe­tatud, ei lõppenud see ka seaduse alusel. Seega oli kostja tsiviilvastutus liik­luskahju tekitamise ajal kindlustatud 9. detsembril 1994. a. sõlmitud kindlustus­lepingu järgi. Nõnda jäi kindlustus kehtima ja Tallinna Äripanga kui omanikust kindlustusvõtja sõiduauto BMW-524 oli liiklusõnnetuse ajal kindlustatud. Eel­toodust tuleneb, et kostja vastutust hageja ees regressi korras reguleerib LKS § 29, mida ringkonnakohus on õigesti kohaldanud. Asjassepuutuvad ei ole poolte viited rahandusministri 19. detsembri 1994. a. määrusega nr. 221 kinnitatud «Liikluskindlustuse üldtingimustele». Rahandus­minstri 19. detsembri 1994. a. määruse nr. 221 «Liikluskindlustuse üldtingimuste ja maksemäärade kohta» p. 14 kohaselt liikluskindlustuse lepingud, mille kehti­vuse algus on kuni 31. detsembrini 1994. a., kehtivad kindlustusperioodi alguse päeval kehtinud üldtingimustel ja maksemääradega kuni kindlustus­perioodi lõpuni. Liikluskahju põhjustanud sõiduauto kohustusliku liikluskind­lustuse leping oli sõlmitud kehtivusega alates 8. detsembrist 1994. a. Liikluskind­lustuse seadus ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 4. juuni 1992. a. otsus ei delegeerinud Vabariigi Valitsusele ega rahandusministrile liikluskindlustuse lepingu lõppe­mise aluste kehtestamist. Seega ei ole kohaldatavad praeguseks kehtivuse kaotanud rahandusministri 30. aprilli 1993. a. määrusega nr. 63 kinnitatud «Liikluskindlus­tuse üldtingimustes» ettenähtud täiendavad kohustus­liku liik­luskindlustuse lepingu lõppemise alused. Õige on kassaatori väide, et ringkonnakohus, lahendades asja kirjalikus menetluses TsKS § 298 p. 2 alusel, on valesti määranud kassatsioonkaebuse esitamise tähtajaks 10 päeva. TsKS § 324 lg. 1 kehtestab kassatsiooni korras edasikaebamise üldiseks tähtajaks 30 päeva ja lõige 2 kehtestab lühendatud 10 päevase edasikaebamise tähtaja ainult TsKS § 292 korras tehtud kohtuotsu­sele. Kuna TsKS § 336 lg. 1 alusel vaatab Riigikohus asja läbi kassatsioonkae­buse alusel, siis jääb tähelepanuta kassaatori esindaja kohtuistungil esitatud taotlus TsKS § 298 p. 2 osas. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 4, kolleegium otsustas: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. jaanuari 1996. a. otsus muuta osas, millega edasikaebamise tähtajaks määrati 10 päeva ja lugeda õigeks edasikaebamise ajaks 30 päeva alates otsuse ärakirja kättesaamise päevale järgnevast päevast. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada Liikluskindlustuse Fondile 6. veebruaril 1996. a. tasutud kautsjon 210 (kakssada kümme) krooni 45 senti. Eesistuja J. ODAR Liikmed H. JÕKS L. LAARMAA