Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-57-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24. aprilli 1996. a. kohtuotsus U. Š. hagis E. R.-i vastu R. Š. ja E. R.-i vahelise ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks — RT III, 1996, 15, 213

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 24. aprillil 1996. a. 3-2-1-57-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja J. Rätsep, vastustaja E. R.-i ja tema esindaja vandeadvokaat Monika Mägi osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 15. aprillil 1996. a. U. Š. kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu 14. detsemb­ri 1995. a. otsuse U. Š. hagis E. R.-i vastu R. Š. ja E. R.-i vahelise ostu-müügi­lepingu kehtetuks tunnistamiseks. 10. juunil 1994. a. sõlmitud ostu-müügilepinguga müüs R. Š. E. R.-ile aiandusühistu «Vimpel» krundil nr. 32 poolelioleva suvila asukohaga Harjumaal Harku vallas Suurupi külas. 20. septembril 1994. a. esitas U. Š. hagi ostu-müügi­lepingu kehtetuks tunnistamiseks TsÜS § 66 alusel, põhjusel et R. ja U. Š. ühisvara jagamise asjas oli Tallinna Linnakohtu 15. novembri 1993. a. määrusega arestitud R. Š. nimel olev osak aiandusühistus «Vimpel». Tallinna Linnakohus, juhindudes TsÜS § 66 lg. 2, tunnistas 3. aprilli 1995. a. otsusega R. Š. ja E. R.-i vahel sõlmitud ostu-müügilepingu kehtetuks. Tallinna Ringkonnakohus jättis E. R.-i apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 1. novembri 1995. a. otsusega apellatsiooni­kohtu otsus tühistati TsKS § 347 p. 2 alusel protsessiõiguse normi rikkumise tõttu ja asi saadeti uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Otsuse kohaselt ei ole apellatsioonikohus põhjendanud, miks kohus loeb müüdud suvila ühisvara hulka. Kohus on jätnud õigusliku hinnangu andmata Harku Vallavalitsuse 20. mai 1994. a. õiendile nr. 303, Harjumaa Hooneregistri ja Informatsioonibüroo 9. juuni 1994. a. õiendile nr. 626, aiandusühistu «Vimpel» 12. juuli 1992. a. aktile nr. 32. U. ja R. Š. abielu lahutati Tallinna Linnakohtu 12. jaanuari 1994. a. otsusega. Sama otsusega jäeti ühisvara jaga­mine eraldi menetlusse. Asjaolu, et Tallinna Linnakohtu 15. novembri 1993. a. määrusega arestiti R. Š. nimel olev osak aiandusühistus «Vimpel», ei välista iseenesest R. Š suvila ainuomanikuks olemist. Asja uuel läbivaatamisel tühistas Tallinna Ringkonnakohus 14. detsemb­ri 1995. a. otsusega linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis U. Š. hagi E. R.-i vastu ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata. Otsuse kohaselt asjas vaidlustatakse ostu-müügileping. Hagi on esitatud vara ostja vastu, kuigi tegemist oli kahepoolse tehinguga. Kohus otsustas R. Š. õiguste ja kohustuste üle, keda nõuete kohaselt kostjana asja ei kaasatud, vaid ta oli protsessis 3. isikuna (TsKS § 318 lg. 1 p. 3). Kassatsioonkaebuses palus U. Š. tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ning rahuldada tema hagi E. R.-i vastu aiandusühistu «Vimpel» krundil nr. 32 ehitise ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks. Apellatsioonikohtul polnud õigust jätta tähelepanuta Riigikohtu sisulisi järeldusi. 10. juunil 1994. a. sõl­mitud ostu-müügileping kui seadusele mittevastav tuleb tühistada. Vastustaja E. R. leidis, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjen­datud. Kassatsioonkaebuses pole põhjendatud, milles seisnes otsuse ebaõigsus ja millist seadust ringkonnakohus valesti kohaldas. Kolleegiumi istungil jäid vastustaja ja tema esindaja oma vastuväidete juurde. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsKS § 347 p. 2 alusel protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kohtud on arutanud R. Š. ja E. R.-i vahel 10. juunil 1994. a. sõlmitud aiandusühistu «Vimpel» krundil nr. 32 ehitise ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamist. TsKS § 318 lg. 1 p. 3 kohaselt on protsessiõiguse normide rik­kumine igal juhul protsessiosaliste nõudmistest olenemata apellatsiooni­kohtule aluseks esimese astme kohtu otsuse tühistamiseks, kui kohus otsustas isiku õiguste ja kohustuste üle, keda asja ei kaaasatud. Ringkonnakohus leidis õigesti, et linnakohus otsustas R. Š. õiguste ja kohustuste üle, keda asja kostjana ei kaasatud. Ringkonnakohus rikkus aga ise TsKS § 318 lg. 1 p. 3 sätteid, lahendades sisuliselt asja hagi rahuldamata jätmisega, kuigi osundatud seaduse säte ei põhjenda hagi rahuldamata jätmist ega anna alust TsKS § 232 lg. 4 eiramiseks. Tehingu teise poole asjasse kaasamine ei ole vastuolus TsKS § 146 lg. 2 p. 3 tuleneva põhimõttega, mille kohaselt hageja nimetab kostja. Juhindudes TsKS § 346 p. 2, kolleegium otsustas: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. detsembri 1995. a. otsus ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada U. Š.-le 20. jaanuaril 1996. a. tasutud kautsjon 455 (nelisada viiskümmend viis) krooni. Eesistuja J. ODAR Liikmed L. LAARMAA J. RÄTSEP