Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-2-5-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. aprilli 1996. a. määrus Peeter R.-i hagis Aleksei K., Mart K., Rein M.-i, Tarmo-Roderich A., Are Vallavalitsuse ja Pärnu Maavalitsuse vastu hoonetele omandiõiguse tunnustamiseks ja hoonete väljanõudmiseks. — RT III, 1996, 15, 212

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Tartus 17. aprillil 1996. a. 3-2-2-5-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laar­maa ja P. Vaher, avaldaja Peeter R.-i ja vastustaja Aleksei K. osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 8. aprillil 1996. a. Peeter R.-i teistmisavalduse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkol­leegiumi 13. septembri 1995. a. otsuse Peeter R.-i hagis Aleksei K., Mart K., Rein M.-i, Tarmo-Roderich A., Are Vallavalitsuse ja Pärnu Maavalitsuse vastu hoonetele omandiõiguse tunnustamiseks ja hoonete väljanõudmiseks. Vaidlusalused hooned asuvad Are vallas Pärnumaal ja kuulusid Hendriku talu koosseisu. Selle talu oli Heinrich R. 1937. a. saanud kingiks oma abikaasa Elli R.-i isalt. Heinrich R. ja Elli R.-i abielust sündisid 1931. a. tütar Erme (surn. 1976. a.) ja 1936. a. poeg Peeter, kes on antud asjas hagejaks. Erme R.-i seadusjärgseteks pärijateks on pojad Rein M. ja Tarmo A. 1. märtsil 1939. a. Heinrich R. suri. 15. juunil 1939. a. koostatud talundi­lehel on vaidlusaluse talu talupidajaks märgitud Elli R. 1942. a. abiellus Elli R. Aleksei K.-ga ning samal aastal sündis neil poeg Mart. 1949. a. kuni oma surmani 8. septembril 1963. a. oli Elli K. kolhoosi liige. 1965. a. abiellus Aleksei K. Erna P.-ga, kes oli samuti kolhoosi liige. Mõlemad elavad tänaseni Hendriku talus. Pärnu rajooni Are küla TSN TK 30. juuli 1970. a. otsusega nr. 19 registreeriti Hendriku talu elumaja koos rehetoa, rehealuse ja tuulekojaga, garaaž, kuur ja ait Aleksei K. nimele. 13. detsembril 1991. a. esitas Peeter R. Pärnu Maakohtule avalduse, milles palus tunnistada ebaõigeks tema isale Heinrich R.-ile kuulunud Hendriku talu registreerimine Aleksei K. nimele, sest talu oleks pidanud saama seadusjärg­setele pärijatele. 18. jaanuaril 1993. a. esitas Peeter R. hagiavalduse, milles palus tema esialgset avaldust arvestades tunnistada tema kui oma isa seadusjärgse pärija omandiõigust Hendriku talu hoonetele. 18. veebruaril 1994. a. täiendas hageja hagi, paludes taluhooned Aleksei K.-lt välja nõuda. Hageja põhjendas hagi sellega, et 1939. a. oli tema isal kolm pärijat — abikaasa, alaealine poeg ja tütar, kellest igaüks oleks pidanud pärima 1/3 varast. Kuna isa surma järel talu kellegi nimele ei registreeritud ja ema ennast talu omanikuks ei pidanud, siis ei saanud ema surma järel talu registreerida Aleksei K. nimele, sest viimane ei olnud Heinrich R.-i pärija. Kuna teised pärijad ei ole vaidlusalustele hoonetele pretendeerinud, siis leidis hageja, et kogu talu tuleb tunnistada tema omandiks. Pärnu Maakohus hagi ei rahuldanud. Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. septembri 1995. a. otsusega maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonikohtu otsuse põhjenduste kohaselt suri Heinrich R. 1. märt­sil 1939. a. ning tema vara pärimine toimus sel ajal Eestis kehtinud Balti eraseaduse kohaselt, mille järgi olid Heinrich R.-i pärijateks abikaasa ja alaealised lapsed. BES-i § 2622 kohaselt pidi pärija pärimiseks pärandi vastu võtma, § 2624 kohaselt said alaealised pärijad avaldada tahet pärandi vastuvõt­miseks üksnes seadusliku esindaja kaudu. BES-i § 2631 kohaselt loeti pärija pärandi vastu võtnuks, kui ta pärimisele kutsumise ajal pärandit valdas ja aasta jooksul pärimisele kutsumisest teadasaamisest oma otsust pärandi kohta ei avaldanud. Elli R. valdas pärandit pärimisele kutsumise tekkimisel. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et ta oleks pärandist loobunud, seega võttis ta Heinrich R.-i pärandi nii enda kui oma alaealiste laste nimel vastu. Asjaolu, et ta ei taotlenud pärandi vormistamist pärijate nimele, ei oma õiguslikku tähendust. BES-i järgi kuulus lesele koos lastega õigus täielikult vallata surnud mehe vara seni, kuni ta seda ise soovis. Lesk võis mehest jäänud pärandit mitte üksnes juhtida, vaid ka kasutada, andmata sellest kellelegi, s. h. ka lastele, aru. Lastele kuulus ema lesepõlve ajal vaid õigus oodata isa pärandi suhtes oma õigusjärglust, mis võis teoks saada mitte enne ema surma või vara jagamist tema poolt seaduses ettenähtud alustel (BES-i §-d 1711, 1712, 1714, 1718, 1719). 1. jaanuarist 1941. a. jõustati Eestis Vene NFSV tsiviilkoodeks ning kohal­dati Vene NFSV maakoodeksi eeskirju. 1949. a. astus Elli R. kolhoosi ning sel ajal kehtinud seaduse kohaselt muutus tema pere kolhoosipereks, mille liikmeteks olid ka tema alaealised lapsed ning abikaasa Aleksei K. Vaidlusalused hooned muutusid kolhoosipere varaks, mis oli kolhoosipere liikmete ühisomand. Elli R.-i surmamomendiks 8. septembril 1963. a. olid lapsed kolhoosipere koosseisust lahkunud ning pere moodustasid Elli R. ja Aleksei K. Kolhoosi­pere vara osas kohaldamisele kuulunud TsK §-st 564 tuleneva põhimõtte kohaselt ei avanenud kolhoosipere liikme surma korral pärand pere varas ja pärimisõiguse sätteid kohaldati pere varale ainult juhul, kui pärast kolhoosi­pere liikme surma teisi pere liikmeid ei olnud. Kuna Elli R. ei olnud surres kolhoosipere viimane liige, siis tema surma järel pärand pere varas ei avanenud ning Peeter R. tema järelt pärida ei saanud. Teistmisavalduses palub Peeter R. tühistada ringkonnakohtu otsuse ning hagi rahuldada. Avaldaja leiab, et kohtuotsuse teistmiseks annab aluse Eesti Riigiarhiivi 28. septembri 1995. a. kirjaga väljastatud «Maaleht», millest nähtuvalt olid 15. juuni 1939. a. seisuga talu omanikeks pärijad, st. Heinrich R.-i lapsed, nende ema Elli R. aga üksnes maa kasutaja. Kuna ka 1937. a. kinkelepingutes oli vallasvara omanikuks määratud Elli R. ja talu omanikuks Heinrich R., siis viimase surma järel olid talu pärijateks tema lapsed. Kohtud on ebaõigesti pidanud Elli R.-i surnud Heinrich R.-i vara omanikuks ning Heinrich R.-i lapsi vaid õigusjärgluse ootajateks. Vastustajad ei nõustu teistmisavaldusega ning leiavad, et apellatsiooni­kohtu otsuse tühistamiseks alus puudub. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse teistmiseks ei ole alust. Riigi Statistika Keskbüroo 1939. a. põllumajandusloenduse «Maalehe» kanded, mille kohaselt olid loenduse ajal maaüksuse omanikeks pärijad ning maaüksuse maa kasutajaks Elli R., ei mõjutanud TsKS § 350 lg. 3 kohaselt ringkonnakohtu otsuse tegemist ühe või teise protsessiosalise kasuks või kahjuks. Kanded nime­tatud lehel ei oma õiguslikku tähendust pärimisel ja omandiõiguse üleminekul. Peale selle ei välista nimetatud kanded Elli R.-i arvamist pärijate hulka. Olenemata sellest, et Heinrich R. omandas talu kinkelepingu alusel, kuulusid tema järelt selle pärimisel kohaldamisele ringkonnakohtu otsuses märgitud Balti eraseaduse pärimist reguleerivad sätted. Juhindudes TsKS § 354 lg. 3, kolleegium määras: Jätta Peeter R.-i teistmisavaldus Tallinna Ringkonnakohtu 13. sep­tembri 1995. a. otsuse teistmiseks rahuldamata. Eesistuja J. LUIK Liikmed L. LAARMAA P. VAHER