Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-36-96 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. aprilli 1996. a. kohtuotsus J. M.-i süüdistusasjas KrK § 142 lg. 2 p-de 1, 3 ja 4 ning R. V. ja T. H. süüdistusasjas KrK § 142 lg. 2 p-de 1 ja 3 järgi — RT III, 1996, 15, 209

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 2. aprillil 1996. a. 3-1-1-36-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Lea Kalm ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassat­siooni korras läbi kriminaalasja J. M.-i süüdistuses KrK § 142 lg. 2 p-de 1, 3 ja 4 ning R. V. ja T. H. süüdis­tuses KrK § 142 lg. 2 p-de 1 ja 3 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Harju Maakohtu 23. novembri 1995. a. otsusega mõisteti J. M. süüdi ja teda karistati KrK § 142 lg. 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi 2-aastase vabadusekaotusega. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabadusekaotust süüdimõistetu suhtes tingimus­likult ei kohaldatud. Kohus määras, et karistust ei pöörata täitmisele, kui J. M. ei pane 3-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu, mille eest teda karistatakse vabadusekaotusega. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka R. V. ja T. H. ning neid karistati KrK § 142 lg. 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi rahatrahviga. Kohtuotsuse järgi tunnistati J. M. süüdi selles, et ta 16. veebruaril 1995. a. nõudis purjuspäi Keila restorani baaris Keilas Paldiski mnt. 4 eelneval kokku­leppel R. V. ja T. H.-ga T. J.-ilt 500 krooni. Seejuures peksid J. M., R. V. ja T. H. T. J.-i ja tema kaaslast R. P-d. Kui T. J. lubas minna raha järele, otsustasid J. M., R. V. ja T. H. takis­tada R. P. restoranist lahkumast kuni nõutud 500 krooni kättesaamiseni. Harju Maakohtu otsuse peale esitas Harju prokuröri abi L. Velba apel­latsioonprotesti. Protestis taotleti maakohtu otsuse tühistamist J. M.-ile mõistetud karistuse osas ja tema karistamist vabadusekaotusliku karistusega. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. jaanuari 1996. a. otsu­sega jäeti Harju Maakohtu 23. novembri 1995. a. otsus muutmata ja prokuröri apellatsioonprotest rahuldamata. Täpsustades maakohtu otsuse lõpposa J. M.-i süüditunnistamises KrK § 142 lg. 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi, jäeti sellest välja p. 2. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber kassatsioonprotesti. Protestis taotletakse J. M.-i süüdistusasjas Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. jaanuari 1996. a. otsuse ja Harju Maakohtu 23. novembri 1995. a. otsuse tühistamist KrK § 47 sätete põhjenda­matu kohaldamise tõttu ning kriminaalasja saatmist Harju Maakohtule uueks arutamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse, milles ta toetas kassatsioonprotestis esitatud taotlust, tuvastas: Kriminaalasja materjalidest nähtub, et prokuröri kassatsioonprotestis esitatud taotlus on põhjendatud. Vabadusekaotuse tingimuslik mittekohaldamine on sätestatud KrK §-s 47. See paragrahv sisaldub kriminaalseaduse 5. peatükis Karistusest vabastamine. Sellest tulenevalt on ebaõige ringkonnakohtu otsuses pidada KrK § 47 järgi vabadusekaotuse tingimuslikku mittekohaldamist karistuseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et vabadusekaotuse tingi­muslik mittekohaldamine KrK § 47 alusel on üldjuhul võimalik karistuse mõistmisel vähemohtliku kuriteo eest, kui seda tingivad kuriteo tehiolud, vastutust kergendavad asjaolud ja süüdlase isikuomadused. J. M. pani uue, teise astme kuriteo toime alkoholijoobes, enne karistuse kustumist. Tema mõjutamine varem toimepandud kuritegude eest karistuste kohaldamise teel ei ole andnud tulemusi. Nii mõisteti J. M. Jõgeva Maakohtu 16. juuli 1991. a. otsusega süüdi ja teda karistati ENSV KrK § 139 lg. 1 järgi üheaastase vabadusekaotusega kasvatusliku töö koloonias. Kohtuotsuse täitmine lükati üheks aastaks edasi. Harju Maakohtu 17. septembri 1993. a. otsusega mõisteti J. M. süüdi ja teda karistati KrK § 139 lg. 2 p-de 1, 2 ja 3, § 140 lg. 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 195 lg. 1 järgi kuritegude kogumi eest vabadusekaotusega kaks aastat ja kuus kuud. KrK § 41 kohaselt liideti sellele osaliselt Jõgeva Maakohtu 16. juuli 1991. a. otsusega mõistetud karistus. Lõplikuks karistuseks mõisteti J. M.-ile kolm aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Tallinna Ringkonnakohtu 3. märt­si 1994. a. otsusega tühistati Harju Maakohtu otsus J. M.-i suhtes osaliselt ja talle mõisteti KrK § 139 lg. 2 p-de 1, 2 ja 3, § 140 lg. 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 195 lg. 1 järgi kuritegude kogumi eest karistuseks kaks aastat vabadusekao­tust noorte vanglas. J. M. vabanes 27. jaanuaril 1995. a. seoses karistuse ärakandmisega. Uue kuriteo pani ta toime 16. veebruaril 1995. a., s. o. 20 päeva pärast vabanemist kinnipidamiskohast. Viidates Harju Maakohtu 23. novembri 1995. a. otsusele, soostub ring­konna­kohus maakohtu otsusega, milles peetakse J. M.-i vastutust kergenda­vaks asjaoluks KrK § 37 lg. 1 p. 8 järgi puhtsüdamlikku kahetsust. Puhtsüdam­liku kahetsuse välistab J. M.-i käitumine kohtueelsel uurimisel, samuti maa- ja ringkonnakohtus. Nii on J. M. eitanud kannatanult T. J.-ilt raha nõudmist (tl. 15, 25, 140 p). Samuti on J. M. väitnud, et ta ei mäleta raha küsimist (tl. 33). Maa- ja ringkonnakohtus kinnitas J. M. aga, et ta on küsinud T. J.-ilt 500 kroo­ni laenuks (tl. 182 p, 183, 212 p). Ringkonnakohus leiab, põhjendades J. M.-i suhtes vabadusekaotuse tin­gimuslikku mittekohaldamist, et karistuse eesmärk ei pea olema kannatuste tekitamine ja inimväärikuse alandamine. Karistus võib olla kergem, kui karis­tuse muud eesmärgid on sellega saavutatavad. Karistuse eesmärgi seostamine kannatuste tekitamise ja inimväärikuse alandamisega on väär. Ka vabadusekaotusliku karistuse kohaldamisel ei ole vastavalt KrK § 20 lg-le 3 karistuse eesmärk füüsiliste kannatuste tekitamine ja inimväärikuse alandamine. Eeltoodust järeldub, et J. M.-i vabastamine karistusest KrK § 47 sätteid kohaldades ei tulene tema isikuomadustest, toimepandud kuriteo laadist ja tehioludest, samuti vastutust kergendavate asjaolude esinemisest. Seetõttu puudub õiguslik alus J. M.-i vabastamiseks karistusest. See asjaolu ei välista karistuse mõistmisel tema suhtes KrK § 39 sätete kohaldamist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi niisugune arusaam KrK § 47 sätete erand­likust kohaldamisest on kooskõlas Riigikohtu 14. novembri 1995. a. otsuses R. P. süüdistusasjas KrK § 141 lg. 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi (RT III 1996, 3, 37) ning 5. detsembri 1995. a. otsuses A. T. süüdistusasjas KrK § 142 lg. 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi (RT III 1996, 6, 79) esitatud seisukohtadega. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. jaanuari 1996. a. otsuses nenditakse põhjendatult, et Harju Maakohtu 23. novembri 1995. a. otsuse lõpposa järeldused ei tulene otsuse põhiosas esitatud tõendite analüüsist. Seetõttu pidas ringkonnakohus AKKS § 32 lg. 1 p. 6 kohaselt vajalikuks J. M.-i süüditunnistamisest KrK § 142 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi ning R. V. ja T. H. süüdi­tunnistamisest KrK § 142 lg. 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi välja jätta kohtuotsuse täp­sustamise korras p. 2. Niisugune AKKS § 32 lg. 1 p. 6 käsitus on väär. Kuriteo kvalifikatsiooni muutmine tähendab kohtuotsuse sisulist muutmist ning seda ei ole õige teha kohtuotsuse täpsustamise korras. Tegu on kriminaalseaduse ebaõige kohaldami­sega. Seetõttu tulnuks kohtualused KrK § 142 lg. 2 p. 2 järgi õigeks mõista. Juhindudes AKKS § 32 lg-st 2, § 39 lg-st 4, § 49 lg-st 3, § 63 p-dest 2 ja 3, § 64 p-dest 3 ja 4 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Harju Maakohtu 23. novembri 1995. a. otsus J. M.-i, R. V. ja T. H. süüdimõistmises KrK § 142 lg. 2 p. 2 osas ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. jaanuari 1996. a. otsus maakohtu otsuses tehtud täpsus­tuse osas, millega jäeti J. M.-i süüditunnistamises KrK § 142 lg. 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 ning R. V. ja T. H. süüditunnistamises KrK § 142 lg. 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi välja p. 2. 2. Mõista J. M., R. V. ja T. H. KrK § 142 lg. 2 p. 2 järgi õigeks. 3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. jaanuari 1996. a. otsus ja Harju Maakohtu 23. novembri 1995. a. otsus J. M.-ile KrK § 142 lg. 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi mõistetud karistuse osas ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutami­seks Harju Maakohtule. 4. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada. Kohtuotsus jõustub 2. aprillil 1996. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Herbert LINDMÄE Liikmed Lea KALM Eerik KERGANDBERG