Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-56-96 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. aprilli 1996. a. kohtuotsus E. H. hagis S. H. vastu eluruumist väljatõstmiseks ja S. H. vastuhagis eluruumi sissepääsu võimaldamiseks — RT III, 1996, 14, 204

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 17. aprillil 1996. a. 3-2-1-56-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laar­maa ja T. Vernik, hageja E. H. ja tema esindaja advokaat N. Saare, kostja S. H. ja tema esindaja advokaat J. Alandi osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil 8. aprillil 1996. a. E. H. esindaja advokaat Nigul Saare kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 18. detsembri 1995. a. otsuse E. H. hagis S. H. vastu eluruumist väljatõstmiseks ja S. H. vastuhagis eluruumi sissepääsu võimaldamiseks. E. ja S. H. kasutavad üürilepingu alusel 2-toalist korterit Kasemäe 5—12 Jüri alevis Rae vallas Harjumaal. Üürileping on sõlmitud 1. veebruaril 1988. a. Eesti Kolhoosiehituse Ehitus- ja Montaaživalitsuse ning E. H. vahel. 1992. a. asusid E. ja S. H. elama ja tööle Soome Vabariiki. Nende abielu lahutati Soomes 1994. a. ja Soome Vabariik on mõlemal võimaldanud elada ja töötada Soomes käesoleva ajani. Esitatud hagis palus E. H. tunnistada S. H. eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks ja ta korterist välja tõsta ES § 53 alusel, kuna S. H. on eluruumist ära olnud alates 1993. a. maikuust ning alatiselt elama asunud Soome Vabariiki. Vastuhagis palus S. H. kohustada ES § 36 lg. 1 ja 2 alusel E. H.-d mitte tegema takistusi korterisse sissepääsemiseks. Harju Maakohtu 12. oktoobri 1995. a otsusega tunnistati S. H. korteri Kasemäe 5—12 kasutamise õiguse kaotanuks ning otsustati ta sealt välja tõsta teist eluruumi vastu andmata. Vastuhagi jäeti rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 1995. a. otsusega maakohtu otsus tühistati ja tehti asjas uus otsus, millega E. H. hagi jäeti rahuldamata ja S. H. vastuhagi rahuldati. Kohtuotsuse motiivide kohaselt ei näe ES § 53 ette eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks tunnistamist, vaid üürilepingu ennetäht­aegset lõpetamist üürniku algatusel ning kohtul puudus alus nimetatud sätte alusel tunnistada, et S. H. on kaotanud õiguse vaidlusaluse eluruumi kasuta­miseks. Maakohus asus ebaõigesti seisukohale, et S. H. lahkus korterist alatiseks ning asus elama Soome Vabariiki. Asjast nähtub, et S. H. on küll korterist ära olnud, on töötanud nagu E. H.-gi Soomes ja elanud sealses turvakodus, kuid millegagi ei ole tõendatud, et ta oleks soovinud korterist alatiseks lahkuda. Ta on soovinud ja soovib korterit edasi kasutada, korteris on osa tema varast ning ta on ka osa võtnud üüri tasumisest. Seega puudub alus tema väljatõstmiseks vaidlusalusest eluruumist. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et E. H. poolt ukseluku vahetamine ei ole takistuse tegemine korterisse pääsemiseks. Kuna S. H.-le ei ole uut korterivõtit antud, siis ta ka korterisse ei pääse ning tema vastuhagi on põhjendatud. Kohtuniku eriarvamuse kohaselt on ekslik apellatsioonikohtu seisukoht, et teise elukohta lahkunud üürniku perekonnaliiget või endist perekonnaliiget ei saa tunnistada ES § 53 alusel senisele eluruumile õiguse kaotanuks. ES § 53 viimase lause tekst sellise võimaluse annab ning selline on olnud ka kohtu­praktika. Kassatsioonkaebuses palus hageja esindaja apellatsioonikohtu otsuse tühistada materiaalõigusnormi väära tõlgendamise ja protsessiõigusnormi rikkumise tõttu, sest kohtuotsuse põhjendav osa ei vasta TsKS § 232 lg. 4 nõuetele. E. H. poolt esitatud hagi sisuks oli üürilepingu ennetähtaegne lõpetamine S. H.-ga alates tema lahkumise päevast. Sellise nõude rahuldamise korral on lõppenud lepingust tulenevad S. H. õigused ja kohustused (ES § 36). Lepingust tulenevate õiguste lõppemisel kaotab lepingupool ka eluruumi kasutamise õiguse (ES § 38 lg. 3). Lõpetades üürilepingu lõpevad ka poolte õigused ja kohustused ning selliselt saab tõlgendada ka ES § 53 viimast lauset. Apellatsioonikohus on tulnud järeldusele, et S. H. lahkus korterist ajutiselt. Elamuseadus ei reguleeri mõisteid «ajutine» ja «alatine». Seetõttu tuleb lähtuda TsÜS §-st 21, mille kohaselt isiku elukoht on koht, kus ta alatiselt või peamiselt elab. S. H. elukoht on seal, kuhu ta Kasemäe 5—12 korterist lahkus, s.o. Soome Vabariigis alates 1993. a. maikuust. Väidetav soov Eestisse tagasi tulla ei ole aluseks järeldusele, et lahkumine eluruumist ei olnud alatine. S. H. elab ja töötab Soomes senini. Kohtuotsusest ei nähtu, millistele tõenditele rajaneb kohtu järeldus, et vastuhagi on põhjendatud. E. H. elukohaks on vaidlusalune korter ja ukseluku vaheta­misega kaitses ta seaduslikult oma vara. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis S. H., et apellatsioonikohtu otsus on õige. Eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks tunnistamine toimub ES § 38 alusel. Kuivõrd maakohtus ei leidnud tõendamist üürilepingu tingimuste ja tähtaegade rikkumine S. H. poolt, mis annaksid alust tunnistada ta kohtu korras eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks, siis on apellatsioonikohus õigesti leidnud, et maakohtu otsus oli ebaõige. ES § 53 ei näe ette eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks tunnistamist. S. H. on soovinud elada Kasemäe 5—12 korteris ning täitnud üürilepingust tulenevad kohustused üürileandja EKE Ehitus- ja Montaaživalitsuse ees. S. H. viibimine Soomes on ajutine ning seotud tema ravi ja tööga. Küll aga elab E. H. ise pidevalt Soomes. Pärast abielulahutust on E. H. teinud S. H.-le pidevalt takistusi korterisse pääsemiseks ja oma asjade kasutamiseks. E. H. käitumine on käsitletav valduse rikkumisena AÕS § 40 lg. 3 mõttes. E. H.-l ei ole seaduslikku alust keelduda S. H.-le korterivõtme andmisest. Kolleegiumi istungil palusid hageja ja tema esindaja apellatsioonikohtu otsuse tühistada, kostja ja tema esindaja aga jätta kohtuotsuse muutmata. Kolleegium leidis, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust. ES § 5 kohaselt ei tohi mitte kedagi eluruumist välja tõsta või piirata tema poolt eluruumi kasutamise õigust teisiti kui elamuseaduses sätestatud alustel ja korras. Sellest tulenevalt saab eluruumist väljatõstmise materiaalõiguslikuks aluseks olla seadus, mis näeb väljatõstmise ette. ES § 53 sätestab üürilepingu ennetähtaegse lõpetamise üürniku algatusel, mille kohaselt on üürnikul temaga koos elavate perekonnaliikmete kirjalikul nõusolekul õigus igal ajal eluruumi üürileping lõpetada, teatades sellest üürile andjale vähemalt kolm kuud ette. Üürniku ja temaga koos elavate perekonna­liikmete lahkumise korral alatiseks elama teise kohta loetakse eluruumi üürileping lõppenuks alates lahkumise päevast. Ringkonnakohus on õigesti asunud seisukohale, et ES § 53 ei näe ette üürniku või temaga võrdsustatud isikute väljatõstmist eluruumist. Ka ei saa ES § 53 kahte lauset käsitleda teineteisest lahus ega mõtte vastaselt, mida sisaldab endas paragrahvi pealkiri — üürilepingu ennetähtaegne lõpetamine üürniku algatusel. Selle seaduse järgi saab üürilepingut lõpetada üürnik (või temaga võrdsustatud isik) ise teatades sellest üürileandjale vähemalt kolm kuud ette ja lahkumise korral eluruumist loetakse üürileping lõppenuks alates lahkumise päevast. See seadus ei sisalda endas sundi eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks tunnistamiseks ega eluruumist väljatõstmiseks. Üürilepingu ennetähtaegne lõpetamine saab ES § 53 alusel olla vaid üürniku (või temaga võrdsustatud isiku) vaba tahe. Samuti ei tulene ES § 53 mõttest, et kohus võiks ühe üürniku taotlusel tunnistada üürilepingu ennetähtaegselt lõpetatuks teise üürniku suhtes. Kohtud on tuvastanud, et S. H. soovib elada Kasemäe 5—12 korteris, ta on täitnud üürilepingust tulenevad kohustused üürileandja EKE Ehitus- ja Montaaživalitsuse ees. Viibimine Soomes on olnud ajutine ning seotud töö ja raviga. Kohtud ei ole tuvastanud, et S. H. elaks alatiselt Soomes. Apellatsioonikohus rahuldas põhjendatult vastuhagi, tuvastades, et peale abielulahutust on E. H. teinud S. H.-le pidevalt takistusi korterisse pääsemiseks ja oma asjade kasutamiseks. Kolleegium leidis, et E. H. käitumine on käsitletav valduse rikkumisena AÕS § 40 lg. 3 mõttes, kuna ES § 36 järgi on üürniku perekonnaliikmetel (ka endistel) üürnikuga samasugused õigused, siis ei ole hagejal mis tahes ettekäändel õigus teha kostjale takistusi korterisse pääsemiseks ega keelduda kostjale korterivõtme andmisest. Kassaatori viide TsÜS §-le 21 ei ole asjakohane, kuna eluruumidega seotud vaidlused lahendatakse elamuseaduse sätete järgi. Kolleegium leidis, et E. H. esitatud hagi ei ole kooskõlas heade komme­tega. Pooled kasutavad võimalusi Soomes elamiseks ja töötamiseks, kuid E. H. arvates on S. H. Eestis eluruumi kasutamise õiguse kaotanud, tema ise aga mitte. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium otsustas: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 1995. a. otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. LUIK Liikmed L. LAARMAA T. VERNIK